NOORTE LOOD

Kõik algas peresisestest muutustest. Lapsena mõjutas mind suuresti vanemate lahutus. See algatas enda ette maski voolimist, ning kujunes välja vast kuskil 3 aastaga, mil sain 12-aastaseks. Algul arvad, et järjekordne halb päev, ei oska isegi otseselt eristada seda kuidagi - kõik emotsioonid tunduvad kahvatud ning tekib tunne, nagu miski ei tooks enam päris rõõmu. Kuid kuna iga oli selline, nagu ta oli, ei kahtlustanud ma midagi, vaid lasin oma tundepuntra veerema. Tekivad esimesed suuremad tungid lahkuda siit ilmast, kuna mälestus õnnest tundub kättesaamatu - justkui tunne, mis oli vaid lapsepõlves võimalik. Olles olnud 15-aastane ainult paar kuud, oli mul juba olnud 2 suitsiidikatset, kuid siiski ei pruugi see tunduda reaalne, et midagi on päriselt korrast ära. Käib pidev märkide eiramine, kuna alati tuleb mõttesse, et eks on ju inimesi, kellel on suuremaid probleeme või kellel on palju raskem. See mõte, et ise olen depressioonis, jõudis minuni alles 16-aastasena. Olen õnnelik, et seda tunnistasin. Selle tõi minus välja keskkonna muutus, asi oli kedranud nii hulluks, et depressioonile olid lisandunud ka ärevus ning paanikahood. Alles siis mõistsin, et võiksin probleemiga minna abi otsima. Olin meeleheites, sellepärast toimus ka minu arstide poolt kiire tegutsemine. Alustuseks kirjutati mulle rohud, ning käisin ka samal ajal teraapias. Mõistsin, et paranemine saab toimuda vaid sinu enda läbi, keegi teine ei saa sind korda teha. Rohud andsid mulle tõuke ning hakkasin oma probleeme lahti harutama ning keskenduma ka rohkem iseenda tunnetele ja vajadustele. Mööda on läinud aasta, ja ma tegelen sellega siiamaani - ning vaadates tagasi saan öelda, et suur samm on oma mure aktsepteerimine ning mõte, kuhu edasi minna. Olen mõistnud, et suuresti tuleb leida tegevused, mille kaudu sa saad ennast väljendada. Näiteks minu väljendusvahend on alati olnud muusika. Selline tegevus võib kujuneda sinu parimaks sõbraks, sest see on ka siis olemas, kui sul ei ole toetavat pere või lähedasi sõpru, kes mõistaksid su muret. Kokkuvõttes saan ka öelda, et depressioonil ei ole oma kindlat nägu, see võib olla igal inimesel erinev. Depressioonis olek ei sõltu sellest, kas oled introvert või ekstravert, ei sõltu sinu materiaalsest olukorrast ega muust taolisest. Selle ajaga olen ka näinud, et depressioon on tihti inimestel, kellelt sa seda kõige vähem ootad. Depressioon ei tohiks enam ammu olla teema, millest inimesed kardavad rääkida, see peaks olema sama normaalne asi, millest rääkida kui mistahes füüsiline vigastus. Lõppude lõpuks, tähtis on olla õnnelik.

Minu depressiooni juured ulatuvad aega, kui käisin 4. klassis. Esimesed mälestused enesevigastamisest pärinevad sellest ajast. Tol hetkel ma väga ei teadvustanud, miks ma seda teen, aga millegipärast tegi see mu seletamatult kurva enesetunde paremaks. Depressioon on mind saatnud tänaseks peaaegu pool minu elust. See on midagi palju enamat kui lihtsalt must masendus. Ka depressioonis olles on paremaid ja halvemaid päevi. On päevi, kus ma suudan duši all käia, endale süüa teha. Vahel isegi kodust väljuda. Ja siis on päevad, kus füüsiliselt ei suuda voodist tõusta ja jälgidki lihtsalt värvi koorumist laenurgast. Tänaseks olen tänu suurepärasele ravimeeskonnale jõudnud punkti, kus ei vaja enam ööpäevaringset abistamist baasvajaduste täitmisel. Selle kõige taga on aastatepikkune töö psühholoogide, terapeutide ja psühhiaatritega. Ma funktsioneerin lõpuks! Mustvalgesse maailmapilti on tekkinud hallivarjundid. Olen lõpuks ärkamas oma kümne aasta pikkusest talveunest ning valmis näitama maailmale, mida mul tegelikult anda on. Oma probleemide tunnistamine ja abi otsimine oli kõige parem asi, mida ma enda jaoks teinud olen!

