Mõnikord muidugi juhtub, et see ei õnnestu kuidagi – sellele võiks hea sõprus ikkagi vastu pidada. Kui tekib probleem ja sa ei saa lubadust täita, ütle seda sõbrale ausalt, seleta talle olukord lahti ja proovi kokkuleppele jõuda. Kuidas lubadust andes käituda? Vaata silma, räägi selgelt ja aeglaselt, mõtle läbi, mida ütled, räägi siiralt. Ütle seda, mida mõtled. Ära ütle midagi lihtsalt sellepärast, et arvad, et oleks sobilik seda öelda.

Sõber peab saama vajadusel sind usaldada ja sulle toetuda. Altvedamine ja tühjade lubaduste andmine õõnestab sõprust. Kui sa pole kindel, et midagi teha saad, siis nii ütlegi. Kui näed takistusi, ütle selgelt, et seekord ei õnnestu kaasa lüüa / midagi teha. Ole sõbra jaoks olemas nii toredal kui raskel hetkel. Ära pelga sõbra tugevaid tundeid, ta näitab neid sulle, sest usaldab sind.

Kuigi võib olla meelitav mõte jätta endast veatut muljet, ei ole seda meist keegi. Kui oled midagi valesti teinud, julge vabandust paluda ja üles tunnistada, see näitab su sõbrale sinu küpsuse kohta enam kui teesklemine, et midagi pole juhtunud, enese õigustamine või – veel hullem – süü kellegi teise kaela ajamine. Mõtle järele ja ole siiras, kui vabandust palud. Seda on häälest kuulda ja sõbral on hea teada, et tõesti kahetsed. Ah et kuidas seda teha? Siin on mõned viisid, kuidas oma kahetsust väljendada:

• “Anna andeks, et ma sulle halvasti ütlesin.”
• “Palun vabandust, kui ma su tundeid riivasin.”
• “Mul on väga kahju, et sind vihasena lõin. See oli viga. Ma ei tee seda enam.”
• “Vabanda, palun, et su peale karjusin. Ma olin väga vihane.”

Vabandamine võib suhted kohe korda teha, teinekord võtab leppimine aga aega. Anna sõbrale aega, mõnikord vajad ka sina seda, kui keegi on sinule haiget teinud. Igal juhul on vabandamine andnud võimaluse teie suhte haavadel paraneda ja edasi minna.

Kui oled aus oma tunnete suhtes ja väljendad neid sobivatel hetkedel, lood aluse siiraks ja rahuldustpakkuvaks sõpruseks. Ole aus nii sõbra kui iseenda suhtes. Kui su sõber sulle haiget teeb, anna talle sellest märku. Kui sulle teeb muret näiteks sõbra liigne alkoholi tarbimine või vähene söömine, ütle talle, et oled seda märganud ja mures. Ta võib pahandada, aga see on väike asi selle tunde kõrval, mis te mõlemad ausast suhtlemisest saate. Ta saab teada, et paned tõepoolest tähele, mis temaga toimub, ja sina avad tee ausale suhtlusele, kus sõbral on võimalus sulle oma murest rääkida. Ära aja ausust segi jämedusega. Kui sõbranna uus kleit sinu arust natu imelik välja näeb, siis las ta olla, pole vaja kõike välja öelda. Ole aus ka iseenda vastu – lähtu sõprade valikul oma väärtustest ja järgi oma sisehäält, milliste inimestega sulle koos olla sobib. Püüa säilitada sõprust nende inimestega, kelle seltsis end tõesti iseendana ja vabalt saad tunda.

Kui püüad kellelegi külje alla hoida, kuna nad on populaarsed või sulle kuidagi muul moel kasulikud, tuleb see varem või hiljem välja. Selline sõprus ei paku teisele osapoolele midagi. Suhe on andmise ja saamise tasakaalu küsimus, nii et kui su sõber pidevalt sulle mingit teenet osutab (õppida aitab või igal hommikul auto peale võtab), paku kindlasti midagi omalt poolt ka vastu. Loomulikult pole küsimus rahas või kommis, vaid emotsionaalses andmises ja saamises. Seega, vasta teenele teenega, lahke sõnaga, ütle aitäh.

