Käsi pestes võtab ta iga kord pakendist uue seebi. Tänaval sammudes väldib kõnniteeplaatide vahesid. Einestab samas toidukohas, istudes samas lauas, soovides, et teda teenindaks sama ettekandja, ning kaasas on tal oma plastnõud.
Filmis „Enam paremaks minna ei saa“ (1997) kehastab Jack Nicholson obsessiiv-kompulsiivse häirega (OKH) kirjanikku Melvin Udalli. Popkultuuri ikoonilise kangelase roll tõi Nicholsonile 1998. aastal parima meesnäitleja Oscari. Lavale auhinda vastu võtma läks Nicholson tantsiskledes, põrandaplaatidel laveerides, ja seda muidugi austusavaldusena oma tegelaskujule. Leidus neidki, kes küsisid, kas on ehk Nicholsonil endalgi diagnoositud OKH. Ta vastas, et tegi rolli tarbeks lihtsalt süvitsi eeltööd.
Mainitud stseenid filmis annavad aimu, kuidas sundkäitumine võib juhtida inimese igapäevaelu. Kuid tagaplaanile jäävad tegelase sisemine ärevus ja pealetükkivad mõtted, mis sageli moodustavad OKH kurnavaima osa. Koduukse lukud keerab Melvin kinni kindlas järjekorras, iga lukustamisega kaasneb rituaalne liigutus ja kontroll. Kui liigutus ei tundu „õige“, alustab ta otsast peale. Mõistusega võttes ta teab, et uks on lukus. Aga ärevus ei kao, kuni rituaal ei ole sooritatud „õigesti“. See ongi OKH keskseid mehhanisme.
Ajuteadlane Jaan Aru on öelnud, et mõtted tekivad, enamasti libisevad meist läbi. Mõnikord aga jäävad kinni. Obsessiiv-kompulsiivse häire korral mõte ei lähe ära – ja ainus viis olukorraga toime tulla tundub vaigistada seda kindla tegevusega.
Mõistusega võttes ta teab, et uks on lukus. Aga ärevus ei kao, kuni rituaal ei ole sooritatud „õigesti“.
„OKHd on sageli valesti mõistetud: seda seostatakse äärmusliku korraarmastuse või perfektsionismiga. Kuid tegemist on ärevushäirega, mis võib oluliselt piirata inimese igapäevaelu,“ ütleb Confido kliiniline psühholoog Kadri-Liis Sits. „Soov kontrolli, korra ja kindlustunde järele on inimlik. OKH erineb sellest oma intensiivsuse, püsivuse ja funktsionaalse mõju poolest.“
Rahvusvaheliste uuringute kohaselt kogeb elu jooksul obsessiiv-kompulsiivset häiret umbes 1–2% elanikkonnast, mõningatel andmetel ka 2–3%. Alguse saab OKH sagedamini nooruki- või noores täiskasvanueas, ent võib avalduda igas vanuses. Levimus meeste ja naiste seas on suhteliselt sarnane.
Tung ja tegu
Obsessiiv-kompulsiivne häire on ärevushäirete gruppi kuuluv psüühikahäire. „Sundmõte on soovimatu pealetükkiv mõte, kujutluspilt või tung, mis inimesele korduvalt meelde tuleb. Sundkäitumine on korduv käitumine, ka kujuteldav tegu, mida inimene tunneb sundi ellu viia,“ selgitab psühholoog ja Peaasi.ee koolitaja Elina Kivinukk. Need on häirivad ning nende üle puudub kontroll. Inimesele tundub, et neid pole võimalik lõpetada.
„Sundkäitumine võib olla teistele nähtav, näiteks käte pesemine. See võib olla ka teistele arusaadav – kui näiteks inimest peab koosolekule ootama, kuna ta peseb käsi. Kuid sundkäitumine võib olla ka varjatud, näiteks kui inimene kordab fraasi oma peas,“ räägib Kivinukk.
Obsessiiv-kompulsiivset häiret kirjeldab Kivinukk ringjalt kulgeva tsükli abil (vt joonist).
„Inimesel tekib sundmõte mingi olukorra või asjaolu kohta. Kui sellele omistatakse tähendus – näiteks et halb mõte kellestki toob tollele inimesele halba –, tekitab see omakorda ebameeldivaid tundeid, nagu mure, süü, rahutus. Need ajendavad mingit teatud käitumist, näiteks tuleb inimesele, kellest halba mõeldi, helistada ja uurida, kas tal on kõik korras. Kuna käitumine pakub lühiajalist leevendust, võib see kinnistada kogu tsüklit.“
Sagedamini esinevad sundmõtted on seotud määrdumise, nakatumise või haigestumisega, sümmeetriavajaduse, enesevigastamise või agressiooni ning seksuaalsete või religioossete kujutluspiltidega. Sagedasemad rituaalsed teod on kontrollimine, pesemine, loendamine, asjade sättimine sümmeetriliselt (kas telesarja „Monk“ veel mäletad?).