Põdesin salaja depressiooni alates 11. eluaastast peale. Mu vanemad ei mõistnud mind, ka mina ise olin liiga noor, et aru saada, miks ma nii õnnetu ja pidevalt udus olin. Kui ma esimest korda üritasin sõpradele rääkida, olid nad - nagu minagi - liiga noored, et mõista ja ütlesid, et „Ära virise, mõtle positiivselt ...“ Sealt edasi ma enam oma probleemist ei rääkinud, vaid lasin sellel enda sees edasi areneda. 18ndaks eluaastaks olid mul tekkinud tõsised ärevushäired ja sundmõtted, mu mälu vedas mind alt, ma ei näinud mõtet elada, ja kõik, mis teiste jaoks oli kerge, tuli mulle nii üle mõistuse raskelt. Ma olin aru saanud, et mu sümptomid on depressioonile omased, aga kuna olin sedaviisi tundnud nii kaua, siis eeldasin, et see olen lihtsalt mina. Kuid ma panin siiski aja psühhiaatri juurde. Kui ma lõpuks oma loo ära rääkisin, vaikis arst pikalt ja ütles lõpuks, et „Mul on kahju, et niisugune ilus tüdruk nagu sina suure osa oma noorusest kannatama pidi, aga me leiame lahenduse.“ Peale aastat hiljem olen ma terve, ma hakkan juba unustama, mis tunne mind aastaid valdas ja ma olen igavesti tänulik iseendale, et ma võtsin end kokku ja otsisin abi. Kui ka lähedased ei mõista, siis see ei tähenda, et tuleb vaikida - enda eest tuleb seista, eelkõige ise.

Olin põhikooli aegadel väga edukas oma tegemistes, osalesin kõikjal: sporditrennides, erinevatel luule-, essee- ja loomekonkurssidel. Sain endaga kenasti hakkama. Kahjuks aga läks vahepeal asi allamäge. Minust aasta-kaks vanemad tüdrukud narrisid mind, kutsusid mind igasugu inetute nimedega. Minu asju loobiti klassiruumis, mu prille võeti ära. Üks tüdruk varastas mu pinali kogu sisuga ja hiljem kooli tulles ütles, et ema ostis need asjad talle. Sain endale kunagi kingiks täispuhutava seljakoti, mida kasutasin kehalise kasvatuse riiete kotina. Vanemate klasside poisid mängisid sellega jalgpalli, vahetundides garderoobis. Sinna korrapidajast õpetaja ei vaadanud. Endale viga tehes tundsin, kuidas nii hakkas nagu kergem. Aitas valul rinnust kaduda ja liikus sinna, kust endale haiget olin teinud. Ilmselt ei kahtlustanud keegi, et sellises eluetapis omadega olin. Pidin isegi psühholoogi külastama, seda küll põhjusel, et kiusajad kollektiivselt väitsid, et olen vägivaldne ja peksan-löön neid. Tegelikkuses kaitsesin ennast, kui nemad mind millegagi viskasid. Bussis võeti mu mütsi ära, loobiti seda, tehti nalja selle üle kellega suhtlen. Olin siis umbes 12 ja hakkasin sotsiaalmeediat avastama. Leidsin endale uued sõbrad, kellele usaldasin enda elu avada. Vahepeal asi muutus leebemaks, julgesin viimaks oma kaitseks välja astuda. Sõbrad, kellega internetis suhtlesin, julgustasid mind end kaitsma ja aitasid mul end uuesti leida. Seda seniks, kuni läksin gümnaasiumisse. Klassid olid tohutult suured, umbes 30 inimest paralleeli peale. Tekkis nii öelda liidrite kamp, kellele ma jäin ette oma riietumise, väljaütlemiste, sõprade ja kõigega, mida tegin. Kooli psühholoog ei hoidnud minu pihtimusi saladuses ja nii teadsid mu muredest ka õpetajad, kes siis poolvihjamisi mainisid, et on õpilasi, kes ei saa endaga hakkama - ei tea, mida nad siis siin koolis teevad. Hakkasin hiljem palju alkoholiga sõbrustama ja kooli vältima. Järjekordsed uued tekkinud sõbrad olid aga minu jaoks olemas, aitasid mind igati. Kahjuks põhjalangemise tipp oli see, kui vahel nädal aega järjest jõin, sest siis ei mäletanud ma oma kooliprobleeme. Kartsin kooli minna, teadmatuses, mis jälle ees võib oodata. Nägin iga öö õudusunenägusid, sellest tekkisid uneprobleemid. Magasin vahel 3h mitme päeva jooksul, vahel magasin 15-20h jutti. Tundsin, kuidas iseenda probleemide eest põgenen ja ei taha neid lahendada. Olin kuskil mustas augus, kust ma isegi ei tahtnud välja ronida. Proovisin isegi igavesse unne jääda, et ma ei peaks enam kooli minema ja nendele õudsetele inimestele otsa vaatama. Juhtus aga nii, et hiljutise käevigastuse tõttu olin juba pikalt valuvaigisteid tarbinud ja peale oksendamise ja väga kohutava enesetunde muud ei juhtunud. Olin hetkeks pettunud, et eesmärk ei jõudnud sihini. Nii ma kulgesin mitu nädalat omaette, kellegagi suhelda ei tahtnud ja mõtlesin ainult oma ebaõnnestumistele. Võtsin kaalus oma 20kg alla, olin kondine ja inetult poolläbipaistva nahaga. Läbi juhuse tutvusin oma praeguse kallimaga, tema oli see, kes ilmselt enese teadmata mu elu muutis. Aitas mul leida õnne, tegi mu rõõmsaks ja õnnelikuks, käisin jälle väljas. Hakkasin viimaks paremini toituma, sain jälle paremini magada ja tundsin end juba paremini. Võtsin kevadel koolist paberid välja, alustasin sügisel uues koolis. Alkoholi jätsin sinnapaika, sain musterõpilaseks. Oma praeguse parima sõbranna pealt olen selgeks saanud ükskõikseks jäämise kunsti. Ei tohi karta kellelegi rääkida, kui miski nii tõsine vaevab. Alati on keegi, kes on sellises olukorras olnud ja oskab aidata. Tunnen end tugeva isiksusena, kellele ei lähe enam korda iga suvalise siutsumine. Kahtlen sügavalt, et mu vanemad asjast midagi teavad. Vahel proovisin sellest juttu teha, et mul pole vist kõik hästi, aga kiiresti tuli vastus, et ma olen ju nii tubli, saan endaga kindlasti hakkama. Praeguseks olen oma elu järjele saanud, elan iseseisvalt ja lõpetan suve alguses kooli. Tunnen, et tänu oma sõpradele, kes mind toetasid, olen ikka veel elus ja terve. Tulevik on vägagi lootusrikas, olen juba aastaid psühholoogi juures klient, leidsin inimese, kes aitab mul iseenda muresid lahendada. Olen end ümbritsenud vaid nendega, kes on tõepoolest ka usaldusväärsed ja kes teevad mu päeva rõõmsaks. Olen praeguseks suutnud peaaegu kõik oma mälestused selja taha jätnud ja tagantjärgi teinud järeldused, mida ma sellest nüüd õppida saan. Ilma nende sündmusteta ei oleks ma ilmselt siin, kus praegu olen. Tugev, iseseisev ja uhke enda julguse üle.