Ära tee ega ütle midagi, mida sa ei tahaks, et sõber sinu kohta ütleks või teeks. Pea saladusi, ära räägi taga, ära ütle seljataga sõbra kohta midagi sellist, mida sa talle näkku ei julgeks öelda. Kui kellelgi su sõbra kohta midagi ütlemist on, kaitse teda. “Ma tunnen teda, ja see ei kõla üldse tema moodi. Las ma räägin temaga ja katsun tema vaatenurga teada saada. Enne, kui see on selge, ära palun seda juttu kusagil levita.” Selline lojaalsus ja teadmine, et hea sõbra näol on olemas tagala, kust sind kaitstakse ka siis, kui sa ise kohal ei ole, on pikaajalise sõpruse üks olulisi omadusi. Ära unusta oma sõpra ka uute tuttavate või poiss- või tüdruksõbra taustal.

Sõprus on võimalik ja äge isegi siis, kui teie väärtused on mõnes küsimuses väga erinevad. Te peaksite saama erinevaid seisukohti avatult arutada, ilma et üks oma vaateid peale suruks. Kuula, mis su sõbral öelda on, ja mõtle selle üle, milline on tema minevik ja taust, miks ta nii mõtleb. Asjad, mis sulle igavad näivad, võivad talle palju lugeda. Ära anna enesekeskseid hinnanguid, et üks mõte on õige ja teine vale lihtsalt sellepärast, et sina nii arvad. Austa sõbra arvamust ja seisukohta, siis austab tema ka sind. Kuula huvi üles näidates, küsi juurde küsimusi, püüa end teise olukorda asetada.

Muidugi mitte kogu aeg ja nii et sinust üle sõidetaks, vaid nii, et ühe ja teise huvid oleks tasakaalus. Lihtsalt – ära ole isekas; muidu jätab see sulle külge märgi, et kasutad inimesi enda huvides, ja nii uued inimesed sinuga eriti sõprust teha ei taha. Kui tunned, et oled pidevalt see, kes teisi aitab, kuid midagi vastu ei saa, võib tegu olla probleemiga ja vaja on õppida ennast veidi paremini kehtestama. Ja teisalt – kui märkad, et ainult sinule tehakse teeneid või öeldakse häid sõnu, püüa ikka samaga vastata. Tee midagi kena, ütle kompliment, maksa võlad täpselt ja kiiresti tagasi, aita sõpra. Aga tee heategu oma südame põhjast, mitte sellepärast, et pead või midagi vastu tahad.

Võta aega oma sõpra tõesti mõista ja toetada, kui ta sinuga räägib. See võib tobedalt kõlada, aga jälgi, et sa kuulad sama palju sõpra kui iseendast räägid. Ära lenda peale nõuannete ja oma arvamusega, lase sõbral ka rääkida. Muide, ta märkab, kui kibeled, et ta lõpuks ometi lause lõpetaks ja sa saaksid öelda, mida tahtsid. Rahune, oota. Ära anna hinnanguid.

Empaatia on võime mõista teise inimese tundeid ja näha asju tema vaatenurgast. See tähendab, et sa tunned ära erinevad emotsioonid – viha, rõõmu, kurbuse, hirmu…. Sa ei tea, mida teha? Kas sa pead kohe seda tugevat tunnet leevendama hakkama? Ei, piisab, kui näitad, et saad aru, mida teine tunneb. Sa ei pea kohe tormama lahendusi pakkuma. Empaatia ei ole sama, mis kaastunne. Empaatia toob kaasa ühendustunde teisega, mõistmise – sa püüad näha asju tema vaatenurgast ja saada aru, mis see on, mida ta kogeb. Kaastunne asetab sind sõbrast eraldi, eemale, kõrgemale, ega lase tal tunda, et teda tõesti mõistetakse.

Näiteks: “Mu tüdruk jättis mind maha.” Kaastundlik vastus: “Pole viga, vähemalt sul oli tüdruk, minul ei olegi suhet olnud…” Empaatiline vastus: ”Ma võin ainult ette kujutada, et sa oled praegu päris õnnetu. Mul on hea meel, et sa mulle rääkisid.”

