Tavateadmiste järgi arvatakse vahel, et skisofreenia tähendab isiksuse lõhestumist. See määratlus ei ole just kõige täpsem. Pigem on tekkinud lõhe inimese ja reaalsuse vahel. Psühhoos tähendab kõige lihtsamini väljendudes seda, et inimene on kaotanud tavapärase kontakti reaalsusega.

Sageli kohtab arvamust, et psüühikahäire tähendab vähest intellekti. Keskmisest madalama intellekti ja vaimsete võimetega inimesed võivad küll psühhootilisse häiresse haigestuda, kuid suur osa selle häirega inimesi on siiski normaalsete vaimsete võimetega, ägedas seisundis võib olla raske neid võimeid kasutada.

Uuringud näitavad, et vägivaldsus psühhootilise häirega inimeste hulgas ei ole kõrgem kui üldrahvastikus. Tavaliselt on psühhootilises seisundis inimesed pigem hirmul ja segaduses ning võivad endale viga teha.

Antipsühhootikumide võtmisega võidakse sageli seostada uimasust, tegutsemistahte ja energia puudust, mõtete vähesust. Tegelikult on selle taga kas skisofreenia negatiivne sümptomaatika või liialt suured ravimiannused. Ideaaljuhul ei tohiks ravimeid tarvitav inimene nende otsest mõju igapäevaselt oluliselt märgata. Antipsühhootikumid ei tekita sõltuvust ega muuda inimese sisemist olemust või isiksust.

Tegelikkuses on kõigis inimestes pisut psühhootilisust, mõnel on see teatud ajal või kohas lihtsalt enam väljendunud. Näiteks on arvatavasti paljudel inimestel jäänud mõni viisijupp pähe „kummitama“ ning mängib seal päris selgelt. Sama nähtuse äärmuslik väljendus on aga olukord, kus inimene tajub, et naabrinaise hääl kommenteerib peas pidevalt tema tegevust.

Mõned psühhoosi sümptomid võivad teistele paista tavalise laiskuse või asjatu veiderdamisena. Kahjuks ei piisa nendest vabanemiseks siiski ainult tahtejõust, vaid tuleb kasutada ka teisi vahendeid nagu ravimid, sobiv teraapia, lähedaste toetus ja tervislikud eluviisid.

Psühhootilistel häiretel on rodu erinevaid sümptome. Kuna iga inimene on ainulaadne, siis on iga inimese väljendunud sümptomite komplekt samuti isemoodi. