Enesevigastamine tähendab seda, kui inimene ise endale teadlikult valu tekitab.
Enesevigastamisel võib olla mitmeid põhjuseid ja seletusi. Inimestel, kes ennast vigastavad, on tihti raske oma käitumisviisile täpseid seletusi leida. Mõned ütlevad, et füüsiline valu leevendab mõneks hetkeks psüühilist ja emotsionaalset valu ning enesekahjustamine muutub negatiivsete emotsioonidega toimetuleku strateegiaks. Ennast vigastatakse aga ka enda karistamiseks või hoopis tagant sundimiseks, julgustamiseks, sisemise pinge väljaelamiseks aga ka teistele oma valu näitamiseks või teistele haiget tegemiseks.
Enesevigastamine on oma olemuselt üsna sarnane sõltuvuskäitumisele. Valu tundes hakkab meie keha tootma kehaomaseid valuvastaseid heaoluhormoone – endorfiine. Endorfiinid koos oma peas loodud enesevigastamise põhjendustega loovad tugeva, sõltuva iseloomuga harjumuse. Sarnaselt sõltuvusele mõistab inimene, et tema käitumine on vale, kuid ta ei suuda seda peatada. Seetõttu tavaliselt varjatakse ennastkahjustavat käitumist.
Enesevigastamist on oluline eristada enesetapukatsest, kuna nende eesmärgid on väga erinevad. Esimese puhul on tegemist endale valu põhjustamisega, mitte eesmärgiga elust lahkuda. Tuleb aga olla tähelepanelik – inimene, kes ennast vigastab, võib samal ajal mõelda enesetapust. See, et ennast vigastav inimene on lihtsalt “tähelepanu otsija” ja tema puhul enesetapurisk puudub, on müüt. On oluline teada, et ennastkahjustav käitumine võib olla eluohtlik ja lõppeda surmaga.