Mis on isiksushäired?

Isiksushäireid iseloomustavad püsivad ja sügavad käitumismustrid, mille tõttu inimene käitub erinevates olukordades väga jäigalt ja ühetaoliselt. Need käitumismustrid takistavad edukat ja paindlikku kohanemist igapäevaelu nõudmistega. Isiksushäirega inimese käitumist eristab teistest see, et reaktsioonid kalduvad oluliselt kõrvale selle kultuuri keskmise inimese viisist tajuda, mõelda, tunda ja suhelda. Enamasti toovad need jäigad käitumismustrid kaasa probleeme sotsiaalsetes suhetes või tööalaselt, tekitavad muret inimese enda hinges või tema igapäevaelus ning põhjustavad subjektiivset distressi. On ka selliseid isiksushäirete jooni, mis häirivad peamiselt teisi inimesi, kuid mitte teda ennast.

 

Isiksushäired on püsivad, st ei ole kergesti muudetavad ja käitumismustrid püsivad lapse- või teismeeast ja jätkuvad täiskasvanuna läbi erinevate eluperioodide. Isiksushäire jooned avalduvad tavaliselt paljudes eri valdkondades (enesetunne, emotsioonid, töö, suhted). Isiksushäireid diagnoositakse enamasti alles täiskasvanueas, tihti pärast 25ndat eluaastat, sest tingimuseks on joonte pikaajaline püsimine. Kuid ka teismeeas võivad mõned isiksushäirete jooned juba tugevalt ilmneda, ning kui neile on võimalik pakkuda mingeid sekkumisi (nt teraapia), võib arst diagnoosi kaaluda juba varem.

Isiksushäireid iseloomustab neli põhitunnust:

  1. Moonutatud, jäik, äärmuslik mõtlemine (näiteks must-valge, kõik-või-mitte-midagi mõtlemine; kahtlustav mõttemuster)

  2. Probleemsed emotsionaalsed reaktsioonid (nt ülekontrollitud, reguleeritud, pidurdatud emotsioonid; või kergesti vallanduvad, kõikuvad emotsioonid)

  3. Ala- või ülereguleeritud impulsside kontrollimise võime

  4. Probleemid suhetes

Isiksushäireid vaadeldakse eri riikides pisut erinevalt ja jaotus oleneb veidi riigis kasutatavast haiguste klassifikatsioonist (RHK-10 – kasutusel Eestis – või DSM-V). Isiksushäireid jagatakse kõige tüüpilisemate käitumismustrite järgi, mille aluseks on teatud isiksusejooned. On oluline meeles pidada, et isiksushäired on variatsioon normaalsest isiksusest. See tähendab, et meie kõigi isiksusi on võimalik samade isiksusjoontega kirjeldada (näiteks kui palju impulsiivne, negatiivse emotsionaalsusega, usaldav või meelekindel keegi on), kuid isiksushäirete puhul on üks või mitu joont väga tugevalt väljendunud ja mõjutavad olulisel määral käitumist.

NB! Ka tervetel inimestel võib olla mõni isiksusejoon tugevamalt väljendunud. Erinevate isiksushäirete üksiktunnuseid võib esineda praktiliselt igaühel, kuid kui see ei häiri tema suhteid või igapäevaelu mingil moel, ei saa rääkida häirunud isiksusest. Isiksushäire diagnoosiks on vajalik paljude (aga mitte kõigi kirjeldatud) joonte koosesinemine pikaajaliselt, püsivalt ja paljudes olukordades ning keskkondades. Ühel inimesel võib olla jooni erinevatest isiksushäiretest ning esineda võib ka mitu isiksushäiret korraga.

Diagnoosi aluseks on inimese isiksuse ja käitumise uurimine erinevate küsimustike ja intervjuudega, andmete kogumine võimalikult paljudest allikatest ning võrdlemine diagnostiliste kriteeriumidega. Isiksushäirega inimestel esineb sageli kaasuvana depressiooni, ärevushäireid, sõltuvushäireid jm psüühikahäireid.

Veidrad, ekstsentrilised isiksushäired: suhete vältimine või sotsiaalselt ebatavaline käitumine.

