Vaimse tervise tugi esmatasandil ja peres sõltub kogukonna koostööst
Peaasi.ee vaimse tervise kohvihommikul „Vaimne tervis esmatasandil ja peres“ arutati, kuidas märgata inimeste vaimse tervise raskusi võimalikult vara ning kuidas siduda tervishoiu-, sotsiaal-, haridus- ja kogukondlikud teenused nii, et inimene või pere jõuaks sobiva abini.
Arutelu juhtis Triin Raudsepp ning paneeldiskussioonis osalesid SA Vaimse tervise Fondi nõukogu liige Anna-Greta Tsahkna, Tervisekassa vaimse tervise valdkonna teenusejuht Helis Ojala,OÜ Terivseteraapia asutaja, psühholoog-nõustaja ja pereterapeut Kristel Päll ja perearst Vanda Kristjan, omapoolsete kommentaaride ja ettepanekutega toetasid Signe Riisalo, Külli Friedemann, Brit Tammiste, Margus Tõnissaar, Helen Saarnik, Mattias Kalja, Evelin Aaviksoo, Eike Käsi ja teised.
Arutelu lähtus Peaasi.ee vaimse tervise vastupanuvõime manifesti kahest tervishoiuga seotud suunast: tuua vaimse tervise tugi senisest lähemale perearstikeskustele ja teistele esmatasandil inimese tervisega kokku puutuvatele asutustele ning kujundada laste ja noorte vaimse tervise tugi perepõhiseks, mitte keskenduda üksnes lapsele.
Kohvihommikul käsitletud probleemid ja ettepanekud kattusid manifestis sõnastatud põhimõtetega, kuid arutelu laiendas vaadet perearstikeskusest kaugemale. Esile tõsteti ka kooli, kohaliku omavalitsuse, kogukonna, vabakonna ning erinevate vaimse tervise spetsialistide rollid ning nendevahelise koostöö korraldamise tähtsus.
Esmatasandil peetakse vaimse tervise teemat oluliseks, kuid puuduvad selged abiteekonnad
Peaasi.ee koostööprojekti raames tehtud küsitluses osales 278 lastega tegelevat tervishoiutöötajat, sealhulgas õed, perearstid ja hambaarstid. Peaaegu kõik vastanud pidasid vaimse tervise ennetamist ja märkamist oluliseks. Samas esitasid vaimse tervise probleeme varakult tuvastavaid ja ennetavaid küsimusi või uurisid pere üldise olukorra kohta regulaarselt vaid kolm tervishoiutöötajat kümnest.
Peamiste takistustena nimetati suurt töökoormust ja teiste ülesannete rohkust ning spetsialistide ja toimiva tugivõrgustiku nappust. Arutelus toodi välja, et vahel jätavad perearstid inimeste, eelkõige noorte vaimset tervist mõjutava üldise olukorra kohta peres küsimata ka seetõttu, et tervishoiutöötaja ei tea, kuhu inimest pärast probleemi märkamist edasi suunata. Ehk nagu osalejad tõdesid – isegi kui võtta see täiendav aeg inimesega rääkimiseks ning tema ära kuulamiseks, siis kui kohest abi ei oska anda ega kuhugi suunata, siis „ma ei saada teda ju katkisena uksest välja?“
63 protsenti küsitlusele vastanutest pidas vajalikuks selgemaid abiteekondi ning ligi 70 protsenti soovis juhiseid ja koolitusi selle kohta, kuidas inimestele vaimse tervise teemadel küsimusi esitada ja neid esmatasandil toetada.
See kattus manifesti ettepanekuga tuua vaimse tervise tugi esmatasandile. Arutelus rõhutati seejuures, et esmatasandi roll ei piirdu probleemi märkamisega. Vajalik on ka teadmine, milline abi sobib konkreetsele inimesele või perele ning kuhu ta edasi suunata.
Perearsti vaates on vaimse tervise küsimused juba praegu igapäevase töö osa. Arutelus märgiti, et ilma vaimse tervise käsitluseta ei olegi tänapäeval võimalik perearstina töötada. Perearstikeskuse ülesandena nähti probleemi märkamist, esmast hindamist, nõustamist ja sobiva järgmise sammu leidmist.
