fbpx

Söömishäirest tervenemine ja tagasilangus

Hey! I am first heading line feel free to change me

„Täna söön ma nagu normaalne inimene. Ma ei libastu, täna saab olema hea päev.“

Paljud söömishäiretega inimesed ütlevad igal hommikul ärgates endale neid samu sõnu. Tegelikult on aga nii, et iga kord endale kinnitades, et täna me ei libastu, valmistame end selleks just ette.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tähtis on meeles pidada ja aktsepteerida, et haigusest lõplikult paranemine on raske.

 See nõuab rohket tööd iseenda kallal ning libastumised ei tohiks sealjuures olla takistuseks. Selle asemel, et igal hommikul endale öelda, et sa ei libastu, väljenda oma soovi hoopis nii: „Täna annan ma taas endast parima! Kui mul läheb täna kenasti, olen ma enda üle uhke. Kui mul juhtub olema halb päev, siis ei lase ma end sellest heidutada, vaid andestan endale, unustan selle ning lähen oma raviga edasi.“

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tagasilangused on osa raviprotsessist.

 Need võivad kesta ühe päeva, nädala, kuu või kauemgi, kuid ei tähenda, et oled paranemisel ebaõnnestunud. Enamasti arvatakse libastumisel või sellele lähedal olemise korral, et ollakse lootusetud. Mõni võib end karistada, pikendades sellega tagasilanguse kestust. Selle asemel, et teistest halvemale päevale keskenduda, püüa meelde tuletada kõiki möödunud häid päevi ja püüa näha toimunud arengut.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tagasilangus võib aset leida kiiresti ning erinevatel põhjustel.

 Ka teraapia käigus oma sügaval sisimas pesitsevate probleemidega silmitsi seismine võib kaasa tuua tagasilanguse ning söömishäire väljumise kontrolli alt. Kuid mida enam sa oma probleemi tegelike põhjustega tegeled, seda harvem hakkad kasutama sööki toimetulekumehanismina.

Hoiatavad märgid:

Oma tervenemise teekonnal koged sa kindlasti paremaid ja halvemaid päevi. Sealjuures on tähtis, et oskaksid ära tunda tagasilangusele viitavaid märke. Kui märkad, et oled haiguse küüsi tagasi langemas, räägi sellest kindlasti oma tugigrupiga! Kuigi sa ei pruugi tahta seda teha, sest kardad neile pettumust valmistada või neid pahandada. Seda ei juhtu kohe kindlasti! Nad soovivad sind aidata ning hindavad sealjuures väga sinu ausust.

Endal tuleks olla tähelepanelik märkide suhtes, mis võivad viidata tagasilangusele. Järgnevalt on välja toodud mõned võimalikud neist:

  • suurenev hõivatus söögist ja kehakaalust
  • tahe kontrollida kõike ja pidevalt
  • perfektsionistlik käitumine/hoiak
  • tahe vältida stressi tekitavaid situatsioone
  • lootusetuse tundmine töö, suhete ja elu suhtes
  • uskumus, et õnnelik ja edukas saab olla vaid kõhnana
  • arvamus, et ollakse „liiga paks“, kuigi kõrvaltvaatajad sellega ei nõustu
  • tahe omaette hoida ning soovimatus suhelda
  • suutmatus kasutada oma tugigruppi ja/või -süsteemi
  • oma sümptomite varjamine abistavate inimeste eest
  • pidev peeglisse vaatamine
  • pidev kaalumine
  • teatud toitude vältimine nende kalorisisalduse tõttu
  • valdavalt dieettoitude ostmine ja tarbimine
  • toidukordade vahelejätmine
  • pidev treenimine
  • ärevus, mis on seotud söögi, riiete ostmise ning oma keha näitamisega
  • üksnes lohvakate riiete kandmine
  • enesetapumõtted
  • söömisjärgne vastikustunne enda suhtes

Kui koged kasvõi üht neist, siis räägi oma lähedastega või terapeudiga.

Nõuanded tagasilanguse ennetamiseks

Kui koged tagasilangusele viitavaid märke, räägi sellest kindlasti oma terapeudile. Just tema saab sind aidata.

