Lähedase surma järel võib Katil olla raske kooli minna, sest ta kardab:
Kuidas klassikaaslased ja õpetajad reageerivad?
Mis siis, kui mõni teeb erakordselt rumala ja hoolimatu märkuse?
Kuidas suudan ma õppida ja elada justkui poleks midagi juhtunud?
Mis siis, kui ma hakkan nutma?
Mida ma teistele ütlen?
Õpetaja võib siin Katit aidata, öeldes:
Ainult sina saad valida, kellele sa tahad sellest rääkida. Keegi ei pea teadma rohkem, kui sa ise tahad öelda. Kuid mõnikord võib küsimusi olla sedavõrd palju, et inimene ütleb rohkem kui ta tegelikult tahaks. Seetõttu on hea, kui oled varem valmis mõelnud, mida öelda, kui keegi küsib.
Mõtle välja mõned erinevad vastused. Mõnele võid ju rääkida rohkem, teistele lihtsalt ja lühidalt: “Isa võttis endalt elu, ta ei jaksanud enam elada.” või “Isa on surnud, see on kõik, mis mul praegu öelda on.” Hiljem võib olla juba veidi lihtsam rääkida.
Laps ei taha, et koolis midagi muutuks, sest kodus on kõik teisiti.
Mõned noored tunnevad end paremini, kui klassikaaslastele on eelnevalt surmast räägitud.
Enne Kati kooli naasmist valmistab klassijuhataja õpilased ette.
Katiga arutatakse, millist toetust ta klassikaaslastelt sooviks. Sageli tahavad lapsed, et kooli naastes saaksid nad olla võimalikult normaalsed, et liiga palju ei päritaks, samas ei soovi nad mingil juhul, et teised neist eemale hoiaksid. See aga võib juhtuda, kui juhtunust pole räägitud, pole antud võimalust küsida ja oma mõtteid ning reaktsioone jagada, kui edasi on antud sõnum, et parem on mitte välja teha.