Olen olnud 3-4 aastat depressioonis. Aasta ja pool tagasi diagnoositi see mul ametlikult. Võib-olla on põhjuseks kodused probleemid nagu alkohoolikust isa või pereliikmed, kes mind ei mõista. Põhjuseid võib olla nii palju, kuid ma ei pea neid enda depressiooni põhjustajateks. Jah, need võisid kaasa aidata, seda ma ei eita. Ma olen üritanud ennast 4 korda tappa. Ükski katse õnneks ei õnnestunud. Ma ei ütleks, et ma tahtsin lihtsalt surra ja kõik lõpetada, vaid seda, et ma ei jõudnud enam probleemidega toime tulla ja mul ei jätkunud energiat, seega tundus surm valu leevendajana. Ma üritan ennast parandada ja ma olen palju kordi taas musta auku tagasi kukkunud, kuid ma üritan alati uuesti, lootes, et ükskord ma saan olla õnnelik. Raske on selgitada teistele midagi, mida sul endal on ka raske mõista. Seda ei saa kirjeldada ega sõnadesse panna. See on su enda peas, kuhu keegi ei pääse. Mulle on nii palju öeldud, et ,”saa üle” ,”sul pole depressioon” ,”ära kuula neid arste” ja palju muudki. See on üks suur tagasilöök mulle, mis põhjustab paanikahooge ja iseenese süüdistamist. Miks ma selline olen? Miks ma ei suuda õnnelik olla? Miks keegi mind ei mõista? Miks..? Depressioon on üks neist haigustest, mida on raske mõista ja kirjeldada, nii haigel endal kui ka nendel, kes ei põe seda. PALUN üritage mõista neid, kes on depressioonis - kliinilises depressioonis, mitte ,,deprekas”.

Kõik algas tegelikult juba algklassides, kui suuremad mind kiusasid. Enamasti jäi see siiski sõnaliseks, aga ka sõnad teevad haiget. 14-aastaselt tekkis probleeme sõpradega ja tundus, et mind ei vajata enam, kodus olid ka suhted sassis. Sedasi ma leidsingi lohutust, nuttes õhtuti patja ja vigastades end. Tuli ka suitsiidikatse, ent ma ebaõnnestusin. Üks mu hea sõbranna, kes on ise selle kõik läbi elanud, aitas mind, me naersime ja nutsime koos, jagasime enda lugusid ja see aitas, sest uut katset ei tulnud. Nüüd, 17-aastasena, tunnen ma endiselt end üksikuna. On päevi, mil ma ei taha tõusta ja kooli minna, et tegeleda ikka ja jälle õppimise ja klassikaaslaste küsimustega, või ei ole tahtmist süüa - ja nii halvimal juhul nädalate kaupa. Samas võib olla perioode, kus ma räägin kõigiga, osalen üritustel, olen rõõmus jne. Mu lähedane sõber ja sõbranna aitavad mind väga, lihtsalt tuleb neile rääkida.

Ma läksin poiss-sõbrast lahku. Ei kõla just millegi väga erilise või raskena, noored käivad ikka kokku-lahku, kuid minu jaoks oli see midagi väga-väga keerulist. Meie vahel oli tohutu side, kõik klappis ning me mõistsime teineteist imehästi, kõik oli olnud täiesti korras ja siis äkki.. Enam polnud mitte midagi sellest alles. Kõik, millest olin hoolinud, see oli läinud. Kaotasin sõpru ja usalduse inimestesse. Langesin kõige pimedamasse ja sügavamasse auku, kus kunagi olnud olen ning noore neiuna ei osanud ma sealt kuidagi välja ronida. Hakkasin meeletult tarbima alkoholi ja tubakatooteid, pidutsema, lootsin leida seda lähedust teistelt, isegi lõikusin ennast, nutsin ööd läbi ja tegin muid rumalusi, üritasin seda kõike kuidagi sellega maha raputada. Ent kõik see oli asjata „vaev“, kahjustasin ainult enda keha ja mõttemaailma, mõnel korral tegin lihtsalt „margi“ täis või jäin kellelegi rumala teoga vahele.

