Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul kogeb praegu üksildust iga kuues maailma elanik ja sellest on saanud oluline terviserisk. Tegemist on nii suure lisakuluga ühiskonnale, et Ühendkuningriigis on ametisse seatud isegi üksilduse minister ja mitmel teisel maal on tööle pandud üleriigilised programmid üksilduse all kannatavate inimeste abistamiseks, kirjutab portaali Peaasi.ee asutaja ja tegevjuht, psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa.
Eesti uuringud näitavad, et iga kolmas inimene on teistega ühenduses harva. Suitsiidi tõttu sureb meil igal aastal ligikaudu 200 inimest ning iga suitsiid mõjutab omakorda kuni 135 inimest. Kes need inimesed on? Kes nad sulle on? Kui suureks peab valu kasvama, et me selles osas midagi ette võtaksime?
Üksindus võib olla tore, kuid üksildus on kole
Kahel sarnase kirjapildiga sõnal, mida tihti ekslikult sünonüümidena kasutatakse, on vaimse tervise kontekstis selgelt eristuvad tähendused. Mõistete päritolu on sarnane: inimene on sotsiaalne olevus ja vajab toimetulekuks teisi inimesi.
Kõigil evolutsioonis ellu jäänud tunnetel on mingi sõnum või põhjus, miks nad eksisteerivad. Üksildustunne on konkreetne teade, et nüüd on aeg otsida inimlikke kontakte ja teistega koos olla. Inimene vajab perekonda ja kogukonda, ta vajab ühist suhteruumi – ühiskonda.
Ajaloos on näiteid, kus kõige rängem karistus polnud hukkamine, vaid ühiskonnast välja heitmine: Ateena killukohus, keskaegne kirikust väljaheitmine, lindpriiks kuulutamine Islandil, Roomast välja ajamine, saarepagendus Jaapanis Edo ajastul ning Briti ja teiste impeeriumide asumisele saatmised.
Üksildus on eelkõige sisemine tunne või seisund.
Aeg-ajalt võib igaüks end üksildasena tunda, kuid selle tunde ainus funktsioon on panna inimest otsima kontakti teistega.
Sagedamini tuntakse üksildust noores eas või väärikas vanuses. Mõnikord on see seotud ajutise tajuga, et suhete sügavus või sagedus on liiga madal. See võib kaasneda mõne elulise olukorraga, nagu koolivahetus, partneri kaotus või pühadeaeg.
Üksindus aga on olukord, mis on nähtav ka väljastpoolt. Näiteks viimane üksik vanainimene tühjaks jäänud külas – ja selline eraldatus võib tõesti viia üksildustundeni.
Üksildus ei ole lihtsalt vähene seltskond või nukker meeleolu, see on subjektiivne ja häiriv tunne, et inimesel on vähem sidet, kui ta vajab. WHO hinnangul kogeb üksildust umbes iga kuues inimene maailmas. WHO eristab üksildust sotsiaalsest isolatsioonist: isolatsioon on objektiivne väheste suhete ja kontaktide seisund, üksildus aga eraldi rahvatervise probleem, mis on seotud depressiooni, ärevuse ja suitsiidimõtetega.
Üksildustunne meenutab rühkimist pimedal, sügisesel, porisel tänaval. Vaatad ümbritsevate majade akendesse ja igal pool on valge ja soe, kuid uksed on lukus ja kuhugi sisse ei ole astuda. See on tunne, et mul pole kellegagi rääkida, kedagi ei huvita, mis mul öelda on, keegi ei ole mulle toeks, kui raske on, keegi ei mõista mind. Sellist üksildust võib tunda nii üksi kui teistega koos olles, aga ka Facebookis klõpsides.
