Igaühel on õigus oma privaatsusele ning otsustada selle üle, kes teda puudutab ja kuidas. Nii lähisuhtes (partneri või sugulasega) kui võõra inimese puhul, kes sulle sobimatult läheneb (ja siin pole ühtset näitajat, lähtu oma enesetundest!):
- Ütle kohe “ei”.
- Mine kohe ära vajadusel räägi sellest mõnele täiskasvanule, keda usaldad. Sellest pole midagi, kui räägid ka siis, kui midagi väga ei juhtunudki.
Mis on ahistamine?
Ahistamine on häiriv, alandav või vaenulik õhkkond, mille teine oma käitumisega loob.
Vahel võib juhtuda, et tunned ennast kellegi pealetükkiva käitumise tõttu ebamugavalt. See võib olla kallistus, mida sa ei soovinud, musitamine, silitamine, näpistamine, sinu jaoks liiga isiklikel teemadel rääkimine, kirjade saatmine, välimuse kommenteerimine, seksuaalse alatooniga naljade tegemine või midagi muud sellelaadset.
Rohkem infot ahistamise kohta leiad siit.
Mida sellises olukorras ette võtta?
Esmalt võiksid sellele inimesele rääkida või kirjutada, et tema käitumine tekitab sinus ebamugavust. Kui seda ise öelda tundub keeruline, siis palu oma sõpra või kolleegi, et ta seda sinu eest teeks.
Kui see inimene lõpetab häiriva käitumise, oli ilmselt tegu inimliku arusaamatusega – inimestel ongi eri suhtlemisviisid ja on täiesti normaalne märku anda, et teise suhtlemisviis on sinu jaoks ebamugav.
Kui see inimene aga oma pealetükkiva käitumisega jätkab, kuigi teab, et see on sulle ebamugav, on tegu ahistamisega. Siis tuleks teha järgmine samm:
- Pöördu ahistaja ülemuse poole, sest just tema vastutab selle eest, et töökohal või õppeasutuses oleks normaalne õhkkond.
- Kui ülemus ise ongi ahistaja või tema poole pöördumisest pole kasu, siis võta ühendust võrdsete võimaluste volinikuga.
- Kui kannatanu on alaealine, võid pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja või sotsiaalosakonna poole.
- Võid alati pöörduda ka politsei poole, sest see ei tähenda kohe uurimist või kohtuasja. Politseinik oskab nõu anda ning aidata sul sobiva lahenduseni jõuda. Võta ühendust oma piirkonnapolitseinikuga, kelle kontakti leiad siit, kuid võid helistada ka numbril 112.
Kindlasti tuleks politsei poole pöörduda juhtudel, kui teise inimese käitumine on vägivaldne, sind alandav, jälitav, kui ta paljastab end või üritab paljastada sind, survestab sind suudlema, katsuma või seksima. Sellisel juhul võib tegu olla nii ahistamise kui ka jälitamise, vägistamise või mõne muu seksuaalkuriteoga, millest tuleks kindlasti politseisse teatada.
Kui tunned, et tahaksid juhtunust kellegagi rääkida, siis helista mõnele abitelefonile:
- Eluliin — 655 8088 (eesti keeles) või 655 5688 (vene keeles)
- Ohvriabi — 116 006
- Lasteabi — 116 111
Kui oled õpilane või töötad mõnes suuremas asutuses, uuri võimalust pöörduda sealse psühholoogi poole.
Miks tuleb midagi ette võtta?
- Eesmärk ei ole kedagi karistada, vaid teha nii, et selliseid asju enam ei juhtuks.
- Kui ahistajaks on näiteks õpetaja, ülemus või juhendaja, kaitsed kellegi poole pöördumisega järgmisi võimalikke ohvreid.
Veel soovitusi:
- Kui sulle tundub, et kellegi käitumine on sinu suhtes ahistav, võid endale igaks juhuks üles märkida, millal see juhtus ja milles see seisnes. Samuti tasub alles hoida sõnumi- ja kirjavahetus selle inimesega.
- Kui näed, et mõni sinu sõber on ebamugavas olukorras, küsi temalt, kas kõik on hästi. Vajadusel aita tal abi otsida ja ahistajale märku anda, et tema käitumine on häiriv.
- Kui kardad, et võid ise kellegi ebamugavasse olukorda seada, püüa tähele panna, kui teine end ebamugavalt tunneb. Intiimsuhetes ära unusta igaks juhuks küsida, kas see, mida teed, on ka teise poole jaoks okei.