Järgnevalt on välja toodud mõned nõuanded, mis võivad olla abiks tagasilanguse ärahoidmisel või sellega hakkama saamisel:

  • Pärast tagasilangust või libastumist ära karista ennast! Tuleta meelde, et täielik paranemine ei toimu kiiresti ning tagasilangused on paranemisprotsessi loomulikuks osaks.
  • Rasketel aegadel ole avatud ning suhtle oma lähedastega. Kuigi enamasti tahetakse end hoopis teistest isoleerida, teeb see olukorra vaid hullemaks. Oma tundeid ja emotsioone „luku taga“ hoides, ei vabane sa söömishäirest iialgi.
  • Kui oled libastunud või koged tagasilangust, püüa aru saada, miks see juhtus. See aitab planeerida edaspidist toimetulekut ning vältida kord tehtud vigu.
  • Tee nimekiri situatsioonidest, mis võivad tagasilangust või libastumist esile kutsuda. Mõtle varasemalt keeruliseks osutunud olukordadele ning koosta juba praegu plaan, kuidas nendega toitu kasutamata toime tulla.
  • Ära lase end lollitada mõttest, et oled terve niipea, kui suudad toituda normaalselt. Üksi see ei ole lahendus ning ilma söömishäiret põhjustanud sügavamate probleemidega tegelemata, ei ole võimalik ka haigusest paraneda. Lõpuks saab tagasilangus sind ikka kätte.
  • Sügavamate probleemidega silmitsi seismine võib olla raske ning just siis enamus inimesi tagasilangust kogevadki. Ära isoleeri end selle käigus teistest, sest just sel ajal vajad lähedasi kõige enam!
  • Kui sinu kodukohas eksisteerib vastav tugigrupp, siis astu selle liikmeks ja ümbritse end inimestega, kes teavad, mida hetkel koged. Võta ühendust ka terapeudiga!
  • Ole ettevaatlik, et sa ei asendaks üht kompulsiivset käitumist teisega. On väga tavapärane, et söömishäirest paranev inimene pöördub toimetulekuks alkoholi, narkootikumide, hasartmängude, seksi, enesevigastamise vms poole.
  • Võta iga päev aega enese eest hoolitsemiseks. Enamus söömishäiretega inimesi on liiga hõivatud teistele meelejärgi olemisega, unustades sealjuures iseenda. Tegele millegagi, mis sind lõõgastab ja mida naudid. Selleks võib olla jalutuskäik looduses, hea raamatu lugemine või soojas vannis mõnulemine. Pole tähtis, mis see on, peaasi, et see pakub midagi sulle endale.
  • See võib küll tihtipeale raske olla, kuid püüa mõelda positiivselt. Kui oled veendunud, et sa ei parane kunagi, siis sa ka ei parane. Kuid kui usud, et paraned, siis nii lähebki.
  • Ära lähtu minevikus aset leidnud libastumistest ja tagasilangustest. Ela üks päev korraga ja ära muretse liialt homse pärast, sest me ei saa ennustada tulevikku! Meil on vaid tänane päev ja selles peame ka elama.

Tagasilanguse ennetamise plaan

Söömishäire ei teki üleöö ja sellest ei ole võimalik ka kiiresti vabaneda. On tähtis meeles pidada, et mitte kellegi paranemisteekond ei ole täiuslik ning libastumisi võib kõigil ette tulla. See on tervenemisprotsessi loomulikuks osaks ning selle asemel, et end karistada, pane need olukorrad enda kasuks tööle. Väärt teadmiseks on see, et tagasilanguste esinemise tõenäosust on võimalik vähendada vastava tegevusplaani koostamisega.

Treeneritele ja sportlastele

Tihti juhtub, et sportlased hakkavad ühel hetkel orienteeruma vaid tulemustele ning avastavad end märkamatult olukorrast, kus sportlike saavutuste nimel tekitatakse oma tervisele kasu asemel pigem kahju. Teatud spordialade puhul (näiteks tantsimine, iluvõimlemine ja uisutamine) mängib füüsis, eeskätt kehakaal edu saavutamise juures olulist rolli.

Treenerina tuleb olla oma väljaütlemiste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Samuti on väga oluline teada söömishäirete ohtusid ning esmaseid haigusele viitavaid märke. Treener peab oskama vahet teha tervislikul treenimise rutiinil ning selle muutumisel kinnisideeks (kui sportlane tunneb kaalu kaotamisest suurt rahulolu või tahab iga hinnaga ülimat edu saavutada). Juhendajana on oluline ka jagada põhjalikke teadmisi tervislikust toitumisest ja treenimisest.

Püüa luua oma õpilastega usaldusel põhinev suhe.

