Aju struktuur ja depressioon
Peaaju funktsioone visualiseerivates uuringutes on ilmnenud, et depressiooni all kannatajate ajudes on võrreldes tervetega väikesed, aga olulised erinevused. On leitud hipokampuse mahu vähenemist (põhjuseks arvatakse olevat neuronite surm, mahu vähenemise ulatus korreleerub haiguse kestvuse ja raskusega ning võib olla seotud kaasuvate mäluhäiretega), mitmete ajukoore piirkondade aktiivsuse ja mahu langust, basaalganglionide aktiivsuse langust (võib olla seotud psühhomotoorse pidurdusega), amügdala mahu ja aktiivsuse tõusu (oluline emotsionaalne keskus).
Kuigi uuringute tulemused ei ole lõplikud, saab siiski järeldada, et depressiooni puhul häirub oluliselt limbilise süsteemi talitlus ning sellega tihedas koostöös olevate basaalganglionide ja ajukoore tegevus.
Ajukoore tegevus tekitab mõtemisprotsessi ning depressiooni puhul on ajukoore tegevus häiritud sel viisil, et inimese mõtted muutuvad negatiivseks. Limbiline süsteem on emotsionaalsuse ja mälu bioloogiline alus ning depressiooni puhuste häirete puhul muutub emotsionaalne põhifoon masendunuks, kurvameelseks, pahuraks.
Muutuseid hipokampuses (meeleolu ja mälu keskuses) seostatakse ka neurogeneesiga ehk närvirakkude arengu ja kasvuga. Mõndades uuringutes on leitud, et depressiooni puhul on hipokampuse neuronite hulk mõnel määral vähenenud ning see ilmnes halvenenud mälufunktsioonides ja alanenud meeleous.
Samuti on leitud, et depressioon on seotud hüpotaalamuse ja hüpofüüsi hormonaalse süsteemiga. Teatud hormoonide tõusnud tase on seotud püsiva depressiooni seisundiga.
Stressi olukorras aktiveerub hüpotaalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste hormonaalne telg. Hüpotaalamus toodab kortikotropiini vabastavat hormooni (CRF) ning arvatakse, et selle tõusnud tase võib olla seotud teatud tüüpi depressiooniga ning eeskätt just kognitiivsete ja ärkveloleku sümptomitega. CRF stimuleerib hüpofüüsi ning selle mõjul eritab hüpofüüs adrenokortikotroopset hormooni, mis omakorda stimuleerib neerupealiseid, mis selle mõjul eritavad kortisooli. Arvatakse, et tõusnud kortisooli tase alandab meeleolu.
Ajutüve tuumad nucleus raphe ja locus coeruleus on seotud signaali edastamisega teistesse aju osadesse. On alust arvata, et need tuumad on seotud depressiooniga. Neurotransmitterite (serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini) või nende retseptorite tasakaalu häirumine selles piirkonnas võib tähendada depressiooni.
Mitmed uuringud on näidanud, et enamus eespool kirjelatud muutustest taanduvad antidepressiivse raviga.
Ravimid, mis tõstavad serotoniini taset stimuleerivad ka neurogeneesi ning sellega võivad suurendada muuhulgas hipokampuse mahtu. Üks olulistest ainetest, mis on neurogeneesiga seotud, on BDNF (brain derived neurotrophic factor) ehk ajus toodetud neurotroofiline faktor ehk ajukasvufaktor. On leitud, et depressiooni all kannatajate veres on BDNFi hulk oluliselt alanenud. Antidepressandid tõstavad BDNFi taset. Kuigi alanenud BDNFi taset on leitud erinevate häirete korral, on siiski alust arvata, et see aine on seotud depressiooni arenguga ning BDNFi taseme tõus seotud antidepressantide toimimisega.
Aju biokeemia ja depressioon
Kesknärvisüsteemis on eristatud üle 30 erineva neurotransmitteri. Praegu arvatakse, et depressiooniga on neist seotud eeskätt serotoniin, noradrenaliin ja dopamiin.
Tänapäeval arvatakse, et teatud neurotransmitteri taseme muutus teatud aju piirkonnas viib teatud psühhiaatriliste sümptomide tekkele. Näiteks arvatakse, et noradrenaliin on seotud ärkveloleku ja energia tasemega, aga ka ärevuse, tähelepanu ja huvitundega. Serotoniini taseme alanemine põhjustab ärevust, sundmõtteid ja sundkäitumist. Dopamiini peetakse seotuks tähelepanu, motivatsiooni, mõnu- ja rahulolutunde protsessidega. Nende seoste alusel on võimalik valida sobiv antidepressant.
Samal ajal on selge, et depressiooni ei saa seletada ainuüksi monoamiinide defitsiidiga.
Depressiooni lahtiselgitamisel räägitakse geeni ja keskkonna vahelistest interaktsioonidest, geneetilistest erinevust serotoniini talitluses, teistest neurotransmitteritest.