Ausalt öeldes, ma isegi ei jaganud teistega enda probleemi, mis oligi kokkuvõttes vist minu suurim mure. Isegi oma sõpradele ei rääkinud ma mitte midagi, nemad arvasid ikka, et oleme endiselt koos. Vaid mu pere teadis meie lahkuminekust, kuid ega ma neilegi rohkemat öelnud, kahjuks nad ka väga rohkemat ei uurinud.

Hullem aeg kestis pea terve suve, sügiskuudel hakkas asi laabuma. Vahepeal olin leidnud endale kellegi, kes oli justkui aseaine sellele vanale, kuid ega ta tagasi mõeldes mulle eriti ei meeldinudki. Ometigi aitas just tema mind nii palju. Pärast tema kohtamist (või pigem lahkuminekut) hakkas nagu kõik paranema: ma hakkasin endas jälle rahu leidma, saama aru, et MINU õnn ei sõltu teistest; hakkasin lugema, leidsin tohutult abi raamatutest ja nende autorite kogemustest; ma hakkasin kirjutama, see on üks olulisemaid asju minu elus. Kõlab nii tavapäraselt, aga ometi - kui kirjutada kasvõi korra nädalas üles need ilusad asjad, mis sinuga juhtusid, mida tolles olukorras mõtlesid või tundsid, siis toob see ellu kuhjaga häid emotsioone. Ja kui kellegagi probleemist rääkida pole, siis ka lihtsalt KIRJUTA, kirjuta oma mure üles, just nii võid sellele ise kergelt lahenduse leida. Samuti leidsin ma pärast seda kõike mingi sisemise kindluse, sain palju tugevamaks. Tagasi mõeldes sain ühe suure õppetunni. Oleksin pidanud rääkima ning end teistele rohkem avama, nii oleks kõik probleemid kergemini laabunud.

Ma soovin, et noored julgeksid rääkida, kui neil mure on. Minul polnud seda julgust ja ka seda õiget inimest, kuid tagasi mõeldes oli see asi, mida kõige enam vajasin. Lihtsalt rääkida usaldusväärse inimesega...ja üht sooja kallistust. :)

Depressiooni ei võeta tihtipeale kuigi tõsiselt. Tõsiasi on siiski see, et inimene, kellel on depressioon, vajab kõige rohkem toetust ja lootust.

Minul diagnoositi depressioon umbes pool aastat tagasi, kui võtsin lõpuks julguse kokku ning läksin psühhiaatri juurde. Olin ka varasemalt psühholoogi juures käinud, kuid tundsin, et sellest polnud abi ning jätsin asja pooleli. Psühhiaatri juurde minek oli minu puhul aega nõudev otsus. Mõtlesin pikalt seda teha, sest teadsin, et vajan abi, kuid kartsin. Kõige tähtsam ongi leida endas see julgus, et midagi ette võtta ja lahendus leida. Rääkisin psühhiaatrile, kuidas tunnen, et ei kuulu siia ja kõik on nii valesti. Kõike ei julgenud muidugi esimesel korral rääkida ka.

Kõige tähtsam selles tervenemise protsessis on pere ja sõprade olemasolu ja toetus. Minu suurim hirm oli see, et käin kõigile närvidele, ja seepärast tõukasin kõiki endast eemale.

Me kõik vajame uut võimalust ja täisväärtuslikku elu. Mitte kunagi ei tohi lootust kaotada. Hea oleks mõelda, et kõik mis juhtub, peab juhtuma ja kõigel on tähendus. Peame märkama üksteist ja näitama armastust üksteise vastu, et mitte keegi ei kannataks. Oleme kõik inimesed ja tahame armastust ja lähedust.

Keskkoolis tundsin, et midagi on minuga ikka valesti. Ma ei julgenud siseneda esimesena ruumi, vastata õpetaja küsimustele ega võtta sõna grupitöödes. Mingi hetk hakkas ka minu tuju langema, igapäevased tegevused muutusid raskemaks ning ma nutsin peaaegu iga päev. Mu enesehinnang oli madal olnud juba varemgi, kuid sel hetkel ei teadnud ma, et mingit abi üldse saada on. Esimesena pöördusin ma koolipsühholoogi juurde, kelle juures tegin ka esimesed heaolutestid. Mu teekond viis mind äppideni, foorumiteni ning lõpuks ka psühhiaatri juurde. Võin julgelt öelda, et abi oli mul neist kõigist.

Professionaalidega oma muredest rääkimine annab uutmoodi perspektiivi ning mis kõige tähtsam - näitab, et mul on võimalik oma deemonitest üle olla. Ma hakkasin võtma ka antidepressante, kuid usun, et ilma suulise dialoogita ning oma mõttemustrite muutmiseta need ei toimiks.

Jõudu annab teadmine, et ma ei ole üksi, ja et ma ei pea ega lausa tohi oma probleeme varjata. Tean, et sellistest asjadest rääkimine võib olla keeruline, kuid platvorme on tegelikkuses küllaga. Siinkohal soovitaksin kindlasti 7Cups'i, mis eksisteerib nii äpi kui ka internetilehekülje vormis, ning pakub mitmeid erinevaid funktsioone. Seal saab ka tasulist abi päris psühholoogidelt, kuid tasuta saab vestelda inimestega, kes on ennast sinna abistajaks registreerunud. Samuti on seal mitmed erinevad foorumid depressiooniga, ärevuse, foobiate jms. inimestega ning omaenda isiklik „growth-path“. Lisaks kasutan veel äppi „Pacifica“ ning „Growth Journal“.

