Suhtlemine võib muutuda raskeks, kui inimene kogeb ülemäärast stressi. Sellega võivad kaasneda pidev pingetunne, unehäired ja keskendumisraskused. Liigse stressi vastu aitab puhkus ja lõõgastumine, iga inimene leiab selleks sobivaima viisi, kuigi vahel tuleb proovida erinevaid abinõusid. Kui suhtlemine muutub pingutavaks, on lähedastel kindlasti hea teada, et oled praegu stressis ja seetõttu on sul raske suhelda. Siis nad ei hakka kujutlema hullemaid stsenaariume. Nii saad ka vältida olukorda, kus suhted muutuvad veelgi keerulisemaks, ja nad võivad sind selles võitluses aidata.

Kuigi suhted töökaaslastega võivad tunduda vähem olulised kui näiteks peresuhted, mõjutavad need oluliselt tööstressi kujunemist. Võib ju olla, et töökaaslasi saame valida rohkem kui pereliikmeid, kuid nendega veedame tihtilugu rohkem aega kui perega. Meie-tunne on see, mis aitab keerulisemates olukordades toetada ja raskusi ületada.

Sage kokkupuude teiste inimeste raskete tunnetega võib mõjuda emotsionaalselt kurnavalt. Olgu selleks viha, kurbus või muu tunne, emotsioonid kipuvad ka nakkama ja võivad meie enesetunnet mõjutada. Kunagi ei tee paha jälgida oma emotsionaalseid reaktsioone heasoovlikult ja hinnanguta. Sellise iseloomuga töö puhul on aga hädavajalikud kovisioon, supervisioon või väga head korrapärased tehnikad, mis aitavad säilitada enda emotsionaalset heaolu.

Võistlemine võib inimesi küll motiveerida ja teha elu põnevamaks, kuid oma meeskonnas on peamine jõud lojaalsus, küünarnuki- ja kokkukuuluvustunne. Need omakorda mõjuvad soodsalt nii inimese tööviljakusele kui ka organisatsiooni majandustulemustele.

Nii mõnegi töö (näiteks klienditeenindus või abistavad elukutsed) juurde kuulub teiste murede ja vajaduste peale mõtlemine. See võib pakkuda suurt rahuldust, sest teiste vastu kena olemine on midagi, mis teeb meid kokkuvõttes õnnelikumaks. Kui see aga tuleb juba mõnda aega enda arvelt, ilma võimaluseta lõõgastuda ja vahelduseks ka enda eest hoolitseda, võib see hakata nii vaimset kui ka füüsilist tervist mõjutama.

Tüüpiliselt väheneb ülemäärase stressi korral kasulike, tervislike käitumismallide osakaal ja suureneb kahjulike oma. Nii võib stress kergesti kuhjuda. Suurema stressi korral võiks seda asjaolu teades vältida ebatervislikke reaktsioone stressoritele, nagu alkohol, suitsetamine, ebatervislik toitumine, ületöötamine. Need ei arenda ega lõõgasta meid, vaid põhjustavad üksnes lisastressi. Üle võiks vaadata oma vaimse tervise vitamiinide tasakaal ning kasutada nippe nende juurde saamiseks.

Pauside võtmine päevas on oluline võti töövõime säilitamisel. Kui vahel on raske rattast välja astuda, siis seda enam tuleb seda teadlikult teha.

Keskendumisraskused on üks tavalisi stressimärke. Keskendumine on keerulisem, kui inimene ei ole näiteks öösel korralikult magada saanud (unevajadus on individuaalne, kuid ööuni võiks kesta keskmiselt kaheksa tundi). Stressi saab õppida juhtima. Tavaliselt aitavad konkreetsed otsused olukorra muutmiseks ja aktiivne tegutsemine stressi vähendada. Alusta näiteks lõõgastustehnikate praktiseerimisest.

Ülemäärase stressi korral annavad meie keha ja meel meile märku, et tuleb midagi ette võtta, kasvõi ära joosta. Mõtlemisvõimelise ja oma tegevust kavandava inimesena leiame aga stressile teistsuguseid lahendusi. Tavaliselt stress iseenesest üle ei lähe.

Kui kogeme tööstressi, võib väheneda meie töövälise tegevuse osakaal, sest selleks lihtsalt ei jagu jõudu. Samas ei ole kuigi turvaline kõiki mune ühte korvi laduda. Kui tööl on keeruline, saavad meid toetada muud eluvaldkonnad: suhtlemine lähedastega, hobid, vabatahtlik tegevus. Muidugi võib mõneks ajaks endale sellist riski lubada, kuid võiks teha plaani, millal tegeleda peale töö ka muu meeldivaga. Mõtteid selleks leiad siit.