Vastastikuse austuse ning usalduse korral julgeb juhendatav teile oma muredest rääkida ning üheskoos neile lahenduste otsimine hoiab ära võimalikud ebameeldivad tagajärjed. Kujuneb ka ühine arusaamine treeningu eesmärkidest, mis omakorda aitab õpilasel saavutada enamat. Kui treenitav näib olevat märgatavalt kaalu kaotanud, enesesse tõmbunud või hajevil, siis ära jää ootama selle möödumist, vaid räägi hinnangutevabalt oma kahtlustest.

Hari söömishäirete osas nii oma õpilasi kui ka kolleege.

Jaga sellealast informatsiooni neile ise või kutsu sellest rääkima mõni spetsialist. Söömishäirele viitavate sümptomite märkamine on igaühe võimuses ning see võib ära hoida tõsise haiguse väljakujunemise. Hoolitse selle eest, et sinu juhedatavad teaksid, kuhu pöörduda, kui tunnevad, et nende enda või kaaslase tervisekäitumises on midagi valesti.

Hari oma õpilasi ja kolleege tervisliku ja tasakaalustatud toitumise teemal.

Selle asemel, et ületähtsustada kaalulangetamist ja/või rasvumise vältimist, keskendu hoopis tasakaalustatud toitumisele. Rõhuta oma kehaga koostöö tegemise olulisust: sööma tuleks hakata siis, kui organism annab märku vajadusest lisaenergia järele, ning see lõpetada, kui tuntakse küllastumust ja head enesetunnet. Arutlege üheskoos mitmekülgse toitumise põhitõdede üle, kuid vältige toidu liigitamist „headeks“ ja „halbadeks“.

Ära kaalu oma õpilasi!

Kaalumine on mõistetav vaid spordialade puhul, kus on vajalik teatud kaalukategooriasse mahtumine. Teistel puhkudel on see pigem sobimatu.

Nõuanded lähedastele

Kuidas läheneda söömishäirega inimesele?

Ole kannatlik.

Esmakordselt haiguse all kannatava inimesega söömishäirete teemat tõstatades võib juhtuda, et saad eitava ning vihase reaktsiooni osaliseks. Seniste mõtlemismustrite muutumine võtab aega, kuid kui säilitate sel teemal rahu ning järjepidevuse, mõistab ka haige ühel hetkel, et abi poole pöördumine on vältimatu.

Ole teadlik.

Tuleb mõista, et söömishäre ei ole mitte kunagi lihtsalt edevuse tagajärg, vaid seda põhjustavad tihti sügaval sisimas peidus olevad probleemid. Hangi informatsiooni söömishäire olemuse kohta, et paremini haige sisemaailmas toimuvat mõista.

Ole kaastundlik.

Söömishäire on psühhiaatriline haigus ning sellega kaasnev toitumiskäitumise muutus on vaid sümptomiks, mis viitab tõsisemale probleemile. Püüa mõista, et häire all kannataja on tegelikult suures segaduses ja teeb kõik, mis talle sel hetkel jõukohane.

Ole julgustav.

Aita haigel näha, et söömishäire ei ole kogu tema olemus ning temas on palju enamat. Too välja tema tugevused ja suuna teda tegelema huvialadega, mis ei ole seotud söögi või füüsilise väljanägemisega.

Ära ole hindav.

Nähes oma kaaslast vaevlemas söömishäire küüsis, tunned sa ilmselt hirmu, viha ja abitust. Selliste emotsioonide tundmine on täiesti mõistetav ja loomulik, kuid ole ettevaatlik, et sa ei tekitaks tahtmatult kannatajas süütunnet või häbi. Väljenda oma toetust ja kiida teda iga väiksemagi edusammu eest.

Ole realistlik.

Ära võta üle terapeudi rolli. Tee häirega inimese abistamiseks vaid seda, mis sinu võimuses, samal ajal aga ära unusta enda füüsiliste, emotsionaalsete ja vaimsete vajaduste eest hoolitseda. Tea oma piire: sa võid olla toetav ja jagada asjakohast informatsiooni, kuid sa ei saa söömishäirega inimest terveks teha. Haigusest paranemine peab olema tema enda soov.

Pane tähele:

Ära keskendu vaid kaalu­ ja söömisteemale! Need ei ole peamiseks probleemiks.

Ära räägi haigega kehakaalust või väljanägemisest!

Anna mõista, et ta ei ole üksi ning soovid teda igal võimalikul viisil aidata.