On levinum meeste seas ja esineb 0,5 – 2,5% elanikkonnast. Seda iseloomustavad püsivad paranoilised hoiakud, tundlikkus ja usaldamatus. Paranoilise isiksushäirega inimesed on pidevalt valvel solvangute, vääritimõistmise ja ohu suhtes ning tõlgendavad oma hoiakute tõttu teiste signaale sageli endale ohtlikuna, altvedamisena vm. Sellest tulenevalt pole harvad paranoilise isiksusega inimeste agressiivsed ja ennast kaitsvad reaktsioonid.

Teisalt tõmbuvad paranoilise isiksushäirega inimesed suhetest tagasi ja väldivad võimalusel sotsiaalseid olukordi, et mitte sattuda kokku enda jaoks ebameeldivate inimestega. Samuti on neil raskusi enda avamisega, teiste usaldamisega, nii et sügavate suhete loomine kulgeb väga raskelt. Sage on elukaaslase/partneri kahtlustamine truudusetuses. Teiste kahtlustamine ja süüdistamine loob sageli nõiaringi, kus teised tõepoolest hakkavad paranoilist inimest korrale kutsuma või vältima, andes sellega kinnitust tema esialgsele uskumusele, et teisi ei tasu usaldada ja nad soovivad halba. Paranoilise isiksusega inimesed peavad kaua vimma ega andesta naljalt, kui on kellegagi konflikti sattunud.

Paranoilise isiksusehäire ravi on keerukas, kuna paranoiline hoiak kehtib ka meditsiinispetsialistide suhtes ja enda käitumismustrite negatiivseid külgi on raske tunnistada. Enim abi on siiski pikaajalisest psühhoteraapiast, kus positiivne terapeutiline suhe on võtmeteguriks. Kognitiiv-käitumisteraapias on põhiteemaks tegelemine uskumustega, et teisi ei saa usaldada ja maailm on ohtlik paik.

Näited:

Kui sõber tühistab viimasel hetkel kohtumise, kuna on haigestunud või ummikusse jäänud, tõlgendab paranoilise isiksushäirega inimene seda suure tõenäosusega isikliku solvangu või reetmisena. Isikliku küsimuse korral tekib paranoilise isiksushäirega inimesel väga kergesti kahtlus, et infot tahetakse tema vastu ära kasutada. “Mis kell sa täna hommikul tõusid?” – “ Mis siis? See pole sinu asi.” See vahejuhtum võib talle meelde jääda, kuna tal on tavapärasest kõrgem valmisolek olla usaldamatu ja kahtlustav. Järgmisel korral on ta juba sama inimese suhtes meelestatud negatiivselt: “Niikuinii ta hakkab jälle imelikke küsimusi küsima,” ning võib ise esimesena “rünnata” ehk midagi halvasti öelda.

On arvatud, et nii Jossif Stalinil, Saddam Husseinil kui Richard Nixonil oli paranoiline isiksushäire.

Skisoidset isiksushäiret esineb kuni 2% elanikkonnast. Seda iseloomustab püsiv eemaldumine suhetest ning piiratud emotsiooniväljendused. Nad ei otsi ega naudi lähedasi suhteid ja eelistavad isoleeruda – tüüpiliselt on neil vaid üks usalduslik (sõbra)suhe kui sedagi. Skisoidse isiksushäirega inimesed valivad pigem tegevusi, mida saavad üksi teha, ja väljapoole võib paista, nagu nad ei naudiks elu kuigivõrd. Nad on “üksikud hundid”, kes eelistavad mehaanilisi, abstraktseid tegevusi, üksi fantaseerimist, mis ei hõlma suhtlust. Kiitusest ja laitusest on neile üsna ükskõik ning emotsionaalselt näivad skisoidsete joontega inimesed tuimad, külmad. Lisaks emotsioonidele on vähe näha ka nende sotsiaalseid žeste ja ilmeid, mistõttu nendega suhtlemine jätab pealiskaudse, ebamugava mulje. Tugevaid emotsioone tunnevad skisoidse isiksushäirega inimesed harva ja väljendavad veel harvem (nii sooje, õrnu tundeid kui viha). Ka seksuaalsete elamuste suhtes, mis oleks eakohased, on skisoidse isiksushäirega inimesed ükskõiksed.

