Abivajav laps on laps, kelle areng, heaolu või turvatunne on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, ärakasutamise või muu lapse õigusi rikkuva tegevuse või olukorra suhtes või laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. Kohustus abivajavast või hädaohus olevast lapsest teavitada on kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kellel on olemas teave või kahtlus abivajavast või hädaohus olevast lapsest.
Punaste täppide alt avaneb lisainformatsioon:
Kooli juht vastutab turvalise keskkonna loomise eest koolis. Seisab hea selle eest, et koolis on kriisiolukordade ja turvalisuse, sh tervise hoidmise jaoks plaan ja toimimiskava.
Õpetaja (lasteaiast ülikoolini) loob turvalise õpikeskkonna, puutub õpilasega kokku erinevates olukordades, märkab õpilase reaktsioone, meeleolusid, oskusi, vajadusel pöördub kolleegi (klassijuhataja, vanem-, meisterõpetaja), lapsevanema ja teise eriala spetsialisti poole abi saamiseks. Teeb koostööd erinevate osapooltega.
Vaimse tervise keskused: Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Ida-Virumaal, vaata kaardi all olevaid linke!
Klassijuhataja omab kontakti kodu ja lapsevanematega ning spetsiifilist infot õpilase muuhulgas tervisliku seisundi kohta. Teeb
koostööd erinevate osapooltega nii koolis kui väljaspool kooli. Lähtub olukordade lahendamisel õpilaste huvidest.
Sotsiaalpedagoog märkab abivajavat õpilast, informeerib probleemidest võrgustikku, teavitab abivõimalustest ja leiab olukorra
parendamiseks sobivad spetsialistid. Tema tegevuse eesmärgiks on arendada sotsiaalseid oskusi, sotsiaalsete- ja toimetulekuprobleemide ennetamine ja leevendamine, tegutsemisvõime ja toimetuleku toetamine individuaalsete ja võrgustikutöös pedagoogiliste vahenditega.
Eripedagoog õpetab, juhendab ja toetab hariduslike erivajadustega õpilasi. Õpetamise metoodikat kohandatakse vastavalt lapse vajadustele. Nõustab õppijaid, õpetajaid ja lapsevanemaid.
Abiõpetaja ülesandeks on aidata õpilasi, kes vajavad individuaalset lähenemist soovitud õpitulemuste saavutamiseks ning kellel on raskusi õppimisega suuremas kollektiivis.
HEV koordinaator korraldab tugispetsialistide koostööna hariduslike erivajadustega õpilaste õpet ja arengu toetamist; toetab ja juhendab õpetajat haridusliku erivajaduse väljaselgitamisel ning teeb õpetajale, vanemale ja direktorile ettepanekuid edaspidiseks pedagoogiliseks tööks, koolis pakutavate õpilase arengut toetavate meetmete rakendamiseks või täiendavate uuringute läbiviimiseks, tehes selleks koostööd õpetajate ja teiste tugispetsialistidega.
Kooliõde on tervishoiutöötaja, kes osutab tervishoiuteenust koolis õppivatele õpilastele. Tema peamisteks tegevusvaldkondadeks on tervise ja heaolu edendamine koolis, haiguste ennetamine, tervise üle järelevalve korraldamine ja esmaabi osutamine. Kooliõde võiks aidata vaimse tervise probleemi täpsustada ning osutada vastavat esmaabi.
Perearst on esimene kontaktisik patsiendi ja tervishoiusüsteemi vahel. Igal inimesel, kellel on ravikindlustus (olemas kõigil lastel), on oma perearst, kelle nimistusse ta kuulub. Terviseprobleemide või haigestumise korral saab nõu ja vajadusel esmased uuringud teha perearstikeskuses. Perearst saab alustada psüühikahäirete diagnoosimist ja ravi. Psühhoteraapiasse ning kliinilise psühholoogi vastuvõtule, ka logopeedi juurde saab perearst suunata, psühhiaatri poole pöördumiseks suunamiskirja tarvis ei ole.