Muretsemine ja uinumisraskused on üks sagedasemaid märke, et stressi on liiga palju. Vähene uni võib teha meid ärevamaks ning ärevus hoiab meid ärkvel ja paneb muretsema. Seega kipub selline seisund süvenema. Kui uneprobleemid on kestnud juba nädal-paar, on kindlasti põhjust abi otsida ja perearstiga nõu pidada. Eneseabivõtted muretsemise vähendamiseks saab aga kohe kasutusele võtta.

On loomulik, et väsime ära, kui oleme mingil perioodil enda arvelt töö ja muude tegemiste jaoks aega näpistanud. Kui aga magamine värskust ei taasta, on see märk organismi kurnatusest. Võiks mõelda, mida saaks kohe ära teha, näiteks piisavalt magada, süüa, liikuda, teha midagi toredat, aga ka perearstiga konsulteerida.

Kui inimene on jõudnud läbipõlemisfaasi, kus paistab, et paremaks midagi minna ei saa ja energiat enam pole, on selge, et tuleb aeg maha võtta. Hea oleks pidada nõu ka oma juhi ja perearstiga.

Pidev infovoog tekitab sõltuvuselaadset käitumist ja vastavaid reaktsioone meie ajus. Uuele teabele regeerides hiirenupul klõpsamine tekitab mõnuaistingu ning vabastab ajus stressiga seotud aineid. Kui aju on pidevalt sellises olukorras, tekitab see paratamatult suuremat ärevust ja ka keskendumisraskusi. Eriti enne uinumist on vaja ajule märku anda, et nüüd on uneaeg, vältides aktiveerivaid tegureid, näiteks liigset valgust või infot.

Selleks, et jaksaks teistele kaasa elada ja tunda, on vaja ise koguda piisavalt emotsionaalseid ressursse. Muidu võib organism tuimaks muutuda, et end ülemäärase eest kaitsta. Kas tead, mis annab sulle hingetoitu? On see loodus, kunst, lähedastega koos olemine või midagi muud? Mõtle selle peale.

Head suhted teiste inimestega on pika ja õnneliku elu üks peamisi tegureid. On väga hea, kui kolleegid on need lähedased, kellega on meeldiv suhelda. Samas võib selline olukord raskendada töö- ja eraelu lahus hoidmist. Tööelu võib siis kergesti segamini minna isikliku eluga ja vastupidi ning see võib omakorda saada stressiallikaks.

Kiire tüdimine ja kärsitus annavad märku stressist ning väsimusest. Kui tõesti on vaja tööd teha, võiks vahepeal proovida mõnd keskendumist soodustavat abinõu. Näiteks võiks püsti tõusta ja teha mõne venituse-sirutuse, jalutada pool tunnikest ja seejärel naasta oma ülesannete juurde. Kui tüdimus on püsivam, siis tasuks mõelda, kas ehk saab tööd ümber korraldada, puhkust võtta või midagi uut köitvat õppida.

Rahulolematus võib olla üks läbipõlemise tunnuseid, eriti kui sellele on eelnenud periood, mil oled palju pingutanud ja panustanud, kuid kõik ei ole ideaalselt sujunud. Sageli võivad sellega kaasneda negatiivsus, kehalised vaevused, ärrituvus, kurbus. Kui nii, siis on paras aeg midagi oma enesetundega ette võtta. Näiteks võib uurida võimalusi, kuidas töökorraldust muuta, või laadida oma sisemist energiat, suurendada häid emotsioone ja lõõgastuda.

Siinkohal võiks mõelda üldiste stressijuhtimise põhimõtete peale: kui saad midagi muuta, siis tee seda esimesel võimalusel. Näiteks räägi juhiga. Kui aga tõesti midagi ette võtta ei saa, võiks muuta oma mõtteid selle stressori kohta. Ega me halva ilma korral ka midagi parata saa – saame vaid keskendada oma tähelepanu muule, mis on meie kontrolli all. Kasvõi enesetundele – liigume rohkem, magame korralikult, teeme midagi mängulist või muud, mis meile meeldib või mida meile kunagi meeldis teha. Passiivne (või optimistlik) lootus, et olukord möödub iseenesest, ei aita tavaliselt stressi leevendada.