Üllet häirib viltu asetsev vaip või kiivas pilt seinal sedavõrd, et ta tingimata sätib need otseks. „Kui restoranis taldrik tühjaks söödud, siis võtan ja viin selle ise kööki,“ lausub ta. „Ma ei suuda kodunt üksi välja minna. Saan asjad tehtud tänu sellele, et olen oma ümber loonud tugeva turvavõrgustiku. Seltskonnas viibides kõnnin ruumis ringi, aga kui seisan, kõigun jalalt jalale nagu jonnipunn – värviline memm, kes ei püsi paigal. Poodi minnes on mul peas nimekiri, olen läbi mõelnud, kus riiulitel asjad on, ja siuh-viuh teen protsessi kiiresti läbi. Sõbrad on harjunud, et luban kuhugi tulla, aga viimasel hetkel ütlen ausalt ära, et ei jaksa, ei ole tuju, ei soovi. Minu muster on, et olen moel või teisel olnud emotsionaalselt vägivaldsetes suhetes. Ärevushäirega olen kimpus eluaeg. Õnneks vedas mul perearstiga, kes märkas ja hakkas tegutsema. Ärevust hoian kontrolli all ravimiga kuus-seitse aastat. Rohi toetab ajukeemiat, enamik tööd tuleb endal ära teha. Olen paranemise teel.“
Aga mis siis, kui…?
Pealetükkivate mõtete kogemine on normaalne. „Uuringud näitavad, et ligikaudu 80–90% inimestest kogeb elu jooksul mõtteid, mis on ootamatud, soovimatud või ebamugavad,“ kinnitab Kadri-Liis Sits. „Näiteks võime kõrges vaatetornis mõelda sellest, mis juhtuks, kui hüppaksime alla. Üpris tavaline on kogeda mõtet sellest, et äkki jätsime kodust lahkudes pliidi sisse või unustasime autoukse lukustada. Sotsiaalsetes olukordades võib peast läbi käia mõtteid sobimatust käitumisest.“
Teele kirjeldab, kuidas ta viaduktil kõndides tundis vajadust joondada end võimalikult kõnnitee keskele. „Sees hakkas keerama, äkitselt kartsin iseennast. Märkasin nimelt, kui madal on rinnatis, ning silme ette kerkis visuaal, kuidas võiksin selle peale ronida ja jätkata oma teekonda käsivarrejämedusel raudtalal,“ lausub ta.
Marjul on olnud vägivaldseid nägemusi oma lapse kohtlemise suhtes. „Aga mis siis, kui ma talle öösel viga teen…? Ma ei tea, kust see mõte tuleb,“ räägib naine teda pikalt painanud kujutluspildist. Tiina teeb alati enne kodunt väljumist korteris kontrollringi ning kui talle juba väljununa tundub, et miski jäi siiski tähelepanuta, pöördub tagasi. Jah, triikraud sai välja! Ta naljatab, et on nagu mees tolles Instagrami reel’is, kes triikimise lõpetamise järel patsutab juba jahtunud rauda, siis pildistab juhtmepistikut, mis on seinast väljas, siis teeb selfi endast koos sellesama pistikuga, lõpuks topib triikraua kotti ja võtab kaasa. Raulil tekib mõnikord tung keset igati sõbralikku vestlust öelda vestluspartnerile, kes talle siiralt meeldib, midagi äärmiselt kohatut stiilis „kurat, kui suured kõrvad sul ikka on“ või käituda temaga muidu väljakutsuvalt.
Sundmõtted on tihtipeale nii häirivad just seetõttu, et ei sobitu üldse inimese olemuse ega väärtusruumiga.
Muide, Marju sai oma tõsisele murele leevendust. Psühholoog, kelle jutul ta käis, kinnitas, et sundmõtted on tihtipeale nii häirivad just seetõttu, et ei sobitu üldse inimese olemuse ega väärtusruumiga. See omakorda kütab ärevust: mis minuga toimub?!
Enamasti taolised ebamugavad mõtted tulevad ja lähevad ning me ei pea neid tähenduslikuks.
Iga pealetükkiv mõte ei ole niisiis veel sundmõte. Kustmaalt aga jookseb nende vahel piir? OKH diagnoositakse, kui inimesel esinevad korduvad obsessioonid ehk sundmõtted ja/või korduvad kompulsioonid ehk sundkäitumised, mis:
– põhjustavad märkimisväärseid probleeme või takistavad igapäevaelu,
– kestavad kaua, rohkem kui tund päevas järjest,
– esinevad enamikul päevadel vähemalt kahe nädala jooksul,
– on tajutavad inimese enda mõtetena,
– tekitavad püüdu neile vastu seista,
– ei ole nauditavad ning vähendavad ärevust ajutiselt.