Diagnoosi  mõttes on keeruline, kuid oluline eristada autismispektrihäireid skisoidsest isiksushäirest.

Skisoidse isiksushäirega inimeste abi otsimise tõenäosus on väike, kuna nad ei pruugi arvata, et miski nende suhetes, suhtlemisoskustes või emotsionaalses elus muutmist vajaks. Ka on usaldusliku suhte loomine terapeudi, arsti või toetusgrupi liikmetega inimese jaoks sageli hirmutav. Pigem pöördutakse abi saama igapäevaelukriiside tõttu, mille puhul on lühiajalised psühhoterapeutilised sekkumised kõige paremad. Nende eesmärgiks on reeglina sotsiaalsete oskuste ning kriisiga toimetuleku õpetamine.

Skisotüüpne isiksushäire on vaieldava iseloomuga häire, kuna paikneb segasel alal skisofreenia ja isiksushäirete vahel. Selle levimus on kuni 3% elanikkonnast ja see on geneetiliselt skisofreeniaga seotud.

Skisotüüpset isiksushäiret iseloomustab püsiv sotsiaalse suhtlemise piiratus, mis tuleneb tugevast ebamugavustundest suhtlusolukordades ja võimetusest lähedasi suhteid luua. Suhtlemisolukordadega seoses vaevab skisotüüpsete joontega inimesti tihti ülemäärane ärevus ning paranoilised hoiakud. Paranoilliste uskumuste tõttu (“Niikuinii mõeldakse minust halba, tahetakse mulle halba, minuga manipuleeritakse”) ei vähene nende ärevus suhtlusolukorras nagu tavaliselt inimestel juhtub.

Emotsioonide kogemine ja väljendamine on vähene või kohatu, inimene võib näida külm ja äraolev. Erinevalt skisoidsest isiksushäirest lisanduvad skisotüüpse isiksushäire puhul suhtlemisraskustele veel taju eripärad: lühiajalised hallutsinatsioonilaadsed kogemused, mida teised ei koge (nt valgussähvatuste, varjude nägemine). Veel võib skisotüüpse isiksushäirega inimesel olla veidraid uskumusi, mis ei ole reaalsusega kooskõlas, mõjutavad tema käitumist ja erinevad väga kohalikest kultuurinormidest (nt et ta oskab teiste mõtteid lugeda).

Et skisotüüpse häirega inimestel on veidraid uskumusi ja nad võivad olla väga ebausklikud, on teistel sageli nende seltsis veider olla. Ka skisotüüpse häirega inimestel on seetõttu sage tunne, et nad on teistmoodi ja üksikud, ei sobi seltskonda. Mõnikord lisanduvad ka eripärased kõne- või keelekasutusmaneerid, mida teistel on raske mõista.

Psühhoterapeutiline ravi võib sobida skisotüüpse isiksushäirega patsiendile, kui keskendub usaldusliku suhte loomisele. Sobilikud on ka kognitiiv-käitumisteraapia sekkumised, millega tasakaalustatakse inimese moonutatud mõtlemist, ning korrigeeritakse (nt videotagasiside abil) tema käitumist suhtlusolukordades.

Dramaatilised, emotsionaalsed ja ebastabiilsed isiksushäired: probleemid eelkõige impulsikontrolli ja emotsioonide regulatsiooniga.

Selle isiksushäire levimus ühiskonnas on umbes 1,5%, meestel sagedamini kui naistel. Düssotsiaalse/antisotsiaalse isiksushäirega inimene on silmanähtavalt ükskõikne sotsiaalsete normide, reeglite ja seaduste suhtes: ta rikub neid ning ta käitub vastutustundetult. Ta ei tunne süüd, ei õpi kogemusest ega karistusest ning õigustab oma käitumist viimseni. Samas võib ta kergesti õppida, mis olukordades on kahetsuse teesklemine kasulik ning seda teha (näiteks kohtus).

