Peaasi.ee Kohvihommik 1.10.2026:
Vaimne tervis on Eesti julgeoleku ja kaitsevõime alustala
Vaimse tervise kuu esimesel päeval kogunesid Tallinnas Peaasi.ee kutsel julgeoleku- ja kaitsevaldkonna eksperdid, vaimse tervise spetsialistid ja erakondade ning meedia esindajad, et arutada riigi julgeoleku ja kaitsevõime ning rahva vaimse tervise seoseid.
Arutelu juhtis Peaasi.ee raviteenuste suunajuht Mirjam Kase, paneeldiskussioonis osalesid rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht Marek Kohv, sisekaitseakadeemia ohuennetuse ja järelevalve lektor Arno Lauk, patrullpolitseinik Viktor Eksi ja sotsiaalmeedia sisulooja Artur Rehi.
Arutelus võtsid sõna ka Margit Gross, Lea Danilson-Järg, Anti Poolamets, Oksana Belova-Dalton, Joosep Kaasik ja teised.
Arutelu keskne järeldus oli, et vaimset tervist ei saa julgeolekust eraldi käsitleda, vaid see on osa nii riigi kui iga inimese turvatundest.
Üksmeelselt tõdeti, et ühiskonna kaitsevõime ei sõltu ainult relvastusest, institutsioonide ettevalmistusest ja kriisiplaanidest, vaid ka inimeste võimest pingeolukorras toime tulla, kriisis tegutseda, üksteist toetada ning säilitada usaldus iseenda, teiste inimeste ja ka riiklike institutsioonide vastu. Vaimne tervis on seega üks ühiskonna toimepüsivuse alustest.
Arutelus seostati vaimset tervist nii sõjahirmu ja kriisivalmiduse, tegevväelaste ja ajateenijate toimetuleku, politseinike ja teiste esmareageerijate koormuse kui ka ühiskonna polariseerumise, väärinfo ja radikaliseerumisega. Lähtekohaks oli mõte, et ühiskond on nii tugev kui tema haavatavamad liikmed ning vaimse tervise probleemid võivad vähendada inimese tegutsemisvõimet just siis, kui seda kriisis kõige rohkem vaja on.
Valmisolek vähendab abitust ja ärevust
Üks läbivaid teemasid oli seos praktilise kriisivalmiduse ja vaimse vastupanuvõime vahel. Teadmised ja oskused annavad inimesele juurde kontrollitunnet, mis omakorda vähendab ärevust ja hirmu: kui inimene oskab näiteks anda esmaabi; teab, mida teha evakuatsiooni korral või kuidas mõnda aega autonoomselt ja iseseisvalt hakkama saada, ei ole ta kriisis enam ainult passiivne abi ootaja vaid muutub ise osaks kriisilahendusest.
Arutelus pakuti, et kriisivalmiduse õpet võiks senisest enam käsitleda ka vaimse tervise meetmena. Esmaabi-, ellujäämis- ja muud praktilised koolitused võivad aidata vähendada tulevikuga seotud ärevust, sest inimene teab, et suudab vajadusel aidata ennast, oma lähedasi ja kogukonda. Oluline pole seejuures õpetada inimest üksi hakkama saama, vaid anda talle enesekindlus tegutseda ja teistega koostööd teha.
Sama põhimõte võiks ulatuda ajateenistusest ja eesliinitöötajatest palju kaugemale. Arutelus pakuti ühe võimalusena vabatahtlikku elanikkonnakaitse- või kriisivalmiduse õpet, mille kaudu jõuaksid praktilised oskused suurema osani ühiskonnast.
Kaitseväelaste ja esmareageerijate vaimne tervis vajab süsteemset tuge
Eraldi teemana tõusis esile nende inimeste vaimne tervis, kelle igapäevatöö sisaldab tavalisest suuremat pinget või kokkupuudet traumaatiliste sündmustega. Politseinike, päästjate, kaitseväelaste ja teiste esmareageerijate puhul ei teki vaimne koormus ainult suurtes kriisides. See võib kuhjuda aastatepikkuse igapäevase töö käigus.
Arutelus toodi isiklikke näiteid läbipõlemisest ja olukordadest, kus inimene oli ise abi vajadusest märku andnud, kuid organisatsioon ei suutnud sellele reageerida. Samuti juhiti tähelepanu sellele, et vaimse tervise probleemi korral võib inimese enda võime abi otsida olla juba vähenenud. Seetõttu ei piisa sellest, et kusagil on olemas telefoninumber või võimalus abi küsida.
Vaimse tervise tugi peaks olema süsteemi loomulik osa: ettevalmistus enne keerulisi ülesandeid, probleemide varajane märkamine, abi sündmuste järel ning pikaajaline tugi. Kaitseväe puhul peaks see hõlmama terviklikult ajateenijaid, tegevväelasi, reservväelasi ja veterane ning vajadusel ka nende lähedasi. Ukraina kogemuse näitel arutati ka psühholoogilise toe võimalikult kiiret pakkumist pärast traumaatilisi lahingukogemusi.
