- Millised oskused võiksid sinu õpilastel tulevikus kindlasti olemas olla, et oma eluga maailmas hästi hakkama saada?
- Kui suur osa nendest oskustest, millele enne mõtlesid, on sotsiaalsed ehk iseenda ja teistega suhtlusolukordades toimetulekuks vajalikud?
Vaata teemasse sissejuhatuseks videot ⤵
Sotsiaal-emotsionaalse pädevuse moodustavad indiviidi teadmised, oskused ja uskumused, mis võimaldavad iseennast (sh oma emotsioone) ja oma suhteid (sh teiste mõistmist, oskuse valikut) teadlikult ja paindlikult juhtida.
Haridus- ja teadusvaldkonnas kasutatakse palju ka sotsiaal-emotsionaalse õppimise (edaspidi SEL (ingl k social and emotional learning)) mõistet. See on protsess, mille käigus õpilased ja täiskasvanud omandavad ja rakendavad oma emotsioonide äratundmiseks ja juhtimiseks, positiivsete eesmärkide seadmiseks ja saavutamiseks, teiste perspektiivi arvestamiseks, toetavate suhete loomiseks ja hoidmiseks, vastutustundlike otsuste tegemiseks ning endaga ja suhtlusolukordadega konstruktiivselt toimetulekuks vajalikke tuumpädevusi.
Teisisõnu, sotsiaal-emotsionaalne õppimine (SEL) on oma olemuselt SE-pädevuse omandamise ja rakendamise protsess.
Kuigi sotsiaal-emotsionaalse õppimise mõiste on ainult paarkümmend aastat vana, siis huvi laste sotsiaalse ja emotsionaalse arengu vastu koolides on näha olnud üle sajandi. Sama vanad on vastuolulised seisukohad, kas SE-pädevuse arendamine koolides on sama oluline põhitegevus kui akadeemilise pädevuse arendamine või pigem akadeemiliselt aega ära võttev lisategevus. Samas on uuringud andnud praeguseks piisavalt veenvaid tõendeid, et SE tuumpädevused on arendatavad, neid saab tõhusalt õpetada ja nad toetavad akadeemilist õppimist.
SE-pädevus on mõistena keerukas ja sõltuvalt käsitlusest mahub selle alla palju erinevaid komponente (oskusi, teadmisi, hoiakuid). Kasutusel on mitmeid mudeleid ja teooriaid, mis avavad SE-pädevuse olemust ja osi veidi erinevalt, kuid ühisosa on kaetud eeltoodud määratluses. SE-pädevuse huvilised võivad ajaloost ja mudelitest lisaks lugeda Osheri jt ülevaatest.
Vaatame peamisi mudeleid järgnevalt lähemalt, kuid edasi võtame kursusel aluseks eelpool nähtud rakendusmudeli, milles kirjeldame SE-pädevuse tuumana:
1) eneseregulatsiooni alusprotsesse,
2) eneseteadlikkust ja enesejuhtimist,
3) sotsiaalset teadlikkust ning
4) prosotsiaalseid oskusi ja suhete juhtimist.
Klõpsa ja meenuta ⤴
Klõpsa mudeleid järjest lahti, et nende kohta lähemalt lugeda ⤵
CASELi mudel ehk CASELi ratas (Collaborative for Academic, Social, and Emotional Learning, CASEL, s.a.) on levinuim ja pikaajalisim praktilise fookusega mudel. See toob kokku SE-pädevuse õppimise tuumkomponendid ja keskkonna võtmetegurid, lähtudes arengu kontekstuaalsetest mudelitest, mis näevad inimese arengut toimumas seotud ja interakteeruvates kontekstides.
Viis laiemat ja omavahel seotud SE-pädevuse valdkonda on eneseteadlikkus, enesejuhtimine, sotsiaalne teadlikkus, suhteoskused ja vastutustundlik otsustamine (joonis 1.1).
Mudelis käsitletakse SE-pädevuse arengut hariduse ja inimese arengu lahutamatu osana ning SE-pädevust vaadeldakse arengulises perspektiivis, mis on eakohane ja arengueesmärgiga kooskõlas. Arengu käsitlus on selles mudelis süsteemne, rõhutades toetavate õpikeskkondade olemasolu ja nendevahelist koordineeritust (nt pere, klassi, kooli ja kogukonna kontekstid).
CASELil on põhjalik ja mitmesuguste praktiliste materjalidega koduleht, millega soovitame sul kindlasti tutvuda. Uuri CASELi interaktiivset rattamudelit ja leia vastused järgmistele küsimustele.
- Mida iga SE-pädevuse valdkond täpsemalt sisaldab?
- Kuidas panustavad SE-pädevuse arengusse erinevad keskkonnakihid (klass, kool, pere, kogukond)?
- Millised seosed sinu enda praktilise kogemusega seda mudelit uurides sul tekkisid?