Pereõde on koos perearstiga töötav tervishoiutöötaja, kes aitab tervist hoida ja vajadusel taastada. Tema igapäevasteks tööülesanneteks on planeerida ja koordineerida patsientide vastuvõttu, nõustada ja õpetada patsiente haiguse ja elustiili küsimustes perearstikeskuses ja telefoni teel, vajadusel teeha koduvisiite, viia läbi tervisekontrolle lastele ning juhendada lapsevanemaid.
Terviseõde on spetsialistiõppe läbinud õde, kes võib töötada nii kooli- kui pereõena.
Vaimse tervise õde on erioskuste ja teadmistega õendusala spetsialist, kes tegeleb reaalsete ja potentsiaalsete vaimse tervise probleemidega ning vaimse tervise alase edendus- ja ennetustööga. Vaimse tervise õde osutab õendusabi kas iseseisvalt või koos eriarstiga, teeb koostööd teiste tervishoiumeeskonna liikmetega ning vajaduse korral ka sotsiaalabiasutustega.
Lastepsühhiaater on hariduselt arst, kes saab psüühikaprobleeme diagnoosida ja ravida nii ravimite kui psühhoteraapia abil. Tema juurde pöördutakse, kui on kahtlus vaimse tervise häire suhtes või tegeletakse juba teadaoleva probleemi raviga. Oma töös teeb lastepsühhiaater kõige tihedamini koostööd lapsevanemate, psühholoogi, psühhiaatriaõe, logopeedi ja lastekaitsetöötajaga. Vajadusel nõustab teisi lapsega töötavaid spetsialiste haigusega toimetuleku soodustamiseks. Koostöö saab toimuda lapsevanema nõusolekul või kui diagnoositud on raske psüühikahäire ning vanem või laps ravivajadust ei näe.
Lastekaitsetöötaja peamiseks eesmärgiks on abivajava lapse probleemide tuvastamine ja sellest lähtuv juhtumi korraldamine. Ta töötab kohaliku omavalitsuse, maavalitsuse või sotsiaalkindlustusameti juures. Lastekaitsetöötaja teeb tihedat koostööd lapsevanemate, teiste ametnike ning võrgustiku liikmetega. Ohus või hädas olevast lapsest peab teatama just lastekaitsetöötajale.
Lapse tugiisik abistab last arendavate tegevuste läbiviimisel, õpetab ja julgustab last igapäevaelus toime tulema, on vajadusel lapsele täiskasvanud saatjaks või abistab õppimisel, aitab vajadusel last suhtlemisel pereliikmetega või väljaspool kodu, õpetab last enda eest hoolitsema jms. Tugiisiku teenust saab laps kohaliku omavalitsuse kaudu.
Noorsootöötaja töö eesmärk on luua noortele tingimused arendavaks tegevuseks vaba tahte alusel perekonna-, tasemekoolituse- ja tööväliselt. Noorsootöötaja loob oma tööga mitteformaalse õppimise keskkonna, mis toetab noorte isiklikku arengut, sotsialiseerumist ja kujunemist ühiskonna hästi toimetulevateks liikmeteks. Noorsootöötaja saab olla võrgustikus inimene, kes teab ja tunneb noort ning tema käitumist väljaspool formaalharidussüsteemi, mistõttu võib just tema olla noore usaldusisik ja inimene, kellega noorel on väga hea kontakt. Noorsootöötajad töötavad peamiselt noortekeskustes, huvikoolides, on treenerid või kooli huvijuhid.
Sotsiaaltöötaja on erialase kõrgharidusega spetsialist, kes tegeleb inimeste toimetuleku toetamisega nii nõustades kui ka konkreetset abi osutades. Sotsiaalala spetsialistid annavad abivajajale praktilist nõu ja abi sotsiaalküsimustes ning sellega seonduvatel aladel, aidates neil leida ja kasutada vahendeid ja võimalusi raskuste ületamiseks ja konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. Nende klientideks on toimetulekuraskustes inimesed, kelle probleemideks on töötus, eluaseme puudumine, majanduslik toimetulematus, tõsine haigus või puue, väärkohtlemine, riskikäitumine ja muud sotsiaalsed riskid.