Lapse vaimset tervist tuleb vaadata pere ja keskkonna kontekstis
Manifestis toodud perepõhine lähenemine leidis arutelus laialdast toetust.
Lapse une-, käitumis- või kooliraskuste taga võivad olla vanemate kurnatus, paarisuhte pinged, pere majanduslik või sotsiaalne olukord või muud peres toimuvad muutused. Samuti mõjutab ühe pereliikme vaimse või füüsilise tervise probleem kogu peret.
Arutelus rõhutati, et lapsega töötamisel tuleb vaadata ka teda ümbritsevaid suhteid ja keskkonda. Sama põhimõtet kirjeldasid nii perearstid, pereterapeudid kui koolipsühholoogid.
Pereteraapia esindajad tõid välja, et kutseliste pereterapeutide pädevust saaks praegusest rohkem kasutada. Toodi näiteid koostööst, kus perearst ja pereterapeut saavad kliendi nõusolekul vahetada infot ning suunata inimest sujuvamalt ühest teenusest teise.
Arutelus käsitleti ka vanemahariduse ja vanemate nõustamise vajadust. Pere toetamine ei tähenda ainult abi olukorras, kus probleem on juba süvenenud, vaid ka teadmiste ja oskuste andmist enne kriisi tekkimist.
Kogukond kui vaimse tervise toe osa
Arutelus meenutati ütlust, et „last kasvatab küla“. See ei tähenda, et noor jäetakse tänavale või juhuslike lähikondsete vastutusele, vaid selle all mõeldi pere ümber oleva kogukonna ja tugivõrgustiku rolli, mis ajalooliselt on kandnud noorte arengus väga suurt osa, kuid on tänapäevaste peremudelite juurest taandunud.
Perearsti vaates toodi välja, et varasem põlvkondade kooselu pakkus noortele vanematele rohkem igapäevast tuge. Tänapäeval ei ole selline tugivõrgustik enam levinud ning paljudel peredel polegi seda enam.
Kogukondliku toe näidetena käsitleti kohalike omavalitsuste juurde loodud perepesasid, kus pakutakse vanemaharidust, nõustamist ja kogukondlikke tegevusi lapseootuse perioodist kuni noore kooliea lõpuni.
Vabaühenduste rolli käsitlenud arutelus toodi esile, et vabakond saab pakkuda nii professionaalseid teenuseid kui vabatahtlikku tuge. Lisaks teenustele nimetati oluliseks kuuluvustunnet ja võimalust kogukonna tegevuses osaleda.
See haakus manifesti ennetuse ja vastupanuvõime põhimõttega: vaimse tervise toetamine toimub lisaks tervishoiusüsteemile ka inimese igapäevases keskkonnas.
„Suitsuanduri“ kui varajase märkamise põhimõte
Arutelus kasutati ennetuse kirjeldamiseks suitsuanduri kujundit, mille kohaselt ei peaks vaimse tervise süsteem keskenduma ainult olukordadele, kus probleem on juba süvenenud ja vajatakse psühhiaatrilist või muud eriarstiabi. Oluline on märgata probleeme varem ning pakkuda abi enne kriisi.
„Suitsuanduriteks“ võivad olla erinevad inimesed, kes puutuvad lapse või perega regulaarselt kokku: perearst ja -õde, ämmaemand, kooliõde, õpetaja, koolipsühholoog, sotsiaal- või lastekaitsetöötaja ning kogukondlikke teenuseid osutavad asutused.
Sotsiaalministeeriumi esindaja kirjeldas kavandatavaid varase vaimse tervise abi meetmeid, mida saaks kasutada enne eriarstiabi vajaduse tekkimist. Peamiselt on nende puhul tegemist sekkumistega, mille puhul spetsialist saab vajaduse ära tundmiseks ning esmasteks sammudeks täiendava väljaõppe.
See lähenemine kattub manifesti eesmärgiga tugevdada ennetust ja tuua abi inimesele lähemale.
Kooliõde kui vaimse tervise märkaja
Arutelus käsitleti eraldi kooliõe võimalikku suuremat rolli vaimse tervise probleemide varajasel märkamisel.
