Söömishäired, sport ja treenerid: vol. 1

Sportlase vaimne tervis on sama tähtis kui füüsiline

Hiljuti on meedia teravamasse valgusvihku tõusnud söömishäired. Meile Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumises teeb heameelt, kui tabuks olnud teemad saavad tähelepanu ning ühiskondlikud hoiakud nende terviseprobleemidega inimeste suhtes on nihkumas suurema mõistmise ja teadlikkuse poole.

Vahel annavad aga head püüdlused ootamatuid tagasilööke. Nõnda olid nii ENVTLi noored kui mõttekaaslased Peaasi.ee tiimist muserdatud, lugedes iluuisutaja Johanna Alliku kogemust avava loo juures kommentaari iluuisutamise treenerilt. Treenerilt, kelle käe all treenitakse juba lapseeast, ning kelle poole on paljud noored ja lapsevanemad kindlasti seni lugupidamisega vaadanud. Igal treeneril on iga tema trennis käiva lapse ja noore tervise toetamise ja kaitsmise ees vastutus, seda nii vaimse kui ka füüsilise tervise poole pealt. Näib, et vahel ei olda enda mõjuvõimust kahjuks piisavalt teadlikud, ning just sellele soovime tähelepanu pöörata. Meie eesmärk on tõsta nii treenerite kui lapsevanemate teadlikkust sellest, et lastega töötav treener vajab lisaks isiklikule kogemusele sportlasena ka teadmisi noore arengust ja vaimsest tervisest.

Soovime tuua päevavalgele kolme noore kogemused ja mõtted, avamaks seda, milline – positiivne või negatiivne – mõju võib olla treeneril noore sportlase vaimsele tervisele ja tulevikule. Et teemat asjakohaselt avada, tutvustame esmalt söömishäirete ja teatud spordialade seost.

Kui oled mures enda või lähedase vaimse tervise pärast, leiad probleemide ja abivõimaluste kohta infot lehtedelt Peaasi.ee ja Lahendus.net. Siit leiad infot söömishäirete kohta ning soovitused treeneritele ja sportlastele. Söömishäirete ravile keskenduv osakond on nii Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikus kui Tallinna Lastehaiglas.

Vaimse tervise riskiga spordialad

Söömishäireid iseloomustab olukord, milles inimese igapäevane söömine on tugevalt häiritud; mõtted ja tunded keerlevad suures osas söömise (või selle piiramise), dieedi ning oma kehakaalu ja -kuju ümber. Sealjuures on söömishäired väga tõsised vaimse tervise probleemid, olles psüühikahäiretest kõige eluohtlikemate seas¹, kuna nii kehal kui vaimul on väga raske tulla toime toitainete puudusega.

Riskitegureid, mis tõstavad söömishäirete tekkimise tõenäosust, on mitmeid – mõned neist on üldised, teised aga seotud konkreetselt spordiga. Üldiste riskitegurite alla kuuluvad tegurid on bioloogilised (nt. pärilikkus, puberteediga seonduvad kehalised-hormonaalsed muutused), psühholoogilised (nt. madal enesehinnang, perfektsionism) ja sotsiokultuurilised ehk tingitud meid ümbritsevast (nt eakaaslaste surve, kiusamine, meedia mõju)².

Uuringud on näidanud, et sportlastel esineb häiritud söömiskäitumist ja söömishäireid umbes kolm korda enam kui tavapopulatsioonis³. Omakorda on sportlaste seas suurem risk professionaalsetel sportlastel (võrreldes hobisportlastega), seda eeskätt naissoost sportlaste puhul. On aga selge, et aladel, kus on oluline alustada treeninguid võimalikult varakult, lausa lapseeas, treenivad nii tulevased tipud kui ka harrastajad kõrvuti. Nende kõikide tervis väärib kaitsmist ning lastega töötava treeneri ülesanne ei tohiks olla “terade sõkaldest eraldamine”, vaid iga tema käe all treeniva noore vaimse ja füüsilise tervise toetamine ning arendamine.

Teatud spordialadel on eripärad, mis teevad toitumishäirete tekke või süvenemise tõenäolisemaks. Suurem on risk spordialadel, milles on võistlemiseks on näiteks kaaluklassid, kus madalat kaalu peetakse eeliseks või kus soorituse hindamisel on oluline visuaalne pool (nn. esteetilised alad) ning erilise tähelepanu alla satub ka sportlase välimus. Neid kõiki võib pidada kaalutundlikeks spordialadeks. Kaaluklasse võib palju kohata näiteks jõutõstmises ja erinevates võitluskunstides. Esteetiliste spordialade alla kuuluvad näiteks ilu- ja rühmvõimlemine, iluuisutamine ja vettehüpped. Et need spordialad on juba olemuslikult suurema riskiga, saab veelgi olulisemaks treeneri võimalus neid maandada (ent samajagu, kahjuks ka tõsta).

Miks aga just nende spordialadega tegelemine tõstab söömishäirete riski? Sellesse panustavad mitmed treeningute ja võistlustega seotud tegurid: sage kehakaalu mõõtmine, surve kaalu langetada, varajane alustamine spordispetsiifilise trenniga, spordiala reeglid; aga ka vigastused, ületreenimine ning treeneri käitumine ja mõju. Need kõik võivad kaasa aidata sellele, et sportlase läbisaamine oma keha, kaalunumbri ja toitumisega ei ole tervislik. Kolme noore lood ilmestavad selgelt, milline mõju neil teguritel olla võib. Esimeses postituses avaldame Lea loo (nimi on anonüümsuse säilitamise palvel muudetud).