Ära tee söögilauast lahinguvälja teda sööma sundides!

Julgusta häire all kannatajat abi saamiseks professionaali poole pöörduma!

Ära süüdista teda ning ära pea viha! Söömishäire on haigus, mida ta ei ole ise teadlikult valinud ega oma ellu soovinud.

Haigega vesteldes on oluline teda rahulikult kuulata ning nõu andmisega mitte kiirustada.

Ära sunni teda midagi tegema, ole olemas ja oota, kuni ta sinu juurde tuleb. Ükskõik, kui palju sa ka tahaksid, et ta terveks saaks, peab see olema tema enda tahe/otsus.

Häire all kannatajaga vesteldes väldi järgmisi kommentaare:

“Lihtsalt istu ja söö midagi!

Kui anoreksia küüsis vaevleja suudaks lihtsalt istuda ja süüa, ei oleks psühhiaater talle diagnoosi pannud. Söömishäirega inimesed ei vali endale neid probleeme.

“Sa isegi ei püüa. Sa ei pea ju muud tegema, kui lihtsalt midagi sööma ja asi korras!“

Oleks muidugi väga tore, kui see kõik oleks nii lihtne. Söömishäirest vabanemiseks ei piisa lihtsalt sööma hakkamisest. Kannataja pingutusi paranemise nimel ei pruugita näha, kui pööratakse tähelepanu vaid nende söömisharjumustele (mida nad söövad või ei söö).

“Sa näed lausa kohutav välja!“

Väga vale on söömishäiret põdeva inimesega suheldes keskenduda välimusele. See võib ajendada teda veelgi enam kaalu jälgima.

“Sa näed hea välja, sest oled kaalus juurde võtnud.“

Jällegi, ära räägi kaalust ja väljanägemisest! Kuigi mõtled öeldut komplimendina, võivad sellised kommentaarid haige jaoks kõlada kui „Nüüd oled sa paks.“ Söömishäirega inimesed tõlgendavad taolisi ütlusi n­ö haiguse silme läbi.

“Sa näed välja nagu sul oleks vähk.“

Jah, mõned anoreksia all kannatajad näevad tõepoolest välja väga haiglased. Kuid tähelepanu osutamine sellele, kui kehvad nad välja näevad, ei too kaasa midagi head.

“Mida sa täna söönud oled?“

See küsimus võib haiges tekitada palju ärevust ja segadust. Kui nad pole söönud, siis kardavad ausale ülestunnistusele järgnevat hinnangut. Kui aga on, siis piinlikkust (isegi kui toidukogus on olnud väga väike).

“Miks sa seda mulle teed?“

Kuigi sinu lähedase söömishäire mõjutab ka sind, ei ole tegemist millegagi, mida ta sinule teeb. Kui tal oleks vähk, kas küsiksid siis ka tema käest, miks ta sulle seda teeb? Söömishäire ei kujune selleks, et kellelegi haiget teha.

“Kas sa ei mõista, mida sa sellega oma perele teed?“

Taolised kommentaarid tekitavad kannatajas põhjuseta süütunnet ning söömishäishäirest paranemine võtab veelgi kauem aega.

“Kui sa mind armastaksid, siis sa sööksid seda.“

Inimestel ei teki söömishäire, kuna nad ei armasta sind ning sinu armastamine ei ravi söömishäiret. Sellised kommentaarid tekitavad haiges vaid süütunnet ja kurbust.

“Sa teed seda vaid tähelepanu saamiseks.“

Söömishäire ei teki ka vajadusest tähelepanu järele. See on haigus, mis areneb välja mitmete tegurite koostoimel, kuid tähelepanu otsimine ei ole üks neist. Enamasti püütakse pigem haigust teiste eest varjata.

“Mida inimesed küll nüüd arvavad?“

Arvamusi on nii palju, kui on inimesi. Uskumus, et söömishäire on midagi häbiväärset, ei aita sinu lähedase paranemisele kaasa, vaid võib olukorra hoopis hullemaks teha. Selle tulemusena kardetakse abi poole pöörduda ning haigus aina süveneb. saamiseks.“ Söömishäire ei teki ka vajadusest tähelepanu järele. See on haigus, mis areneb välja mitmete tegurite koostoimel, kuid tähelepanu otsimine ei ole üks neist. Enamasti püütakse pigem haigust teiste eest varjata.

