Hea oleks, kui koolisiseselt oleks kokku lepitud, kellega esimesena rääkida vaimse tervise küsimustes.
Miks rääkida?
Kolleegiga rääkimiseks võiks olla koolisiseselt oma süsteem. Ei ole mõtet rääkida igaühega, vaid ainult selle kolleegiga, kes aidata saab. Ühiselt saab otsustada, kes võtab üles kerkinud teemadega tegelemise eest esmase vastutuse, näiteks hoolitseb, et noor saab kontakti vajaliku spetsialistiga, vanemateni viiakse vajalik info vms. Vestluse kokkuvõtteks peaks kindlasti otsustama, kes astub järgmise sammu.
Näiteks rääkida siis:
Kui on selgunud, et laps vajab selle spetsialisti abi.
Kui vestlus lapsega ei ole uut infot toonud ning lisainfot on tarvis probleemi täpsustamiseks.
Kui vestlused lapse ja lapsevanemaga ei ole tulemust andnud ning tarvis oleks vahetada mõtteid või saada emotsionaalset tuge ja muret jagada.
Kui oled kuulnud olukorrast, kus tuleb sekkuda ning olukord tundub üksi otsustamiseks liiga keerukas.
Kui kolleegil on noore ja tema perega hea kontakt, et suhtlemist delegeerida.