Kooliõde on lapse jaoks madala lävega tervishoiutöötaja, kelle poole saab koolipäeva jooksul pöörduda. Arutelus toodi näiteks olukord, kus laps käib korduvalt kooliõe juures kõhuvaluga, kuid kooliõde ei pruugi vastava väljaõppeta olla pädev hindama, kas kehalise kaebuse taga võib olla vaimse tervise või sotsiaalne probleem.
Osalejate sõnul pöörduvad kooliõe poole järjest rohkem lisaks lastele ka õpetajad ja lapsevanemad. Samas vajab kooliõde piisavalt aega, teadmisi ja selgeid suunamisvõimalusi, kuna hetkel võtavad suure osa kooliõdede ajast vaktsineerimised, tervisekontrollid ja teised rutiinsed tegevused.
Arutelus sõnastati põhimõte „kooliõde kui vaimse tervise õde“. Selle all ei peetud silmas psühholoogi või psühhiaatri ülesannete üleandmist kooliõele, vaid kooliõe rolli tugevdamist ärevuse, depressiooni, söömishäirete, tähelepanuraskuste ja teiste vaimse tervise probleemide varajases märkamises ning lapse või pere edasi suunamises sobiva spetsialisti või teenuse juurde.
Kohvihommiku lõpuosas rõhutati vajadust anda kooliõdedele selleks rohkem töövahendeid ja ressurssi.
Arutelus käsitleti ka kooliõe tööga seotud eetilisi küsimusi. Laps võib kooliõde usaldada, kuid mitte soovida, et räägitu jõuaks terviseportaali või lapsevanemani. Kooliõde peab samal ajal täitma tervishoiuteenuse dokumenteerimise nõudeid. Sarnased probleemid on ka perearstikeskustel, sest noored patsiendid ei soovi oma vaimse tervise muresid avada, kui neil on hirm, et need jõuavad vanemateni või teiste ametnikeni.
Kõiki pädevaid abiandjaid ei ole praegu võimalik tervishoius kasutada
Kohvihommikul käsitleti ka tervishoiutöötaja staatuse ja erinevate vaimse tervise spetsialistide pädevuse küsimust. Praeguses süsteemis osutab tervishoiuteenust tervishoiutöötaja, mis tähendab konkreetset koolitust ja pädevustunnistust. See tähendab, et osa väljaõppinud spetsialiste ei saa tervishoiusüsteemis oma oskustele vastavaid teenuseid osutada.
Näidetena nimetati pereterapeute, psühholoog-nõustajaid ja osa psühhoteraapia väljaõppe saanud vaimse tervise õdesid. Arutelus märgiti, et mõnel spetsialistil võib olla konkreetse sekkumise jaoks vajalik väljaõpe, kuid tema kutse või tervishoiutöötaja staatus ei võimalda seda Tervisekassa rahastatud tervishoiuteenusena pakkuda.
Sarnast probleemi kirjeldati raseduskriisi nõustamise näitel. Kui teenus viidi tervishoiusüsteemi, jäid osa seni töötanud spetsialiste süsteemist välja seetõttu, et nad ei olnud tervishoiutöötajad.
Arutelus ei käsitletud lahendusena kvalifikatsiooninõuetest loobumist. Rõhutati vajadust täpsustada, millise baaskvalifikatsiooni, väljaõppe ja lisapädevusega spetsialist millist teenust osutada võib.
Abi kättesaadavuse laiendamine peab käima koos kvaliteedinõuetega
Teine pädevustega seotud küsimus puudutas vaimse tervise teenuste kvaliteeti ja abi otsiva inimese võimalust hinnata teenuseosutaja kvalifikatsiooni.
Arutelus kirjeldati juhtumeid, kus inimesed on jõudnud ebapiisava ettevalmistuse või ebaselge kvalifikatsiooniga terapeutide või alternatiivtervendajate uurde ning olukord on seetõttu halvenenud. Samuti tõstatati küsimus sellest, kuidas inimene eristab kutsega psühholoogi või terapeuti inimesest, kes kasutab sarnast nimetust ilma vastava erialase ettevalmistuseta.
Seetõttu käsitleti arutelus kahte paralleelset vajadust: ühelt poolt kasutada senisest rohkem erinevate spetsialistide olemasolevat pädevust ning teiselt poolt kehtestada selgemad kvalifikatsiooni-, väljaõppe- ja vastutusnõuded.