Ühiskondlikud suhted on osa kaitsevõimest
Üks tugevamaid arutelust koorunud mõtteid oli, et inimese ja ühiskonna vastupanuvõimet ei saa ehitada ainult individuaalsele tugevusele. Inimene ei pea kõigega ise hakkama saama. Väga suur osa vastupanuvõimest tekib suhetest, kogukonnast ja teadmisest, et vajadusel on keegi kõrval.
Sotsiaalne isolatsioon, tõrjutuse tunne ja usalduse vähenemine muudavad inimesed haavatavamaks. Vastupidiselt aitavad perekond, sõpruskond, naabrid, töö- ja huvitegevus ning muud kogukondlikud sidemed säilitada nii vaimset tervist kui ka tegutsemisvõimet. Vaimse tervise esmaabi, oskus märgata teise inimese raskusi ning valmisolek ise abi küsida on seetõttu samuti julgeolekuoskused.
Sama seos puudutab polariseerumist ja radikaliseerumist. Arutelus rõhutati, et vaimse tervise probleemide ja radikaliseerumise vahele ei saa tõmmata lihtsat põhjuslikku võrdusmärki. Küll aga võivad sotsiaalne isolatsioon, kuuluvustunde puudumine ja muud haavatavused muuta inimese äärmuslikule sisule vastuvõtlikumaks. Vaimset tervist toetavad kaitsetegurid aitavad seega ühtlasi kujundada sidusamat ja turvalisemat ühiskonda.
Julgeolekukommunikatsioon ei tohiks ise ärevust kasvatada
Olulise teemana kerkis esile meedia, poliitikute ja riigiasutuste vastutus. Pidev sõnum, et sõda on kohe tulemas, Eesti pole valmis või katastroof on vältimatu, võib suurendada abitust ja ärevust. Samas ei tähenda see ohtude mahavaikimist.
Arutelust koorus vajadus leida tasakaal: rääkida ohtudest realistlikult, kuid siduda ohusõnum alati selgituse ja tegutsemisvõimalusega. Inimene peaks saama teada mitte üksnes seda, mis võib juhtuda, vaid ka seda, mida tema saab teha. Praktiline, rahulik ja järjekindel kriisikommunikatsioon aitab kasvatada kontrollitunnet ning usaldust. Sama oluline on meedia- ja infokirjaoskus, mis aitab inimestel hinnata sotsiaalmeedias ja mujal levivate dramaatiliste sõnumite usaldusväärsust.
Peamised järeldused
Kohvihommiku arutelust saab koondada viis peamist tegevussuunda:
- Käsitleda vaimset tervist julgeoleku ja elanikkonnakaitse osana. Psühholoogiline valmisolek ja vaimne esmaabi peaksid kuuluma kriisivalmiduse õpetesse koos praktiliste oskustega.
- Luua süsteemsem vaimse tervise tugi kaitseväelastele ja esmareageerijatele. Abi peab olema ennetav, madala lävega ja normaalne osa organisatsiooni toimimisest, mitte ainult reageerimine siis, kui inimene on juba läbi põlenud.
- Kasvatada elanikkonna praktilist kriisivalmidust. Oskused vähendavad abitust ning annavad inimesele võimaluse kriisis panustada. Selleks võiks laiendada vabatahtlikku kriisi- ja elanikkonnakaitseõpet.
- Tugevdada kogukondi ja sotsiaalseid suhteid. Üksildus, tõrjutus ja usaldamatus suurendavad haavatavust; kuuluvustunne, vastastikune abi ja kogukondlik tegevus kasvatavad nii vaimset kui ühiskondlikku vastupanuvõimet.
- Muuta kriisi- ja julgeolekukommunikatsioon tegutsemisvõimet toetavaks. Ohte tuleb selgitada realistlikult, kuid vältida tarbetut ärevuse võimendamist. Kommunikatsiooni keskmes peaks olema küsimus: mida inimene saab ise teha ja kuidas saab ta valmistuda?
Kokkuvõttes nihutas arutelu julgeoleku mõistet relvadest ja institutsioonidest inimese poole. Eesti julgeolekut ei määra ainult see, kas riik suudab kriisile reageerida, vaid ka see, kas inimesed suudavad kriisi ajal mõistlikult tegutseda, üksteist toetada ja säilitada usu sellesse, et nende tegevusel on mõte. Vaimse tervise hoidmine ei ole selles vaates julgeolekupoliitika kõrvalteema, vaid üks ühiskonna vastupanuvõime eeldusi.
Peaasi.ee tiim on koos eri valdkondade ekspertidega koostanud Eesti vaimse tervise vastupanuvõime manifesti, milles tuuakse välja, kuidas vaimse tervise parandamisega saaks tõsta Eesti inimeste elukvaliteeti, tugevdada kaitsevõimet ja edendada majandust.
Manifesti esitlemiseks ja arutamiseks viib Peaasi.ee läbi 7 kohvihommikut, millest igaühel vaadeldakse eraldi üht manifestis käsitletud valdkonda.