Lea lugu

Kui olin kolmeaastane, panid mu vanemad mind kirja iluvõimlemise trenni. Lõpuks tegelesin sellega kuus pikka aastat, kuni mu vanemad järele andsid ja mul trennist ära tulla lubasid.

Sellele eelnes palju veenmist, nuttu ja vaidlusi, kuna nii mu vanemad kui ka mu treener ootasid minust rohkemat, kui ma neile pakkuda suutsin. Iluvõimlemine on ala, kus oodatakse palju neist, kelles nähakse potentsiaali. Seetõttu peaksin ehk komplimendina võtma seda, kui mu treener pärast mu lahkumist terve trupi ees mind reeturiks nimetas.

Minu suurel soovil trennist ära tulla oli mitu põhjust. Minu treener oli noor, julge ja väga enesekindel naine, kellel oli eesmärk paljudest meist edukad iluvõimlejad kasvatada. Ta ei hoidnud tagasi ühtki märkust, millest tema arvates meile kasu olla võiks. Nii olin ma juba üsna väiksena veendunud, et kõhnad inimesed on ilusad ja head ning paksud inimesed koledad ja kurjad. Üheski minu balletiraamatus polnud pakse baleriine ja kõik iluvõimlejad, ka minu treener, olid kõhnad. Me ei tohtinud “kõndida nagu elevandid’’ ja pidime alati oma lapsekõhtu sees hoidma. Kõhnemad lapsed mu trupist olid kavades alati esireas ja veidi suuremad lapsed tagapool.

Need märkused mõjutasid mind ka aastaid pärast seda, kui ma iluvõimlemise lõpetasin. Olin alati lapsena veendunud, et olen liiga paks, ja virisesin selle üle pidevalt. Olen kõige suurem magusa-armastaja maailmas, kuid tundsin end halvasti alati, kui ühegi kommi ära sõin. Pärast seda, kui ma oma 17-aastaselt alanud söömishäirest kahe psühholoogi abiga üle sain, mõistsin, et mu suhe toiduga ja oma kehaga pole mitte kunagi tervislik ega normaalne olnud.

Sotsiaalmeedia, mu pere märkused mu keha või söömise kohta ja ülimadal enesehinnang olid kõik mu toitumishäire süüdlased. Siiski tunnen, et kulminatsioonini viis mu see, kuidas mu treener mind ja mu trennikaaslasi kohtles. Kui ma peaksin praegu, 20-aastaselt, oma tollase treeneriga kohtuma, tunneksin end tõenäoliselt sama ebakindlalt kui siis, kui olin 7-aastane. Kui treeneritel on oma õpilastesse usku ja tahtmine neist tublid sportlased kasvatada, siis oleks rohkem kasu toetusest, suunamisest ja julgustamisest. Hea treener on see, kelle õpilased teda austavad, mitte ei karda.

Kuidas saaks paremini? 
Treeneritel ja lapsevanematel on võimalus teatud spordialadega seonduvaid vaimset tervist puudutavaid riske maandada – ent kahjuks samajagu ka võimendada. See tähendab, et oluliseks saab nende täiskasvanute teadlikkus vaimse tervise probleemidest, abi- ja toetusvõimalustest ning ka sellest, kuidas antud probleemidesse suhtutakse. Kui paljud treenerid tajuvad aga enda rolli söömishäirete ennetaja või võimendajana?
Treenerina tuleb olla oma väljaütlemiste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Samuti on väga oluline teada söömishäirete ohtusid ning esmaseid haigusele viitavaid märke. Treener peab oskama vahet teha tervislikul treenimise rutiinil ning selle muutumisel kinnisideeks (kui sportlane tunneb kaalu kaotamisest suurt rahulolu või tahab iga hinnaga ülimat edu saavutada).
Peaasjade tiim on kokku pannud soovitused sportlastele ja treeneritele, et üheskoos paremini ennetada söömishäirete teket ning toetada sportlasi, kel toitumine murekohaks.
Leiad need soovitused siit: https://peaasi.ee/treeneritele-ja-sportlastele/

Viited:
¹ Teadusuuringute põhjal on kõige suurema surevusega psüühikahäireteks söömishäired (eriti anoreksia) ja sõltuvushäired. Suure hulga uuringute tulemusi kokkuvõttev metaanalüüs leitav siit.
² Söömishäirete levimust sportlaste seas ja riskitegureid avav teadusartikkel leitav siit.
³ Söömishäirete levimust sportlaste ja tavapopulatsiooni võrdluses käsitlenud teadusartiklid leiad siit ja siit.

Postituse autor: Merle Purre, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedaja ja Peaasi.ee tiimi liige.

Söömishäirete teemalise minikampaania valmimist on toetanud Aktiivsete Kodanike Fond. Norra, Islandi ja Liechesteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fond toetab organisatsioone, et vähendada majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust nii Kesk- ja Lõuna-Euroopas aga ka Baltikumis. Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine on saanud rahastuse projektile „Noorte strateegiline kaasamine vaimse tervise liikumisse.“