“Võiksid samahästi teraapiast loobuda, sest see ei aita nagunii.“

Teraapias käimine ei ole kahtlemata kiire lahendus, sest keerulisest söömishäirest paranemise protsess on pikaajaline. Olukord on muidugi teine, kui oled mures, kas sinu lähedane saab just endale sobivat professionaalset abi. Võib juhtuda, et kannataja tõepoolest vajab teistsugust lähenemist ja seega sageli ka teist terapeuti, kuid täielikult teraapiast käimise loobumine ei ole kunagi lahendus. Söömishäirest tervenetakse ilma professionaalse abita vaid väga üksikutel juhtudel.

“Ma sooviks, et mul oleks ka söömishäire. Siis oleksin saledam.“

Võid küll tahta veidi kaalu kaotada, kuid kindlasti ei ihka sa endale haigust, mis võib lõppeda surmaga. Sa ei soovi sellega kaasnevaid tõsiseid meditsiinilisi probleeme ning emotsionaalset madalseisu. Millegi sellise ütlemine viitab mõistmatusele, kui tõsine haigus on söömishäire.

“Ma tean, mida läbi elad. Ma olin ise ka nädal aega rangel dieedil ega söönud mitte midagi.“

Kui sul pole just endal olnud söömishäiret, ära ütle kannatajale, et tead, kuidas ta end tunneb. Söömishäire on palju enamat, kui lühiaegsel dieedil olemine. Selle asemel võiksid öelda midagi taolist: „Ma kujutan ette, et see on sinu jaoks väga raske. Kas võiksid minuga oma tundeid ja läbielamisi jagada?“

“Sa sõid täna tublisti!“

Nii öeldes võid sa häire all kannatajas tekitada tunde, et ta sööb oluliselt rohkem, kui peaks või oleks normaalne. Kuigi oled ilmselt lihtsalt õnnelik nähes teda söömas, võib ta sinu heasoovlikku kommentaari valesti tõlgendada.

“Sa olid täna vist päris näljane.“

Nagu ka eelneva näite puhul, võib kannataja tunda, et sööb liiga palju. On parem vestlustes otseselt söögile mitte keskenduda.

Testi oma söömiskäitumist












Alla 3 punkti

Vastasid küsimustele nii, et võib arvata, et tunned end oma kehas hästi. Sul on ilmselt hea ja tervislik enesehinnang. Su enesekindlus on piisav, et mitte lasta väikestel muutustel välimuses seda mõjutada.  Ilmselt sööd selleks, et elada ja sul on söögiga terve suhe.

3-5 punkti

Vastasid küsimustele nii, et see viitab sellele, et tähtsustad väga oma kehakaalu ja söögisedelit. Ehk liigselt? Kas oled kindel, et muud eluküljed saavad väärilist tähelepanu? Kas oled kindel, et söömise ja kehakaalu reguleerimisega ei ürita sa lahendada teisi raskuseid oma elus? Ailen: Jälgi, et tegeleksid ka muu olulisega oma elus, pööraksid tähelepanu enda vajadustele suhetes ja mujal. Olgu toit ja kehakuju üks elu aspekte, mitte kõige tähtsam.

5-8 punkti

Vastasid küsimustele nii, et see paneb mõtlema, et ehk pöörad söömisele ja kehakujule rohkem tähelepanu kui muule olulisele oma elus. Kas oled kindel, et kehakuju ja söömine on tegelikult nii olulised, nagu sulle tundub? Vahel aitab muude elu valdkondade probleemide lahendamine vähendada söömise ja kehakaaluga seotud pingeid. Sageli on nendeks suhted lähedastega, üldiselt madal enesehinnang, jne. Vahel vajavad inimesed suhete probleemide lahendamiseks ka välist abi.

8-10 puntki

Vastasid küsimustele nii, et see paneb mõtlema, et pöörad söömisele ja kehakujule liiga palju tähelepanu. Selle järgi võib arvata, et muud olulised ja toredad eluküljed jäävad väärilise tähelepanuta. Karta võib, et söömine ja kehakuju on sinu jaoks elus üliolulised või lausa domineerivad.. Samamoodi on võimalik, et eesmärgil suurepärane välja näha kahjustad oma tervist. Kui leiad, et sooviksid sel teemal kellegagi arutada, on üks võimalus võtta ühendust Peaasi.ee nõustajatega siin

Dieedi pidamine

Mis on dieedipidamine?