Kõige suuremaks inspiratsiooniks on teiste samasuguste probleemidega inimeste aitamine ning üksteisele toeks olemine. Samas peab arvestama, et sinu kui inimese kohus ei ole kõiki aidata ning et see polegi sinu võimuses - enne kui sa saad kedagi aidata, pead sa olema ise positiivne ning motiveeritud.

Usun, et ilu peitub väikestes asjades. Kui tunnen ennast halvasti, proovin ikka leida aega oma lemmiktegevustele - olgu selleks siis lugemine, jalutamine, muusika kuulamine või midagi muud. Just sellised tegevused ja need emotsioonid, mida nad kaasa toovad, tekitavad elurõõmu.

Mis kõige tähtsam: selleks et august pääseda, tuleb tahta sealt pääseda ning selle kallal ka vaeva näha.

Mu õel tuli kooli uus õpetaja, kes kiusas teda. Ka ta sõbrad ei suhelnud temaga väga, sest tal ei olnud kunagi väga aega kuskile minna. Muusikakooli pärast. Tema parim sõber aga käis vahel muusikakoolis vastas ja vanemad olid talle suureks toeks. Kui neid poleks olnud, oleks mu õde arvatavasti enesetapu teinud. Vähemalt ta nii ütles.

Olen olnud psühholoogiliselt väga rasketes olukordades elus, ning enam ei ole. Esialgu oli kõige rohkem abi muusikast, ja muusika omandas väga suure tähenduse minu jaoks, võiks isegi öelda, et see oli see, mille nimel elada. Peamiselt Jack White'i ja Tom Waitsi muusika. Samuti hakkasid mind huvitama religioossed tekstid, peamiselt budismi ja hiljem kristluse omad. Üldiselt ütleks, et peamine muutus minus eneses tervema mõistuse poole liikumisel oli see, et minu jaoks ei ole enam eesmärk see, et olla õnnelik, vaid see, et ma tunneksin, et mu elul on mõte. Elu ei omanda mõtet mitte suurest vabadusest, vaid kohustustest, mida kanda, ausalt ja väärikalt. Kui mul oleks anda üks soovitus, siis see oleks järgnev: on selline mees nagu Jordan B. Peterson , kellel on oma Youtube kanal (vt ka Jordan B Peterson Clips). Mine kuula, millest ta räägib. Tegemist on ühe tõeliselt targa ja ausa mehega, kelle sõnad võivad mõjuda nagu eluvesi.

Mul diagnoositi mõõdukas depressioon 20-aastaselt, kuid rasked ajad ulatuvad oluliselt kaugemale tagasi. Ma plaanisin enesetappu esimest korda tõsiselt 13-aastaselt. Tol ajal tundus justkui ei oleks mingit moodust, kuidas ronida välja sellest kohutavalt sügavast august, kuhu olin kukkunud. Pean tunnistama, et vahel on siiamaani selline tunne, kuid suitsiidimõtted olen maha matnud loodetavasti igaveseks.

Vaadates tagasi oma teismelise-eale, oli minu jaoks üksainus tegevus, mis aitas mul jõuda siiani, kuhu olen jõudnud. Ma leidsin enda jaoks võitluskunsti, millega olen tänaseks tegelenud 10 aastat. Kombinatsioon regulaarsest füüsilisest tegevusest, argipäevase keskkonna vaheldumisest ning tõeliselt toredatest inimestest andis jõudu päevast päeva edasi liikuda.

Pärast järjekordset tõsiselt rasket perioodi 20-aastaselt otsustasin lõpuks professionaalset abi otsida. Tänaseks on kombinatsioon teraapiast ning hoolikalt valitud rohtudest igapäevast enesetunnet ning olukorda oluliselt stabiliseerinud. Ma ei ole päris terve, kuid tagasi vaadates olen teinud tohutuid edusamme oma vaimse tervise parandamiseks. Kokkuvõtlikult, võlgnen oma elu armastatud hobile (ja sellega kaasnevale seltskonnale) ning otsusele saada üle oma uhkusest ning leida professionaalset abi.

Mul diagnoositi depressioon 2017. aastal, aga enne seda olid pikalt juba masendushood, lõikusin ennast, olin kurb ja närviline. Ei osanud põhjust leida oma tunnetele-tujudele. Kui sain diagnoosi, siis hakkasin mõistma. Olen palju käinud psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi juures. Nüüd käin psühhiaatri juures. Eks nemad on ikka aidanud - kuulanud mind ära ja andnud nõu. Sain rohud ka peale. Aga ise tunnen, et kõige enam on mind tegelikult aidanud üks noorsootöötaja. Mulle meeldib temaga asju arutada, sest ta ei ole ametnik, kelle juures ma PEAN käima, mulle meeldib temaga rääkida, sest ma TAHAN talle oma asjadest rääkida ja ta on pigem nagu sõber või emme number 2. Tema on andnud mulle soovitusi, et ma näiteks joonistaksin või kirjutaksin, kui mul on paha tuju. Et ma teeksin seda lõikumise asemel. Teen seda ja saan talle kohe Facebookis või noortekas käies oma loomingut näidata ka. Ma ei pea selleks ootama kindlat vastuvõtuaega kellegi teise juurde. See mulle meeldib ja see annab mulle lootust. Et mul on võtta inimene, kes päriselt ka minust huvitub, mitte ei tee seda kuidagi tuimalt oma ametniku-laua taga.