Teistega suhteid luua suudab düssotsiaalse/antisotsiaalse isiksusega inimene sageli väga hõlpsalt ja võib näida äärmiselt meeldiv ja osav suhtleja. Ta võib kasutada manipuleerimisvõtteid, valesid ja survestamist. Tegelikkuses on ta teiste tunnete suhtes hoolimatu ja kalk. Püsisuhteid hoida niisuguse isiksushäirega inimene ei suuda, kuid selles on tema arvates peaaegu alati süüdi teine pool.

Düssotsiaalse/antisotsiaalse isiksushäirega inimeste impulsikontrolli võime on madal, mistõttu ta tegutseb sageli tagajärgedele mõtlemata. Seetõttu ei ole harv, et düssotsiaalse isiksushäirega inimene rikub seadust ja arreteeritakse, ta kaotab töö või saab trahve. Ta võib juba väikese ärritumise korral väga kergesti agressiivselt reageerida.

Düssotsiaalne isiksushäire on sageli avaldunud juba lapseeas sagedaste konfliktidena, seadusrikkumistena, petmiste, teistele haigettegemisena. Suureks riskiteguriks selle isiksushäire kujunemisel on sama isiksushäire lapse vanematel. Sageli esineb koos düssotsiaalse/antisotsiaalse käitumisega teisi impulsikontrolliga seotud häireid nagu uimasti- ja alkoholisõltuvust, hasartmängusõltuvust jms.

Düssotsiaalse/antisotsiaalse isiksushäire korral pöördub inimene haruharva ise ravile, kuid survestajaks võivad olla tema lähedased või määratakse ravi kohtu poolt. Kõige tõhusamad on individuaalse psühhoteraapia eri vormid, mis keskenduvad inimese negatiivsete mõtlemis- ja käitumismustrite kohandamisele, impulsikontrollile, motivatsioonile.

Vangimõistetud inimeste ja kurjategijate hulgas on keskmisest oluliselt rohkem antisotsiaalse/düssotsiaalse isiksushäirega inimesi. Teisalt peetakse ka mitmeid suurfirmade juhte nende kalkuleerivuse, manipulatiivsete võimete ja kalkuse tõttu töötajate suhtes düssotsiaalseteks.

Kirjanduslikud ja filminäited:

  • Malcolm McDowell filmis “Kellavärgiga apelsin” (“A clockwork orange”)
  • Anthony Hopkins filmis “Voonakeste vaikimine (“Silence of the lambs”)
  • Robert de Niro filmis “Ristiisa” (“Godfather”)

Levimus on 1-3%. Histrioonilist isiksushäiret iseloomustab ülemäärane emotsionaalsus ja tähelepanu otsimine. Teda võidakse nimetada “draamakuningannaks”. Selline inimene tunneb end väga ebamugavalt kõikjal, kus ta pole tähelepanu keskpunktis, ning käitub tähelepanu saamiseks sageli võrgutavalt, väljakutsuvalt, flirtivalt. Ka tema väljanägemine võib olla ekstsentriline ja liialdatud. Tegelikult on tema dramaatilise käitumise ja tähelepanusoovi taga sageli madal enesehinnang ja teadlik või mitteteadlik vajadus seda tõsta.

Tema frustratsioonilävi on madal ja ta võib kergesti endast välja minna, kui ei käituta tema ootuste kohaselt või tajub kellegi poolt tõrjumist – nii koosnebki histrioonilise isiksushäirega persooni elu üksteisele järgnevatest draamadest, tülidest, stseenidest ja jonnist. Histriooniline inimene võib olla väga teatraalse käitumisega, liialdada emotsionaalsete väljendustega, põhjustades sellega oma kaaslastes tihti piinlikkust. Kuna nende emotsiooniväljendused on tugevad, ent tegelikult pealiskaudsed ja õõnsad, jätavad nad sageli ebasiira ja ebastabiilse mulje. See muudab tõeliselt lähedaste suhete loomise väga raskeks.