  • Tarbitud toidu energiahulga (kaloraaži) range ja teadlik piiramine. See võib näiteks olla mõne välja töötatud dieedi järgimine, aga ka lihtsalt kalorite arvutamine ja rangete piiride seadmine.
  • Toiduvaliku mitmekesisuse piiramine ja ühekülgne toitumine: 
    • süsivesikutevaesed dieedid: valgudieet, Atkinsi dieet
    • rasvavaesed dieedid
    • mahladieedid
  • Ebaregulaarne toitumine:
    • kellaaegade dieet
    • 5:2 dieet (viiel päeval nädalas on söömine tavapärane ning kahel päeval oluliselt piiratud)
    • toidukordade vahele jätmine
    • “näljapäevade” pidamine, st osadel päevadel söögist loobumine

Kes peavad dieeti?

Dieedipidamine on väga tavapärane ja populaarne. Arvatakse, et umbes pooled tervislikus kehakaalus naistest on üritanud dieeti pidada. Ühe uuringu andmetel on dieedil peaaegu 70% 15-aastastest tüdrukutest ning 8% neist peavad väga ranget dieeti. Ühes uuringus leiti, et umbes 70% naistest ja 45% meestest, kes dieeti peavad, ei ole ülekaalulised ning neil ei oleks vaja dieeti pidada.

 

Dieedipidamisele eelneb rahulolematus oma kehaga, paks olemise tunne ja soov kaalust alla võtta.

Suurbritannias läbi viidud uuringus ilmnes, et ⅔ 14-15-aastastest neidudest ja 51% 12-13-aastastest tüdrukutest soovib kaalus alla võtta. Sellega seotud pinge tõttu jätsid ligi veerand neist noortest neidudest vähemalt ühe söögikorra päevas vahele.

Dieedipidamise ohud

Dieedipidamine suurendab söömishäiresse haigestumise tõenäosust. On leitud, et kui teismelised tüdrukud peavad mõõdukat dieeti, suureneb neil söömishäire väljakujunemise risk viis korda ning range dieedi puhul suureneb see kaheksateist korda.

Sage ja range dieedipidamine soodustab ülekaalulisust. 95% neist, kes peavad kaalu alandamiseks dieeti, võtavad kahe järgneva aasta jooksul juurde rohkem kui nad dieediga kaotasid. See on seotud sellega, et dieedi pidamisel piiravad inimesed tarbitud kalorite hulka ja toidu mitmekesisust väga rangelt ning on näljas. Dieedipidajad suudavad nälga ehk lühikeseks ajaks eirata, kuid pikaajaliselt mitte tekivad isud ja liigsöömine. See omakorda tekitab ebaõnnestumise- ja süütunnet, mis võivad panustada kasvavasse rahulolematusse iseenda ja oma kehaga. Mõned inimesed elavad selliste tsükliliste dieedipidamistega terve elu see tähendab, et dieet võtab igapäevaselt ja pidevalt teatud osa nende ajast ja energiast.

 

Lisaks on leitud, et range dieedipidamine aeglustab ainevahetust kalorite põlemise tempo aeglustub.

Tavapäraselt ainevahetuse tempo normaliseerub mõne aja jooksul peale seda, kui inimene on hakanud taas tervislikult ja piisavalt sööma.

Range dieedipidamine mõjutab nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Kaasneda võib halb hingeõhk, väsimus; esineb ülesöömist, peavalu ja lihaskrampe, kõhukinnisust, unehäireid; võimalik on luutiheduse alanemine.

Dieedipidamine võib rikkuda keha loomulikud reaktsioonid söögile, oma vajadustele ja isudele. Halveneb võime tunda nälga ja täiskõhutunnet ning inimene ei pruugi enam eristada oma emotsionaalseid vajadusi näljatundest.

 

Dieedipidamisele eelneb rahulolematus oma kehaga, paks olemise tunne ja soov kaalust alla võtta.

Suurbritannias läbi viidud uuringus ilmnes, et ⅔ 14-15-aastastest neidudest ja 51% 12-13-aastastest tüdrukutest soovib kaalus alla võtta. Sellega seotud pinge tõttu jätsid ligi veerand neist noortest neidudest vähemalt ühe söögikorra päevas vahele.

Miks inimesed peavad dieeti?

Paljud normaalkaalus inimesed peavad end paksuks, soovivad olla kõhnemad ning peavad seetõttu dieeti. Paljud ülekaalus inimesed soovivad kaalus alla võtta ning arvavad, et dieedi abil see õnnestub.