Ma ei oska määratleda, millal kõik alguse sai. Kindlasti oli mingi roll minu lapsepõlvel, kuna mu isa oli alkohoolik ja kodus oli kõik väga ebastabiilne. Kui ma olin 10-aastane, oli isa oma tervise maha joonud ja suri ilmselt mingi terviserikke tagajärjel. Koolis ei saanud inimesed kunagi aru, mis minuga toimub. Ma olin teistmoodi. Näiteks kannatasin ma mitu aastat koolikiusamise all ainult selle pärast, et mul oli teistsugune soeng. Depressiivseid mõtted hakkasid tulema 9. klassis. Ma mõtlesin tihti, et miks ma üldse elan? Päev enne inglise keele põhikooli lõpueksamit läks pinge nii suureks, et ma vigastasin ennast esimest korda. Ma isegi ei tea, kuidas see mõte mu pähe tuli. Ja kui see juba algas, oli väga raske loobuda. Gümnaasiumisse läksin uude kooli ja tundus, et elu loksub paika. Siiski see nii ei olnud, sest 2015. aasta veebruaris läks kõik allamäge. Avariisse sattusid mu sõbranna lähedased ning ma süüdistasin pikka aega selles ennast. Ühel hetkel, kui ma oma toas öösel värisesin ja nutsin, teadsin ma, et nii ei saa edasi minna. Pöördusin psühhiaatri vastuvõtule. Pool aastat hiljem otsustasin ma ravi lõpetada, sest tahtsin olla „normaalne“ inimene ja elada ilma ravimiteta. Ma tundsin ennast nii süüdi, kuna ma olin vaimselt omadega sassis. 12. klassis läks kõik valesti. Ma võtsin endale liiga palju kohustusi ning põlesin juba mõne kuuga läbi. Novembris olin ma sügavas depressioonis ja otsustasin endalt elu võtta. Ma jäin ellu. Tead, kui raske oli hommikul haiglas ärgata? Mul ei olnud aimugi, mis mu elust edasi saab, sest ma ei olnud kunagi mõelnud, et ma võin ellu jääda. Mul ei olnud plaani. Kõik varises kokku ja ma ei suutnud oma elu uuesti üles ehitada. Ma uskusin, et mitte miski ei suuda mind aidata ning kõikusin oma mõtetes elu ja surma vahel. Ma tundsin, et ma olen juba surnud. Oli ka häid päevi, aga ma teadsin, et õitsenguhetk pole kunagi tagatisega, et see jääb igavesti kestma. Langused olid valusad. Ma üritasin veel mitmeid kordi ennast ära tappa, lõikusin, käisin õmblemas, käisin erinevate psühhiaatrite juures ja lisaks sellele üritasin gümnaasiumit lõpetada. Ma lasin endale lõpukleidi õmmelda selle põhimõttega, et sellest saab mu matusekleit. Mul ei olnud isegi mõtet, et ma võin päriselt hakkama saada. Ma planeerisin pidevalt oma surma. Kirjutasin surmast, unistasin sellest.

Mis mind sellest välja aitas? Ma leidsin suurt tuge kooli töötajatelt. Õnneks olid sealsed inimesed vastutulevad, mõistvad ning tundsid reaalselt huvi, kuidas mul läheb. Ma olen selle üle ääretult tänulik, kuigi tol hetkel ma seda ei mõistnud. Oleks tahtnud, et kõik mind rahule jätaks. Tänu sellele toetusele ja ka mõningatele eranditele suutsin ma ennast läbi vedada ja seisin juunis lõpuaktusel oma „matusekleidiga“. Lõpukleidist sai uue alguse kleit. Sügisel kolisin ja astusin ülikooli. Käin siiani psühhiaatri ja psühholoogi vastuvõtul, kuid esimest korda elus ma tunnen, et ma saan hakkama. Mul on ümber sõbrad, kellele ma saan alati toetuda. Ja mul on hobid, mida ma tõeliselt armastan.

Ei, kõik päevad ei ole head. On hetki, kus kõik on hall ja udune ja ma tunnen end lootusetult. Kuid ma tean, et kunagi tuleb päike, sest alati on nii olnud ju.

Mul isiklikult aitas august välja ronida muutus isiklikus elus, ehk siis endisest poisist lahkuminek. Tema põhjustas oma füüsilise ja vaimse vägivallaga mulle depressiooni koos ärevushäirega. Aitas ka see, et vanemad toetasid palju rohkem, kui said aru, kui suures puntras ma olin. Pärast suitsiidikatset mul polnudki jaksu elada, ma tahtsin igal tingimusel endale haiget teha ning olin meeleheitel, aga miski siiski hoidis mind siin - ma arvan, et see, et ma mõtlesin siiski oma pere peale ja lähedaste, kes minust siia ilma jäävad, kui ma lahkun. Lootust mul polnudki sellel ajal, aga kuidagimoodi koos tablettide ja teraapiaga sain ma juba selle toe ning ajapikku tuli ka see lootus. Siiani olen ravimitel ning käin kord kuus kliinilise psühholoogi vastuvõtul ja seda üle pooleteise aasta. Ja siiani on vähemalt kord kuus mingisugused ärevushäire sümptomid, mis siis pingeolukorras tekivad.