Koolipsühholoogi töö eesmärgiks on lapse arengu toetamine koostöös lapsevanemate ja haridustöötajatega, kaasates vajadusel teiste erialade spetsialiste. Hindab lapse arengut mõjutavaid tegureid, kavandab ja viib läbi sekkumisi. Koolipsühholoog saab koolis tegeleda vaimse terviseprobleemide ennetuse ja täpsustamisega, probleemide raviga saab tegeleda juhul, kui tal on selleks lisapädevus. Koolipsühholoogid töötavad reeglina koolis või Rajaleidja keskustes.
Kliiniline psühholoog on psühholoogi haridusega spetsialist, kes saab hinnata vaimset seisundit, teha uuringuid ja teste, ravida psüühikahäireid psühholoogiliste ravivahenditega. Selle spetsialisti juurde on tarvis suunamiskirja psühhiaatrilt või mõnel juhul perearstilt.
Psühholoogid ja psühholoogilised nõustajad, kel ei ole kliinilise psühholoogi kutsetunnistust, võivad omada oskusi vaimse tervise häirete raviks, kuid ei pruugi. Nõustajad saavad tavaliselt nõu anda ja tegeleda konkreetsete probleemidega nagu näiteks suitsetamisest loobumisel või madal enesehinnang.
Psühhoterapeut on tavaliselt psühhiaatri või psühholoogi baasharidusega spetsialist, kes saab ravida vaimse tervise probleeme psühhoteraapia abil. Tõenduspõhised psühhoteraapiad on pereteraapia, kognitiiv-käitumuslik teraapia ja psühhoanalüütiline teraapia. Tarvis on suunamiskirja psühhiaatrilt või mõnel juhul perearstilt. Eravastuvõttu saab pöörduda ilma suunamiskirjata.
Logopeed on kõneravi spetsialist, kelle eesmärgiks on kommunikatsioonivõime, s.t. suulise ja kirjaliku kõne loome- ja mõistmisoskuse, hääle ning mitteverbaalse suhtlemise arendamine ja/või parandamine ning neelamisfunktsiooni kujundamine ja/või taastamine. Logopeedile saab anda saatekirja perearst või eriarst.
Lapsevanemal on õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Vanem ja laps on kohustatud teineteist toetama ja teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huve ja õigusi.
Hariduse andmise küsimustes arvestavad vanemad ennekõike lapse võimeid ja kalduvusi. Vajadusel küsivad vanemad nõu õpetajalt või mõnelt teiselt asjatundlikult isikult.
Õdedel-vendadel on üksteise suhtes nii ootusi kui moraalseid kohustusi, mida ei reguleerita küll seadusega, kuid peetakse sama olulisteks. Igas peres on sellised reeglid omamoodi, kuid sageli loetakse õdede-vendade üksteise eest seismist ning toetamist enesestmõistetavaks. Vaimse tervise teemadel on kindlate ning toetavate peresuhete olemasolu väga tähtsaks paranemist soodustavaks faktoriks.
Vanavanemad on tüüpiliselt järgmised vastutajad, kui vanemate hoolest puudu jääb. Vanavanemate roll lapse arengus on oluline väärtuste ja kuuluvustunde hoidmisel ning eeskuju näitamisel.
Teised sugulased ja täiskasvanud. Abi vajavast lapsest teatamise kohustus kehtib seaduse järgi kõigile. Kas inimene saab lapsele ise toeks olla, sõltub tema võimetest, oskustest, võimalustest.
Sõbrad. Sõprade kohta toimib seadusest tulenev kohustus teatada abivajavast lapsest. Samas kehtivad sõpruse korral omad reeglid.
Klassikaaslased. Igas koolis ja klassis on omad tavad ning vahel ka kokkulepped käitumise osas.
Rajaleidja keskustest saab abi õppimisega seotud probleemide korral. Vaimse tervise probleemide kahtlusel saab pöörduda laste ja noorte vaimse tervise keskustesse.