Pere- ja tööelu tasakaal on oluline, et säiliks vaimne heaolu. Kui kirjutada ühele lehele, milleks soovin oma aega kasutada, ja teisele lehele, milleks seda tegelikult kasutan, ning vaadata, kuivõrd need kattuvad, saab parema ettekujutuse sellest, kuidas eluga rahul oleme. Vahel on hea tööl ja kodus läbi rääkida, millised ootused teistel on. Võib ju olla nii, et kui püüame olla tubli ja vastata eri ootustele, tekitame olukorra, kus me teiste vajadusi kuigi täpselt ei hinda ja tunneme süüd ilmaasjata.

Osa inimesi töötab paremini ja tõhusamalt just suurema pinge all või vähemalt on nad harjunud niiviisi tegutsema. Seda on vahel nii endal kui ka ümbritsevatel keeruline taluda, kuid see võib olla ka lihtsalt eripära, millega tuleb arvestada. Vahel võib töö viibida seepärast, et ei suudeta teha ega teistele esitada midagi, mis on ebatäiuslik. Töö tulemus ei ole kunagi piisavalt hea ja alati jääb ajast puudu. Kui sellisest isiksuse eripärast teadlik olla, saab sellega arvestada ning harjutada vahel ka vigu tegema ja ebatäiuslikku tulemust esitama – siis saab töö ju tehtud!

Stress on sageli kehaline tunne ning annab endast märku pingetunde, südame puperdamise, iivelduse ja kõhus kripeldamisena. Stressiga toimetulek sõltub muu hulgas sellest, kas hindame olukorda enda jaoks jõukohaseks ja tehtavaks, võibolla isegi põnevaks proovikiviks, või leiame, et see käib meil üle jõu. Vahel aitab ka see, kui mõtestame stressiolukorra ümber, enda jaoks põnevaks: raske klient – oh, vahva, saan katsetada suhtlusnippe ; keeruline tööülesanne – oh, see on ju midagi sellist, millega olen ikka toime tulnud, alguses tundub õudne, pärast olen aga rahulgi olnud.

Tagarääkimine võib tööl tekitada olukorra, kus suhetes saab kannatada usaldus ja kokkukuuluvustunne, viidata töökiusamisele ning hakata lõpuks kõigi heaolu mõjutama. Kuigi võib olla, et nn õhupuhastus ning eri olukordade ja inimeste üle arutlemine aitab pigem auru välja lasta või üksteisest paremini aru saada.

Kohatud seksuaalse alatooniga märkused, eriti kui neid teeb kõrgema ametikohaga kolleeg, võivad olla seksuaalse ahistamise märgiks. Need ei mõju üldisele töökeskkonnale ega inimesele endale hästi. Sellest võiks rääkida märkuste tegija enda, juhi või personalitöötajaga ning vajaduse korral otsida tuge Tööinspektsioonist. Vahel ei pea märkuste tegija neid ahistavaks, vaid hoopis komplimendiks või muul moel vaimukaks. Igal juhul tuleb sellisele olukorrale reageerida. Sellist käitumist ei pea keegi taluma.

Vahel võivad suhete piirid tööl olla üsna hägused, sest koos veedetakse palju aega ja jagatakse ka isiklikke teemasid. Kui siiski tekib tunne, et märkused on kohatud, korduvad ja häirivad ning suunatud konkreetse inimese vastu, võivad need kahjustada töökoha sisekliimat ning põhjustada stressi. Sel juhul tasuks üle vaadata, kas ettevõttes on olemas suhtlemise hea tava, või kui seda ei ole, siis võiks selle meeskonnas läbi arutada.

Kuna töö seostub paljudele inimestele saavutuste, enesehinnangu ja -arenguga, võib liiga vähene töökoormus olla samuti stressiallikas. Nii nagu üldiselt tööstressi korral, on sellest mõistlik kolleegide/juhiga rääkida või leida muid viise, kuidas pingeid vähendada.

Alandamine ja naeruvääristamine võivad olla töökiusamise tunnused. Need mõjuvad negatiivselt kogu kollektiivi tervisele ja töövõimele. Kui selliselt käituvate inimeste harjumusi ei saa muuta sellele tähelepanu juhtides või supervisiooni kaudu, siis võib pöörduda ka Tööinspektsiooni.

Iga tööülesanne ei peagi meid rõõmust lakke hüppama panema, kuid masendunud meeleolus tegutsemine on üldiselt vähetõhus. Liigne stress võib meeleolu halvendada ning masendus võib olla märk, et tuleks abi otsida. Üks tüüpilisemaid haigusi, mille liigne stress võib vallandada, on depressioon.