Vaata siit lõbusat videot empaatia ja kaastunde erinevustest:

Et oma sõpra tõesti toetada, pead olema olemas ka rasketel aegadel. Kui tundub, et sõber on hädas probleemiga, mille üle neil endal hakkab kontroll kaduma – narkootikumid, alkohol, juhusuhted… – võta julgus kokku, räägi sellest ja vii ta sellest olukorrast ära. Ära eelda, et sõber ise hakkama saab. Muidu oleks ta ehk juba midagi ette võtnud. Ole mõistuse hääl ja ütle talle, et oled mures, seda on talle vaja, ükskõik kui veidralt sina end ka ei tunne. Ole õlg, kelle najal nutta. Mõnikord sellest piisabki, kui saab rääkida. Aga kui vaja, aita leida ka praktilisi lahendusi ja räägi vajadusel täiskasvanute või spetsialistidega (koolipsühholoog, arst, õpetaja, oma vanemad, tema vanemad vms).

Külasta haiglas olevat sõpra. Aita sõbral kadunud koera otsida. Kui ta koolist puudub, võta talle materjalid ja tee tema eest märkmeid. Kui sureb keegi tema lähedastest, mine matustele. Näita sõbrale, et ta saab su peale tõesti igal hetkel loota. Muidugi jälgi, et kriisid poleks teie sõpruse ainsaks alustalaks. Igal juhul on üks osa sõprusest emotsionaalse toe pakkumine. Lase sõbral end avada ja nutta, kui ta tahab. Sa ei pea midagi ütlema, kui see ei tundu õige, ole lihtsalt rahulik, temaga koos, kuula avatult ja ulata talle taskurätik. Ära ütle sõbrale, et “kõik saab korda”, kui tegelikult ei saa. Anna lihtsalt teada, et oled temaga, mis iganes ka ei juhtu. Ole aus, aga positiivne. Kui su sõber mainib enesetapu sooritamist, räägi sellest kindlasti kellelegi. Sa tahad muidugi tema privaatsust austada, aga praegu pole see koht. Sa pead kellelegi rääkima. Soovita tal muretelefonile helistada või anna spetsialisti kontaktid. Enne kellegi teise kaasamist räägi enda ja tema vanematega või kaaslasega (kui just nemad polegi probleemide põhjuseks).

Suitsiidist

Hea sõber kaalub olukorda sõbra vaatenurgast ja annab oma arvamuse, kuid ei suru seda peale. Ära anna sõbrale hinnanguid (“No kuule, miks sa nii tegid?”), anna talle lihtsalt natuke nõu, kui ta seda palub. Küsi alati enne üle, kas tohid nõuannet anda. Mõnikord on olukord aga ohtlik ja vaja on karmimalt selgemaks teha, mis oleks õige. Ole diskreetne ja ettevaatlik, ära hakka loengut pidama. Iseloomusta lihtsalt olukorda teadaolevate faktidega ja paku, mida sina selles olukorras teeksid (“Hmm, kas ma võin öelda, mida ma asjast arvan? … Arvestades seda, et ta sulle nii ütles… Võib-olla ma läheks ja küsiks tema enda käest, mida ta sellega mõtles.”). Ära oota, et sõber sinu nõuandega alati nõus on. Sellest pole midagi, kui te eri arvamusele jääte.

Üks osa toetusest on mõistmine, et sõber ei taha alati kogu oma aega sinuga veeta. Anna talle ruumi, astu samm tagasi. Püüa mõista, millal sõber tahab olla üksi ja millal teistega aega veeta. Kui sa hirmsasti klammerdud või iga kahe sekundi tagant uurid, kus ta on ja mis ta teeb, muutub see ahistavaks ning see ei meeldi kellelegi. Kui su sõbral on ka palju teisi sõpru, ära ole kade – iga sõprus on eriline ja see ei tähenda, et su sõber sind ei hinda! Nii on veelgi toredam uuesti kokku saada ja üksteisest rõõmu tunda, kui olete vahepeal hingata saanud!