EASELi mudel (joonis 1.2) on samuti praktikutele suunatud, kuid lähtub teadusuuringute terminoloogiast ja käsitleb SE-pädevuse arengut varasemast põhjalikumalt.
Mudel paigutab oskused arengulisele dimensioonile, milles erinevad oskused kerkivad esile erinevas eas, kusjuures arenguliselt varasemad oskused on aluseks hilisematele ja keerukamatele.
Püütakse kirjeldada, millised oskused on järgnevatele aluseks, mida peaks oskama enne, kui saab õppida keerukamaid (Jones & Bailey, 2016).
SE-pädevust käsitletakse siinkohal kolme kattuva kontseptuaalse kategooria kaudu: 1) kognitiivne regulatsioon / täidesaatvad funktsioonid, 2) emotsionaalsed protsessid, 3) sotsiaalsed/interpersonaalsed oskused.
Kognitiivse regulatsiooni sissetoomine SE-pädevuse käsitlusele viitab, et selleks, et inimene suudaks omandatud SE-oskusi olukorrale vastavalt kasutada, on vaja, et laps suudaks iseennast tahtlikult ja eesmärgipäraselt juhtida (koolituse järgmises osas saad selle kohta rohkem teada). Rõhutatakse, et süsteemse sekkumise korral on võimalik last edukalt toetada ning parem SE-pädevus aitab kaasa ka vaimse tervise püsimisele.
SE-pädevuse valdkonnas on levinud ka emotsionaalsest intelligentsusest rääkimine. Huvi emotsionaalse intelligentsuse vastu kerkis üles juba 90ndatel, kui Salovey ja Mayer mõtestasid emotsionaalse intelligentsuse mõiste ja asusid seda uurima.
Emotsionaalne intelligentsus oli nende järgi võimekus jälgida enese ja teiste tundeid ja emotsioone, neid eristada ning kasutada emotsioonidega seotud infot oma mõtlemise ja käitumise juhtimisel (Osher jt, 2016).
Selline lähenemine tõi fookusesse emotsioonide olulise rolli sotsiaalses kontekstis probleemide lahendamises.
Hiljem on nii Salovey ja Mayer kui teised autorid emotsionaalse intelligentsuse teoreetilisi käsitlusi edasi arendanud ning on püütud ka uuringute abil mudelitele kinnitust leida. Tegemist on aga väga kompleksse ja mitmete teiste, juba psühholoogias uuritud konstruktide kombinatsiooniga, mistõttu päris head ja andmetest kinnitust leidnud mudelit olemas ei ole. Küll aga on sellest tulnud ainest uuemateks uuringuteks ja SELi mõttearendusteks.
2014. aastal pakkusid Goleman ja Senge lisaks seni kasutusel olnud kahele peamisele fookusele – fookus enesele (eneseteadlikkus) ja fookus teistele (empaatia) – välja kolmanda olulise suuna: fookuse välisele ehk süsteemiteadlikkuse. Sellega rõhutatakse, et sotsiaalses maailmas toimetulekuks on väga oluline taibata end ja ümbritsevaid inimesigi haaravaid süsteeme.
Testi teadmisi ⤵
SE-pädevus põhikooli riiklikus õppekavas
SE-pädevusel ja SELi põhimõtetel on oma koht ka Eesti põhikooli riiklikus õppekavas. SE-pädevuse sisu kohtame osades üldpädevustes ning inimeseõpetuse ainekavades. SE-pädevus koondab endas komponente põhikooli riiklikus õppekavas üldpädevuste all välja toodud suhtlus-, enesemääratlus- ning sotsiaalsest ja kodanikupädevusest.
Nähakse ette, et arendamine toimub läbivalt ja lõimitult, kuid terviklik arenguline käsitlus koos metoodikaga seni puudub. Osa koole on siinkohal appi võtnud spetsiaalseid programme, näiteks VEPA või „Meie maailma“.
Kursusel kasutame SE-pädevuse mõistet ja määratlust seetõttu, et see ühilduks paremini teaduskirjanduse ja erinevate sekkumiste alustega.
Loe põhikooli riikliku õppekava §-s 4 toodud üldpädevuste kirjeldustest, mida suhtlus-, enesemääratlus- ja sotsiaalse pädevuse all täpsemalt mõeldakse. Kõrvuta nende sisu CASELi mudelis toodud SELi sisuga ja analüüsi päevikus
(lk 8)
- Leia, millised SE-pädevuse komponendid on üldpädevustes kaetud ja mis on jäänud tähelepanuta.
- Mõtle, kuidas need kattumised ja lahknevused võiksid mõjutada meie õpilaste SE-pädevuse arengu toetamist koolis õpetajate poolt.
Kokkuvõtteks meenuta oma algset isiklikku SE-pädevuse määratlust ning kõrvuta seda CASELi ja EASELi mudeliga – milliseid sarnasusi ja erinevusi märkad?