Varase ja väiksema intensiivsusega sekkumiste puhul nähti võimalust kasutada suuremat ringi vastava väljaõppe saanud inimesi ning seda ringi veelgi laiendada. Samas rõhutati, et keerukamate ja suurema riskiga vaimse tervise probleemide puhul peab abi jääma vastava erialase ettevalmistusega spetsialistidele.
Kool, kohalik omavalitsus ja vabakond peavad ideaalis kuuluma ühte tugivõrgustikku
Arutelu jooksul laienes esmatasandi käsitlus tervishoiust haridus- ja sotsiaalsüsteemi.
Koolipsühholoogide esindaja tõi välja, et koolipsühholoogi töö ei piirdu lapse individuaalse nõustamisega. Üha rohkem nõustatakse ka õpetajaid ja vanemaid, kes lapse igapäevast keskkonda kujundavad. Samas on koolipsühholoogi teenus reaalselt kättesaadav vaid osas koolidest.
Kohaliku omavalitsuse rollina nimetati erinevate teenuste ja spetsialistide ühendamist. Lasteaiad, koolid, lastekaitse, sotsiaaltöö, vanemaharidus ning mitmed tugiteenused puutuvad kokku just kohaliku omavalitsuse tasandil.
Arutelus märgiti samas, et inimese jaoks on olemasolevate teenuste vahel liikumine keeruline ning eri valdkonnad toimivad osaliselt eraldi ning tegutsemist üksteisega koordineerimata.
See kattub manifesti laiemate põhimõtetega, mille kohaselt ei saa vaimse tervise küsimusi lahendada ainult tervishoiupoliitika kaudu, vaid vaimse tervise mõju tuleb arvestada erinevates tegevusvaldkondades ja ka laiemalt teisi ühiskonnaelu osasid puudutavate poliitikate kujundamisel.
Arutelu põhijäreldused ja seos manifestiga
Kohvihommikul toodi välja ka mitmeid uusi mõttearendusi ja ideid, kuid üldiselt kattusid käsitletud teemad Peaasi.ee vaimse tervise vastupanuvõime manifesti tervishoiu ja perede suunaga mitmes punktis.
Manifestis seatud eesmärk tuua vaimse tervise abi esmatasandile leidis toetust, kuid arutelus käsitleti esmatasandit laiemalt kui ainult perearstikeskust. Sellesse võrgustikku paigutati ka kool, kohalik omavalitsus, sotsiaalsüsteem, vabakond ja kogukond.
Manifesti varajase märkamise põhimõtet täiendati vajadusega luua selged abiteekonnad. Märkaja peab teadma, millist abi inimene vajab ja kuhu ta edasi suunata.
Manifesti perepõhist lähenemist kinnitasid arutelus perearstide, pereterapeutide, koolipsühholoogide ja teiste spetsialistide kogemused. Lapse vaimse tervise probleemi käsitlemisel peeti vajalikuks arvestada koheselt ka vanemate, tema suhete ja keskkonnaga.
Abi kättesaadavuse suurendamise kõrval tõusis eraldi küsimusena esile spetsialistide pädevuse parem kasutamine. Arutelus leiti, et osa olemasolevatest spetsialistidest jääb praeguste regulatsioonide tõttu tervishoiusüsteemist välja, kuid teenuste laiendamine eeldab samaaegselt selgeid kvaliteedi- ja kvalifikatsiooninõudeid.
Arutelu jooksul kordusid ennetuse, varajase märkamise, kogukonna toe, perepõhise lähenemise ja süsteemide vahelise koostöö teemad. Neid käsitleti tervishoiu, hariduse, kohaliku omavalitsuse, pere ja kogukonna ühise küsimusena.
Loovus kui vaimse tervise allikas võiks leida rohkem rakendust
Juba teada, kuid tervishoiu kontekstis mitte väga sageli mainitud loomingulise tegevuse teraapiline ja kasulik mõju tuli esile läbi töötervishoiu spetsialisti tähelepanekute. Arutelul osalejad nõustusid, et loovus ja loomingulised tegevused võiksid olla osa üldisest lähenemisest, millega eelkõige laste ja noorte, aga ka teiste ühiskonnaliikmete vaimset toimetulekut ning vastupanuvõimet turgutada.