Et histriooniline isiksus ei kannata üksiolemist, võib ta lasta end teistel väga kergesti mõjutada ja olla kergesti sisendatav. Kui aga histrioonilise isiksusega inimene ei saa end kõige olulisema keskpunktina tunda, on see soodus pinnas depressiooni kujunemiseks. Siiras huvi teiste inimeste vastu on tal siiski vähene, soov suhteid luua ja hoida tuleneb peaaegu ainult egotsentrilistest huvidest ja tähelepanuvajadusest.

Teatud elualadel, kus vajalik on silmapaistmine ja loov lähenemine, võivad histrioonilised inimesed olla edukad, kuid läbi kukkuda loogilist ja tasakaalukat lähenemist nõudvatel aladel.

Ravile tulevad histrioonilise isiksushäirega inimesed harilikult pigem depressiooni või läbikukkunud romantiliste suhete tõttu. Kognitiivne ega sügavale eneseanalüüsile suunatud teraapia selle isiksushäire puhul ei toimi; parem on kasutada lahenduskeskset lähenemist või toetavat teraapiat, mille abil õppida igapäevaprobleemidega paremini toime tulema.

On arvatud, et nii Marilyn Monroe, Kim Kardashian, Jessica Simpson kui Kanye West võivad olla histrioonilise isiksushäire näited.

Nartissistlikku isiksushäiret kirjeldab ainult DSM-haiguste klassifikatsioon. Selle isiksushäire levimus ühiskonnas on 0,5-1%. Nartsissistliku isiksushäire tuumaks on madal eneseväärtustamine ja jõuline õigustatuse tunne: ma väärin erikohtlemist, olen erakordselt andekas, särav, ilus, erivõimetega. Endale nii tugev tähelepanu ja õiguste nõudmine jätab paraku sageli teised varju ja nartsissistlik inimene käitub teiste suhtes alandavalt.

Nartsissistliku isiksushäirega inimene fantaseerib oma erilistest võimetest ja usub, et väärib erilist edu ja võimu. Mõnikord harva satub niisugune inimene tõepoolest võimu juurde, sagedamini aga on nii hõivatud oma fantaasiatest, et ei astugi reaalseid samme oma eesmärkide poole liikumiseks. Nii avastab ta lõpuks, et ka tal on normaalsed, inimlikud piirid ja teised ei imetlegi teda nii nagu ta soovib. Sellega võib kaasneda tugev lüüasaamise ja häbitunne, mis elatakse välja teiste inimeste peal. Teiste suhtes on enesekesksel nartsissistlikul inimesel tähelepanu ja empaatiat minimaalselt, mistõttu suhted on sageli õõnsad ja konfliktsed. Nartsissistliku isiksushäirega isikud on kriitika suhtes äärmiselt tundlikud ja väldivad iga juhust, kus nende erilisus võidaks kahtluse alla seada.

Staatus on nartsissistlike inimeste jaoks olulise tähtsusega ja nad püüavad otsida olulise positsiooniga inimeste seltskonda, nende väärtust üle hinnates ja idealiseerides. Hapra enesehinnanguga kaasneb nii enda kui teiste vaheldumisi üleidealiseerimine ja alahindamine.

Arvatakse, et nii Madonnal, Donald Trumpil kui  Saddam Husseinil on/oli palju nartsissistlikke jooni.

Seda isiksushäiret esineb naistel oluliselt rohkem kui meestel. Levimus on umbes 2%, kuid psühhiaatriapatsientide hulgas 10-20%.

Piirialast tüüpi isiksushäiret iseloomustab emotsioonide intensiivsus ja ebastabiilsus. Sellise inimese meeleolu võib muutuda äkki ja rahunemine olla väga keeruline. Tugevaid emotsionaalseid reaktsioone soodustab piirialase isiksushäirega inimestele omane äärmuslik mõttelaad, mille kohaselt on asjad sageli ainult kas nii või naa, mustad või valged, kõik või mitte midagi. Seega on hinnangud nii endale kui teistele jäigad ja karmid ning enda ja teiste taju võib kõikuda edasi-tagasi “väga hea” ja “väga halva” vahel. Ka enese identiteeti tajub selline inimene väga ebastabiilsena ega ole kindel selles, kes ta on. Piirialast tüüpi isiksushäiret iseloomustabki kõige enam tühjus ja segadus iseenda osas: ma ei tea, kes ma olen ja kuhu ma kuulun.