Arvatakse, et umbes ⅓ Maa elanikkonnast on ülekaalulised, aga umbes kaks korda sama palju inimesi peab dieeti ja tahab kaalus alla võtta.

Dieeti peetakse soovist olla kõhnemad. Ülemaailmne kõhnuseihalus on seotud paljude põhjustega, üks neist on sama laialt levinud paksusehirm. On leitud, et sageli kardavad juba algklasside lapsed paksuks minemist. Paks olemist peetakse meie ühiskonnas  arusaamatult sageli häbi- ja taunimisväärseks.

Samamoodi mõjutab inimeste soovi dieedil olla suur dieeditoodete tööstus (dieedid, raamatud, toiduained, muud tooted) ja sellega kaasnev laiapõhjaline reklaamitöö. Kuna tegemist on väga kasumliku tööstusharuga, räägitakse dieeditööstuses dieetidest ebarealistlikult optimistlikult. Tegelikkuses on leitud, et pooled dieedipidajatest võtavad dieedi tulemusena kaalus juurde viie aasta jooksul suudavad dieediga vähenenud kaalu hoida vähesed.

Range dieedipidamise edukus sõltub väga paljudest füüsilistest ja vaimsetest teguritest ning kindlasti ei ole see efektiivne moodus kehakaalu alandamiseks ülekaalulisuse puhul.


National Centre for Eating Disorder
http://eating-disorders.org.uk

Söömishäirete põhjused

Söömishäired arenevad erinevate tegurite koostoimimisel.

Ühiskonna mõju.

Mitmetes kultuurides peetakse kõhnust ja saledust väga oluliseks. Kõhnus tähendab paljudes ühiskondades ilu, edukust, õnne ja enesekontrolli. Suurema osa naiste jaoks ei ole ülikõhnus bioloogiliselt ja geneetiiselt loomulik ega saavutatav. Sellest tekib konflikt ning rahulolematus oma kehakaalu ja -kujuga.

Kuigi traditsiooniliselt on söömishäired peamiselt mõjutanud tüdrukuid ja naisi, on viimastel aastatel kasvanud kõhnuse surve ka meestele.

Lisaks on mitmeid elukutseid (tantsimine, modellindus, mitmed spordialad), kus avaldatakse survet teatud kehakaalu ja välimuse säilitamiseks.

Psühholoogilised faktorid.

Psühholoogilised omadused, mis võivad soodustada anorexia nervosa arengut:

  • madal enesehinnang
  • saamatuse tunne
  • pidev rahulolematus oma kehaga
  • depressioon
  • raskused oma tunnete väljendamisel
  • jäigad mõtlemisviisid
  • kontrollivajadus
  • perfektsionism
  • kalduvus konflikti vältida
  • vajadus tunda end erilise või ainulaadsena

Keerulised lähisuhted, probleemid pärtiolupere suhetes.

Võimalik, et suhted päritoluperes on olnud pingelised ja mingil viisil inimesele sobimatud – seda saab selgitada ning parandada pereteraapias.

Elumuutused.

Elu muutvad sündmused võivad vallandada söömishäire inimestel, kes on erinevatel põhjustel sellele juba vastuvõtlikud. Sellised vallandavad sündmused võivad olla teismeea algus, kooli või töökoha vahetus, raskused koolis või tööl, lähedase suhte katkemine, armastatud inimese kaotus.
Ka dieedi pidamine ja kaalu langetamine võivad vallandada anorexia nervosa.

Geneetilised faktorid.

Anorexia nervosa tabab 8 korda sagedamini inimesi, kelle sugulaste hulgas on anorexia nervosa all kannatajaid. Eksperdid siiski ei tea, millest selline muster on tingitud.
On ka teada, et anorexia nervosasse haigestuvad sagedamini noored inimesed sellistest perekondadest, mille liikmed põevad depressiooni või kuritarvitavad alkoholi.
Teadlased üritavad leida spetsiifilisi geene, mis võiksid olla seotud anorexia nervosa arenguga.

Bioloogilised põhjused

Paljudes uuringutes on leitud, et anorexia nervosa on seotud hüpotalaamuse talitluse häirumisega. Hüpotalaamus on peaaju osa, mis reguleerib inimese ainevahetuse protsesse.
On ka uuringuid, milles on leitud neurotransmitterite (närvisüsteemis informatsiooni edastamise ained) tasakaalu häirumist peaajus.