Kui lootust enam ei ole, siis mõtlen ja vaatan seda lootusetuna tunduvat asja teise nurga alt ning mõtlen, kas saaks seda kuidagi muud moodi parandada.

Minu lugu algas vanemate lahutusest, kui olin 10-aastane ja kolisime teise linna. Väga raske oli kohaneda ja hakkasin suhtlema inimestega, kes viisid mind halvale teele. Emaga ma läbi ei saanud jne - sealt algas ka minu depressioon. Üritasin teha mitu korda enesetappu, kuid lähedasemad sõbrad olid abiks ja proovisid mind aidata - aga kuna olime liiga noored, siis ei osatud niivõrd aidata. Kui hakkasin narkootilisi aineid tarvitama, siis tekkis ka ärevusprobleemid. Kohe kui selle tuvastasin, siis lõpetasin ainete tarvitamise ja hakkasin tegelema probleemidega. Ka sõpradel tulid välja ärevus- ja depressiooniprobleemid, mis panid ka mind edasi liikuma. Lõpuks võtsin ka ennast kokku ja läksin psühholoogi juurde, kes aitas mind 2 aastat, enne kui tundsin, et olen valmis psühhiaatri juurde minema. Nüüdseks olen rohtude peal ja tunnen ennast hästi, olen väga tänulik oma sõpradele, kes teadvustasid ja julgesid rääkida enda häiretest, mis motiveeris ka mind ennast aitama. Aga ka psühholoogile olen tänulik, kes oli kannatlik ja aitas edasi liikuda. Kahjuks vanemad ei olnud nii teadlikud ärevustest ja depressioonist, seega neilt oli raskem abi saada. Pean oluliseks vanemate inimeste teadlikustamist meeleolu häiretest, et nad tunneksid ära probleemid ja suudaksid suunata oma lapsi edasi. Ka peaksid nooremad inimesed, näiteks eelteismelised, olema teadlikud sellistest juhtumitest ja kuidas lähedast aidata.

Ma olen alles gümnaasiumiõpilane, kuid mul on depressioon juba olnud 5-6 aastat. On olnud nii tõuse kui ka mõõnasid. Põhikooli lõpu poole oli tunne, et saangi sellest lahti - ma lõpuks saan olla taas õnnelik ja rõõmus! Kahjuks nii ei läinud. Gümnaasiumit alustada oli mul keeruline, kuna ma ei oska kunagi võõrastega kohe paugupealt rääkima hakata, kuid sellega ei olnud tõsist probleemi. Kõik nüüdsed klassikaaslased on tõepoolest imelised ja ma ei vahetaks seda klassi mitte ühegi muu vastu.

Probleem seisnes hoopis minu endises parimas sõbras. Pange tähele, et kirjutasin „endine“. Ma sain tuttavaks 4 aastat tagasi ühe inimesega, kes oli minust vaid 2 aastat vanem, ühise huviringi kaudu. Me klappisime koheselt ja rääkisime iga päev - vahel helistasime õhtuti üksteisele, et jääda samal ajal magama. Algne mulje temast oli sümpaatne ja õilis inimene, kuid see muutus 3 aastaga drastiliselt.

Kui ma julgesin talle öelda, et mul on depressioon, siis ta oli mind valmis toetama iga hetk, kuid lõpuks läks kogu tema „abi“ üle võlli. Ainus asi, milles ta tõesti aitas, oli minu depressiooni süvendamine.

Ta ilmus keskööl mu maja ette, et lihtsalt rääkida, kui ta oleks võinud lihtsalt helistada (pidin seetõttu vanematele valetama, miks ma öösel õue lähen). Ta kahtlustas, et mul on n-ö uus parim sõber, kellega ma eelistan aega veeta ning solvus selle peale, kui ma üldse julgesin oma teise sõbraga linna peal kokku saada. Ta süüdistas mind, et ma „petan“ teda, kui ma ei vastanud talle Messengeris esimese 15 minuti jooksul. Ta isegi ostis meile võltsid abielusõrmused, et kinnitada, meie sõprust. Olenemata kõigest sellest - ma ei osanud tähele pannagi, et see ei ole normaalne. Minu jaoks oli see normaalne, kuna see oli minu igapäevane elu. Ma ei saa aru, kuidas ma üldse võisin teda oma parimaks sõbraks nimetada.

Ma kohtusin nii koolipsühholoogiga, pereterapeudiga kui ka lõpuks psühhiaatriga ja alles nende suurepärase abiga ma sain lõplikult aru, et minuga manipuleeriti kogu see aeg. Ma ei oleks iial ise selle peale lõplikult tulnud. Tänu nendele ma julgesin enda elu kätte võtta pärast 3 aastat seda nn sõprust.

Kõik eelnev kulmineerus selle aasta suvel, kui ma esimest korda rääkisin kõigest sellest oma vanematele. Just sellest hetkest sain ma aru, et mu pere on alati minu jaoks olemas. Samal ajal, kui mina olin pehmelt öeldes hüsteerias, tegelesid mu vanemad kogu selle õudse probleemiga. Oli ka hetk, kus meid ähvardas kohtusse minek, kuna terve minu endise sõbra pere oli sama suhtumisega, nagu tema ise. Siiani süüdistavad kõik tema pereliikmed meie peret ilmvõimatutes asjades, mida me kuidagi ei saanud teha.