Niisuguse äärmusliku mõttelaadi tulemusena vallanduvad intensiivsed emotsioonid väga paljudes olukordades. Sageli on piirialase isiksushäirega inimese suutlikkus emotsioone välja kannatada väga madal. Samuti ei ole tal muid viise oma emotsioonidega toimetulekuks kui impulsiivsed lahendused: uimastite tarvitamine, riskantsed seksuaalsuhted, liigsöömine, konfliktid, teiste süüdistamine, enesevigastamine, enesetapukatsed. See impulsiivsus võib väljenduda ka sagedastes töökohtade või töövaldkondade vahetamises, elueesmärkide või elukohtade vahetumises.

Emotsioonide düsregulatsiooni tõttu võib teises olukorras või konflikti järel aga piirialase isiksusega inimene kogeda erakordselt sügavat tuimust ja tühjust. Ka selle “leevendamiseks” ei oska ta sageli muud teha kui end vigastada, mis omakorda suhteid teistega teravdab, teiste poolt viha ja arusaamatust väljendavaid reaktsioone esile kutsub.

Piirialast tüüpi isiksushäirega inimeste paari- ja sõbrasuhted on sageli väga intensiivsed ja ebastabiilsed. Inimene võib püüda äärmuslikel viisidel hülgamist vältida.

Piirialase isiksushäire raviks on välja töötatud tõenduspõhine raviprogramm dialektiline käitumisteraapia (Marsha Linehan), mille käigus individuaalselt või teraapiagrupis õpitakse emotsioonidega toimetuleku viise, väheneb enesevigastamise sagedus ja haiglaravi perioodid. Näiteks õpitakse oma enesevigastamistungi maandama füüsiliste tegevustega, nagu jääkuubikute peos hoidmine. Tõhusaks teraapiavormiks on veel mentaliseerimisel põhinev teraapia ning ülekandeteraapia (psühhoanalüütilise teraapia vorm).

Näide:

Must-valge mõtlemisviisi tõttu suhtub piirialase isiksushäirega naine oma abikaasasse kui kõige suurepärasemasse, armastavamasse ja paremasse mehesse. Kui aga peaks juhtuma, et mees unustab nende pulma-aastapäeva, on naise must-valge järeldus: “Ta ei armasta mind. Ta on nii õel ja hoolimatu.” Mõttekäik ei pruugi aga seal peatuda, sest kõik-või-mitte-midagi-mõtlemises on järgmine samm: “Kui ta mind ei armasta, siis järelikult ta vihkab mind. Meie suhe on läbi. Tal on kindlasti keegi teine.” Arusaadavalt reageerib mees säärastele süüdistustele arusaamatuse, segaduse ja ehk ka vihaga. Konflikt võimendub ja naine võib lõpuks teha midagi impulsiivset ja mõtlematut enda negatiivse enesetunde rahustamiseks.

Arvatakse, et Amy Winehouse, Marilyn Monroe ja Angelina Jolie võisid piirialase isiksushäire all kannatada.

Lisaks geneetilistele ja neurofüsioloogilistele seostele on leitud, et ka varases lapseeas aset leidnud hülgamiskogemused, eraldamine ja seksuaalne väärkohtlemine võivad olla piirialase isiksushäire riskiteguriteks.

Seda isiksushäiret kirjeldatakse ainult RHK-haiguste klassifikatsioonis. Impulsiivset isiksushäiret iseloomustab väga madal frustratsioonitaluvus ja peaaegu olematu võimekus tagajärgedele mõelda. Tema emotsioonid on muutlikud ja tavaline tuju läheb kergesti üle intensiivseks ärrituseks, vihaks või närvilisuseks. Sellisel inimesel esinevad väga tugevad vihapursked, eriti vastuseks kriitikale, ja see võib lõppeda vägivalla ja agressiooniga teiste inimeste suhtes, või asjade lõhkumise ja purustamisena. Tema suhteid iseloomustavad sagedased konfliktid ja tülid, eriti seoses sellega, kui püütakse takistada tema impulsiivseid tegusid.