Tee diagnoosini
Mis põhjustab obsessiiv-kompulsiivset häiret?
Kadri-Liis Sits vastab, et tegemist on häirega, millel tavaliselt üksik põhjus puudub. „Häire kujunemist võib mõjutada bioloogiline haavatavus, sh pärilikkus. Samuti aju ärevust ja impulsikontrolli reguleerivate süsteemide eripärad: aju ohutuvastussüsteem aktiveerub, kuid „väljalülitusmehhanism“ ei toimi piisavalt tõhusalt ning tekib püsiv sisemine tunne, et midagi on valesti,“ ütleb ta. „Lisaks võivad mõjutada psühholoogilised tegurid, nagu liigne vastutustunne, perfektsionism, mõtte ja teo samastamine, stressirohked ja traumaatilised elusündmused.“
OKH on olemuselt keerukas ja mitmetahuline. Elina Kivinukk soovitab kindlasti mitte endale ise diagnoosi panema hakata, vaid vajadusel otsida professionaalset abi.
Tegemist on häirega, millel tavaliselt üksik põhjus puudub.
„Diagnoosimise teeb keeruliseks, et inimese mõtteid ju ei näe. Samuti võib tal olla sundtegude vormis kujuteldavaid tegusid, mida pole võimalik otseselt ära tunda,“ lausub ta (näiteks Rauli korduv mõte, kuidas ta sooritab vastiku teo toreda vestluskaaslase vastu – toim). „Raskendab seegi, et on mitmeid vaimse tervise häireid, mida iseloomustavad korduvad teod, sealhulgas terviseärevus (liigne käte pesemine pisikutehirmus), söömishäired (näiteks mingitest toiduainetest hoidumine), spordisõltuvus (pidev trennitegemine) ja kehaprobleemid (mure väljanägemise pärast, mille suhtes võetakse ette korduvaid tegevusi). Sageli esinevad mitmed vaimse tervise häired korraga ning on väga keeruline eristada, kas on tegemist muu ärevushäire, depressiooni ja/või OKHga.“
Kadri-Liis Sits täpsustab, et diagnoosi püstitab psühhiaater, kes võib hindamisel teha koostööd kliinilise psühholoogiga. „Diagnoosimisel lähtutakse rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist ning tuginetakse häire kriteeriumitele, mille alusel on võimalik erinevaid häireid üksteisest eristada. Sageli esineb OKH koos meeleolu- või ärevushäirega ning sel juhul diagnoositakse kõik psüühikahäired, mille kriteeriumid on täidetud,“ ütleb Sits.
Teadlikumalt edasi
OKH kergete sümptomite korral võib kasu olla kognitiivsest käitumisteraapiast. „ERP (Exposure and Response Prevention ing k) tähendab järkjärgulist ärevusega kokkupuutumise harjutamist koos rituaalist hoidumisega,“ selgitab Sits.
Kivinukk lisab, et kui lühiajaline abi ei anna tulemusi või juhtum on keerulisem, on uuringute kohaselt võrdselt tõhusad nii põhjalikum teraapiakuur kui ka ravimid.
Sageli jõuavad patsiendid abi otsimiseni aastaid pärast sümptomite ilmnemist, kuna häirega kaasneb tugev häbi ja hirm, lisab Sits. Teadlikkuse kasv aitab kaasa OKH stigma vähendamisele.
Kuidas mõjutavad OKH mõistmist aga sotsiaalmeedias hüüatused stiilis „ma olen nii OKH oma töölauaga“ ja teemaviite #obsessed ülevoolav kasutamine?
„Sellised fraasid kipuvad häiret lihtsustama ja taandama korraarmastuseks. Tegelikult on OKH sageli väga kurnav ja raske kogemus,“ tuletab Kadri-Liis Sits veel kord meelde. „Samas, kui infot jagatakse vastutustundlikult, võib sotsiaalmeedia olla ka hariv platvorm.“
Teemale tähelepanu juhtimine on asjakohane, nõustub Elina Kivinukk. „Inimene, kellel on diagnoositud OKH, tajub ilmselt kannatusi, see mõjutab oluliselt tema argielu ja võimalik, et ta on läbi käinud keeruka diagnoosimise teekonna. Nii võib olla tõesti lihtsustav ja häbimärgistav panna OKH silt külge oma tavapärasele käitumisele või heita selle üle nalja,“ sõnab ta. „Iga vaimse tervise häire puhul peame suhtuma seda põdevatesse inimestesse lugupidamisega ning arvestama, et inimestel meie ümber võib olla vaimse tervise probleeme, isegi kui need silma ei torka.“