Keegi pole täiuslik ja kui su sõber tõesti kahetseb või kui ta ei teinud midagi eriti jubedat, peaksid sa lõpetama vimmapidamise ning edasi liikuma. Harva võib juhtuda, et sõber tegi midagi täiesti andestamatut. Siis võib olla parem edasi liikuda, mitte lõhki lennanud suhet lappida. Kui oled sõbra peale vihane, aga pole selle põhjust talle öelnud, ei saa sa talle andestada ega edasi minna. Nii et kui sa seda tahad, räägi temaga juhtunust.

[Vaata konflikti lahendamise kohta siit ]

Ära püüa teda muuta ega talle oma maailmavaadet peale suruda. Võta teda sellisena nagu ta on, ära vaidle, sest teie erinevad vaatenurgad annavad mõlemale värskeid kogemusi juurde. Mida enam sõbraga koos oled, seda vähem idealiseerid ja seda rohkem võtad teda sellisena nagu ta on. See ongi päris sõprus – teineteisest sügavalt hoolimine vaatamata kõigile inimlikele vigadele.

Sõber ootab, kuni kodutöö ära teed ja suurepärane sõber on terve öö üleval, et sind aidata. Kui sina oled hea sõber, tahavad teised ka sulle heaks sõbraks olla. Aita oma sõpra, see kasvatab teievahelist sõprust. Tunne need hetked ära ja õpi ridade vahelt lugema. Mõnikord vajab sõber sind hoolimata sellest, et muudkui kordab: “Oh, sa ei pea seda tegema…”

Isegi kui elate teineteisest kaugel ja näete harva, on oluline meeles pidada, et te polnud põhjuseta sõbrad. Kui see põhjus on alles ja oma sõbrast ikka hoolid, anna talle sellest teada, ta on selle üle õnnelik. Seadke kas või eesmärk, et hoiate näiteks kord kuus kindlasti telefoni või Skype’i teel ühendust, kui tahes suur ajavahe teie vahel ka poleks. Kui sõbraga kontakti hoidmine muutub harjumuseks, suudab teie sõprus kaugele vahemaale vastu pidada.

Kui tahad olla hea sõber, pead mõistma, et sõprus ei püsi terve elu – põhikoolis, keskkoolis, ülikoolis, täiskasvanuna – samasugune. Nii nagu ülejäänud elu muutub, muutub ka teie sõpruse iseloom ja see on normaalne. Ära püüa praegust sõprust hoida samasugusena nagu see oli kümme aastat tagasi. Kujutle, et sõprus on elastne ja liikuv, mitte kivikõva käntsakas. Su sõber võib olla abielus ja kahe lapse vanem – püüa seda aktsepteerida, mis siis, et ta sulle enam 24/7 kättesaadav pole, ta hoolib sinust ikka. Õpi koos nende muutustega kasvama ja naudi muutusi, mida elu teie sõprusele toob.

Suhtlemine ja sõbrasuhete loomine on lihtsam, kui kasutad järeleproovitud ja tõestatult kõige paremaid viise:

• Vaatle ja õpi teistelt sotsiaalsetelt inimestelt, kuidas nad käituvad.
• Harjuta suhtlemist, mis siis, kui see alguses raske tundub! Sotsiaalsed oskused on nagu teisedki oskused, kus harjutamine teeb meistriks!
• Ära mõtle, et pead tingimata ise rääkima; kuula, lase teisel rääkida!

Et seda soodustada, küsi inimeselt midagi tema enda kohta. Kui tema sinult vastu küsib, vasta talle. Pea meeles: vestlus on nagu võileib. Vestluspartner küsib sinult midagi ehk annab võileiva. Sa lisad võileivaleühe kihi ehk ütled midagi ja küsid ka sõbralt küsimuse. Sa annad võileiva talle tagasi ja tema lisab sinna omalt poolt veel ühe kihi ehk vastab ja küsib ehk veel midagi.

• Jälgi veidi oma kehakeelt. Ole avatud kehahoiakuga, veidi vestluskaaslase poole suunatud, loo aeg-ajalt silmkontakti – see teeb olemise mugavaks ja võimaldab vaba vestlust.
• Küsi avatud küsimusi, millele saab pikemalt ja iseenda arvamusest lähtudes vastata: “Räägi mulle!” “Mida sa sellega mõtled?”
• Otsi teisi strateegiaid headest allikatest (loe suhtlemisraamatuid, küsi nõu nõustajalt või psühholoogilt).