Ärevad, kartlikud isiksushäired: erinevate asjaolude ja olukordadega seotud kõrge ärevus

Vältiva isiksushäire levimus on 1-2%. Selliseid inimesi iseloomustab püsiv ja kõikehõlmav hirm sotsiaalsete olukordade ees. Vältiva isiksushäirega inimesel on tunne, et ta on ebapiisav ja on tundlik negatiivsete hinnangute suhtes. Samuti on ta veendunud, et temas puudub veetlus, ta on alaväärne ja saamatu. Vältiva isiksushäirega inimene kardab väga tugevalt, et teised inimesed võivad teda naeruvääristada, kritiseerida või tõrjuda. Seega väldivad nad sotsiaalseid olukordi ja teistega suhtlemist, kuid see tähendab ka, et nad ei saa sotsiaalseid oskusi harjutada. See ei tähenda, et nad ei sooviks suhteid – nad on lihtsalt sedavõrd häbelikud, et ei julge neid luua.

Vältiva isiksushäirega inimeste mõtted keerlevad oma ebaadekvaatsuse ümber ja neil püsib hirm, et nad ei meeldi teistele. Väljapoole paistavad nad tihti tõrjuvad, jäigad ja nendega on raske rääkida. Ärevus takistab nii lähisuhete loomist kui ka tööalases elus edasijõudmist, sest inimene väldib kõiki kogemusi, mis võivad endas kanda ohtu sattuda kellegi kriitika alla või ebaõnnestuda. Vältiv isiksushäire saab tihti alguse juba lapseeas häbeliku ja tagasihoidliku käitumisena ning teistest eemalehoidmisena kriitika ja tõrjumise kartuses. Selle alguseks võib olla mõni traumaatiline tõrjumiskogemus ühiskonna, eakaaslaste või pereliikmete poolt. Mõnevõrra võib taust olla ka geneetiline, kuna temperamenditüüp (pidurdatud, ärev, raskuste korral vältiv) on teatud määral päritav.

Et vältiva isiksushäirega inimesele on rasked kõik sotsiaalsed olukorrad, pole sugugi ebatavaline, et sobiva ravita tõmbub ta täielikult sotsiaalsest elust tagasi ja jääb elama isolatsiooni. Tihti kaasub sellega alkoholi kuritarvitamine ja depressioon.

Vältiva isiksushäire ravis on soovitatav kombineerida psühhoteraapiat ja ravimeid. Psühhoterapeutilised sekkumised võivad olla suunatud taju- ja mõttemoonutuste korrigeerimisele ja käitumisülesannetele (kognitiiv-käitumisteraapia). Oluline on vältiva isiksushäirega inimese isiklik motivatsioon ravis osaleda, turvaline suhe terapeudiga. Tähtis on teraapiaeesmärgid arukalt kokku leppida, et katsumused poleks teraapiapatsiendi jaoks ületamatud, vaid tehtavad. Pereliikmetel on sooja, armastava ja toetava õhkkonna loomisega väga suur roll selles, et vältiva isiksushäire teket ennetada ja/või sellise isiksusega inimest jõustada.

Näitleja Kim Basinger on avaldanud, et tal on diagnoositud vältiv isiksushäire ning ta on seda pikalt ravinud.

Kogemuslugu (inglise keeles)

Sõltuva isiksushäire levimus on 0,6-1%. Sõltuva isiksushäirega inimese jaoks on erakordselt raske olla üksi ja talle tundub, et tal on alati vaja kellegi tuge ja abi, et eluga toime tulla. See teeb nad väga klammerduvaks ja ka kergesti manipuleeritavaks. Sõltuva isiksushäirega inimene vajab teiste tuge ka kõige lihtsamates igapäevastes valikutes, rääkimata suurematest otsustest. Samuti ei julge ta avaldada eriarvamust ega kellegagi vaielda ning väldib igal juhul konflikte teiste inimestega. Ka põhjendatud nõudmisi ei suuda ta esitada inimesele, kellest mingil moel sõltub. Teiste inimeste vajadused on alati eespool tema enda omadest. Ta võib olla nõus tegema ka asju, mis talle üldse ei meeldi, kui keegi võimupositsioonil olev inimene temalt seda ootab.

