Tähelepanu! Me kõik kasutame ja mõistame seda mõistet – tähelepanu – oma igapäevaelus. Näiteks! Sa oled enne kontserdi algust lärmakal ja rahvarohkes inimhulgas ning üritad leida oma kaduma läinud sõpra. Kuhu ta kadus? Äsja oli ta ju siinsamas! Otsid tema nägu, tumedat juuksetukka ja rohelist pluusi ühtlaselt värvilisest inimmassist, üritad kuulatada tema häält erinevate häälte ja muusikafragmentide keskelt. Ja siis märkad tema nägu hõikamas sinu nime. Sa ei kuule oma nime, aga näed , kuidas ta huuled Sinu nime moodustavad. Rõõmustad kergendunult ja hakkad liikuma tema poole. Minnes näed silmanurgast kokku saanud sõpru üksteist kallistamast, kedagi teisele lehvitamas ja siis kuuled järsku klaasi klirinat. Kõrvaloleval inimesel on pokaal käest pudenenud. Näed seda kõike silmanurgast, aga Sina oled keskendunud oma kadunud sõbra leidmisele ja jätkad tema poole liikumist.
Mis see tähelepanu siis on? See on meie teadvuse poolt eredalt ja selges vormis haaratud objekt (antud loos kadunud sõber) mitme korraga silmapiiril olevate objektide hulgast. Sa ei mõtle purunenud klaasile, nendele erinevate häälte omanikele ja muule, mida kõike võiks märgata inimsummas. Meie aju ja meel on kogu elu – tegelikult iga päev, iga tund, iga minut üle koormatud suurest hulgas infoga, mida aju peab töötlema. Osa sellest infost teadvustatakse, osa mitte. Isegi siis, kui me näiliselt justkui midagi ei tee, toimuvad meie ajus sajad protsessid. See eelnev näide on ainul väike hetk meie päevast. Palju infot jääb meil märkamata ja nii võib meie tähelepanu lasta sisse ka eksimusi ehk teha vigu. See tähendab, et me ei saa olla kogu aeg kõige suhtes tähelepanelikud. Meie võimetel on piirid.
Nii tegid kaks teadlast Simons & Levin juba 1998. a katse, mille käigus küsis katse läbiviija ülikooli linnakus jalutajatelt teed. Nende vahelt möödusid ust vedades kaks inimest. Üks neist vahetas teed küsijaga koha ja kui jalakäijalt küsiti, ta pani tähele, et tegelikult küsis teed teine inimene, siis selgus, et ainult pooled küsitletutest olid seda märganud. Uskumatu, aga võimalik. Samal printsiibil jäävad märkamata ka paljud vead filmidest, näiteks vahetub stseeni jooksul näitleja toit – alguses sööb ta pannkooki ja stseeni lõpus croissanti (filmist “Pretty Woman”) ilma, et publik seda märkaks ja teadvustaks. Sellised vead on vajalikud, et meie aju liigse info eest kaitsta.