Samal õhtul blokeerisin ta kõikvõimalikes sotsiaalmeedia kanalites ära. Tema telefoninumber, kodutelefon, Facebook (Messenger), Skype, Snapchat, Instagram… Ta üritas kõigest väest mind kuidagi kätte saada - samal ajal, kui ma teda kõikjalt blokeerisin, leidis ta uusi viise minuga kontakteerumiseks. Ainus võimalus temal minuga suhelda on nüüd meili teel - seal saab meiliaadresse rämpsposti suunata. Ma olen temalt saanud ligi 4 meili, kuid ma pole järjekindlalt ühelegi vastanud. Ma lõikasin tema oma elust välja.

Kogu selle raja läbimisel olen ma kõige tänulikum oma vanematele ja sõpradele, kes mind alati toetasid, kui mul seda vähegi vaja oli. Veri on tõepoolest paksem kui vesi ja ma olen nii õnnelik, et mul on nii toetav perekond. Pärast kõike seda on mul ka depressioonil palju väiksem osa minu elus ja on lootust, et ma nüüd saan sellest lõplikult välja.

Kõik algas kuskil 9. klassis, ma olin siis 15 ja mul hakkasid tekkima tülid oma parimate sõpradega. Ma sain üleüldse väga väheste inimestega läbi. Mind hakati narrima ja kiusama mu enda sõprade poolt, nemad võtsid seda kui nalja, sest neil oli lõbus, aga mulle läks see hinge. Ajapikku ma hakkasin tundma, et mind nagu polegi vaja kuskile, mind ei soovita seltskonda. Ma nägin, kui rõõmsad kõik on, ja tundsin, kuidas minust eemale tõmbutakse. Ma leppisin sellega, kuid üksi läks kuidagi raskeks. Ma tundsin aina rohkem kurbust, tundsin väga suurt üksindust, mul polnud kellelegi oma muredest rääkida. Ma hoidsin kõike endas. Umbes poole aasta möödudes oli mul tekkinud palju probleeme peres, koolis ja iseendaga. Ma olin hakanud ennast näljutama, mul olid kogu aeg negatiivsed mõtted ja tahtsin endale haiget teha, sest see nagu leevendas mu hingevalu. Kuid ühel hetkel hakkas minuga suhtlema mu vana sõbranna. Me polnud ammu rääkinud ja ma olin ta isegi nagu unustanud. Me hakkasime rääkima ja ma sain talle kõik hingelt ära rääkida ja ta aitas mind alati, kõigega. Ta oli mulle kogu aeg toeks ja abiks. Tänu temale ma sain tagasi tunde, et elu pole must ja negatiivne. Tuleb vaadata vaid avatud silmadega. Peale 9. klassi vahetasin ma kooli ja leidsin omale seal mõned väga head inimesed, kellega ma saan alati rääkida ja kes on mulle alati olemas. Nemad julgustasid mind minema ka psühholoogi juurde ja ma olen neile väga-väga tänulik. Need head inimesed aitasid mind väga palju ja ma mõistan, kes on tõelised ning head sõbrad. Ning milleks me sõpru vajame!

Minu lugu sai alguse lasteaiast, olin erinev, rohkem omaette hoidev ja sattusin kiusamise ohvriks. See süvenes kooli minnes. Kuna olen lapsendatud, siis oli ka kodus pidevalt probleeme. Hinded läksid alla, tekkisid erinevad jubedad mõtted.. Vigastasin ennast, sest ei osanud ennast muul viisil välja elada. Ema sai jälile ja läksime arstile, arst ei mõistnud mind absoluutselt ning see süvendas lootusetust. Aitas lõpuks see, et kirjutasin luuletusi, blogi, hakkasin iseseisvalt õppima uusi asju ning mu silmad avas üks väga tore noormees. Sealt edasi panin paika endale elu eesmärgi. Kõik oli justkui hästi, kuid siis kaotasin oma parima sõbra ja truu kaaslase - 8-aastase taksi. Peale seda oli pikka aega must auk. Tarbisin palju alkoholi ja kukkusin kutsekoolist välja.. Rebisin ennast nõiaringist välja ja tulin tagasi koju. Võtsin varjupaigast raske minevikuga noore koera - taksilaadse. Asi paranes, leidsin motivatsiooni olla parem, enda ja tema pärast. Nüüd käin uuesti koolis ja tööl, teen autojuhilube ja liigun vaikselt, kuid kindlalt oma eesmärkide suunas. Ma julgen olla mina ise - kanda neete ja mitmevärvilisi juukseid. Abistan varjupaikasid ja abivajajaid. Abi saab lähedastelt, mõnel aitab ka see, kui välja kirjutada. Minu puhul on see siiski tugev side loomadega.

Pärast suurt võitlust iseendaga sõprade leidmise alal murti 16aastasena mu süda tuhandeks killuks. Pere tugi ja muusikaga tegelemise emotsionaalne väljendus aitas mind välja kõige hullemast, kuid 4 aastat hiljem mõtlen, et oleks pidanud juba siis otsima professionaalset abi. See on mind lõppude lõpuks kõige rohkem aidanud.