Sõltuva isiksushäirega inimese jaoks on äärmiselt hirmutav mõte sellest, et ta jäetakse maha ning ta peab iseenda eest hakkama hoolt kandma. Seega võib ta ühe suhte lõppedes otsida kohe teise, et ei peaks silmitsi seisma oma abitustundega.

Sõltuva isiksushäire raviks kasutatakse psühhoteraapiat. Individuaalne psühhoteraapia võiks olla lühike ja konkreetselt eesmärgistatud, et vältida sõltuvussuhte tekkimist patsiendi ja terapeudi vahel. Teemadeks on autonoomia suurendamine, tugevustele rõhumine ja käitumusliku repertuaari laiendamine, et sõltuvust vähendada. Suur abi võib olla ka grupiteraapiast, kus oma muresid jagada ja emotsioonide väljendamist harjutada. Tuge võib saada ka ravimravist, millega ärevust vähendatakse, kuigi tuleb teadlik olla riskist, et sõltuva isiksusega inimene võib ülemäära sõltuma hakata ka ravimitest.

Anankastse / obsessiiv-kompulsiivse isiksushäire levimus on umbes 1% elanikkonnast, meestel sagedasem kui naistel. Sellise isiksusega inimesed on väga hõivatud reeglitest, regulatsioonidest ja korrast. Nad võivad olla äärmiselt jäigad selles osas, kuidas asju peab tegema ning taodelda igas aspektis perfektsust. Selle taustaks on pinge- ja ärevustunne sellega seoses, kui midagi jääb tegemata või pole tehtud õigesti. Nende jaoks on kõige tähtsam teha õigeid otsuseid.

Oma mõttelaadilt on anankastsed inimesed keskendunud detailidele ega näe “Puude taga metsa”. Seetõttu võib tööülesannete täitmine muutuda väga raskeks – ta pühendub mõnele üksikule aspektile ja selle viimistlemisele, kuid ei suuda suurt ülesannet lõpule viia. Iseloomulik võib olla pidev nimekirjade koostamine, kuid nende praktikasse rakendamine on vähene. Tihti on obsessiiv-kompulsiivse isiksushäirega inimese jaoks töö kõige olulisem ja ta kulutab oma ülesannetele nii palju aega, et kannatavad lähisuhted. Tööülesannete delegeerimine ei tule enamasti kõne alla, kuna enda arvates oskab vaid ta ise neid õigesti teha. Midagi teiste teha jättes on anankastne inimene kontrolliv ja jäärapäine ning nõuab, et asju tehtaks samamoodi kui tema. Teatud tööülesannete puhul võib sellistest isiksusjoontest olla väga suur kasu, kuid lähisuhetes on anakastse isiksusega partneri kõrval sageli keeruline toime tulla.

Oma emotsioonidega on obsessiiv-kompulsiivse isiksushäirega inimesel sageli raske toime tulla ja ta võib ebaõnnestumistele, rutiini rikkumisele ja teistele inimestele reageerida kergesti vihaga. Endale seatud standardeid ei ole sugugi kerge täita ja anankastse inimese tunne, et on ebaõnnestunud ning endas pettunud, võib viia tihti depressioonini. Sellise isiksusega inimene hindab äärmiselt kõrgelt ka moraalseid ja eetilisi väärtusi, on äärmiselt tundliku südametunnistusega ja moraalsetes otsustustes kõhklev ning jäik.

Obsessiiv-kompulsiivse isiksushäirega inimesel on ka teraapiale ja terapeudile väga kõrged standardid. Teraapia on enamasti lühiajaline ja keskendunud toimetuleku parandamisele igapäevaelu olukordades ning oma emotsioonide teadvustamisele probleemolukordades.