Suurema stressi korral on unehäired esimesed, mis annavad märku, et midagi tuleb muuta. Neid on üpris kerge märgata, sest need häirivad meie igapäevaelu. Kui magad endale vajalikust ajast vähem (inimene vajab keskmiselt kaheksa tundi ööund), on tarvis kindlasti midagi ette võtta. Näiteks mitte tarbida ergutavaid jooke ja alkoholi, liikuda rohkem, õppida lõõgastustehnikaid. Unenippe leiad ka siit. Kui need abinõud ei aita, pea nõu pere- või unearstiga.

Õnnestumiste ja saavutuste tagasisidestamine on tegur, mis tuleks kindlasti oma tööõnne valemisse lisada. Halb torkab nii ehk naa silma, heale peab eraldi tähelepanu pöörama. See suurendab tööindu ja loovust ning tugevdab töösuhteid.

Ebaselge rollijaotus võib tekitada tugevat tööstressi. Töötajana tuleb sellistes olukordades aktiivsust üles näidata ja probleemile juhi või kolleegidega tähelepanu pöörata. Superviisorid ja kootsid on sel puhul kindlasti abiks. Nende teenuste kohta leiab rohkesti teavet internetis.

Töö- ja elutempo kiirenemine on ilmselt osaliselt ajastu märk. Üks võimalik mõjutav tegur on tehnoloogia kasutamine. Ka protestantlikud hoiakud, mis ütlevad meile, et tuleb olla väga töökas ja tubli, võivad meie elutempot mõjutada. Tavaline reaktsioon sellele võib olla soov rohkem pingutada. Samas on see tee, mis tõenäoliselt põhjustab tööstressi või ka läbipõlemist. Seega oleks soovitatav teha vastupidist, võtta pause ja puhata, sest see teeb töö tulemuslikumaks kui hambad ristis kiirustamine.

Osale inimestele annab suhtlemine energiat juurde, osale on see aga pigem pingutus. Samas võib suhtlemises piir ette tulla igaühel ja kui pole võimalust omaette olla, siis tekib stress. Eriti nutiajastul, kui iga hetk võidakse meie tegevus katkestada, on oluline kuhugi piir tõmmata. Vahel aitab juba teadvustamine, et liiga palju kontakte teiste inimestega ei mõju hästi.

Ebapädevuse tunne võib olla suur tööstressi allikas. Võiksid mõelda, kas ehk oled alles tööle tulnud, ja arvestada, et enamikul võtab sisseelamine vähemalt pool aastat aega. Kui oled töötanud juba pikalt, võib see tunne olla hoopis erilise pädevuse tunnus – tead juba nii palju, et midagi ei tea. Igal juhul tasuks seda oma kolleegide-juhiga arutada.

On hulk viise, kuidas aega planeerida ja asju tähtsuse järgi reastada, näiteks võib jaotada tegevused kiireks ja oluliseks ning alustada nendest, mis on esmatähtsad. Tegemised, mis jäävad kõige viimaseks, ehk polegi nii hädapärased, ja need saab tavaliselt üldse ära jätta. Võibolla olekski nutikas mõelda, mis on mulle tegelikult oluline, ja oma elamiseks määratud aega selleks kasutada.

Sihikindlus on väga hinnatud iseloomujoon ja saavutuste puhul kindlasti oluline. Siiski võiksid mõelda, kas see ei ole mitte selline paindumatus, mis põhjustab pigem murdumist, mitte ei aita paratamatusega kohaneda. Paindlikkus mõtlemises on loovuse eeldus, võibolla natuke vabamalt võtmine viiks hoopis kindlamini kohale.

Läbipõlemise üks riskitegureid on liigne ideaali poole püüdlemine ja innukus. Need panevad inimese palju pingutama, et olla edukas ja kõrge lennuga. Mingil hetkel aga jõuvarud ammenduvad ning siis selgub, et tegelikkus ja ideaalid ei ühti. See võib tekitada rahulolematust ja pessimismi ning põhjustada terviseprobleeme. Selles faasis on soovitatav hinnata oma eesmärgid ümber, võtta aeg maha, vahetada tööülesandeid või leida muid viise stressi maandamiseks.

Võiksid mõelda, kas sellise olukorra põhjus on soov kõike täiuslikult teha või kas sul on raske teisi usaldada. Kui teed kõik ise, siis on küll kindlam, et asjad saavad tehtud nii, nagu oled mõelnud, kuid tekib oht ülekoormuseks ja stressi suurenemiseks.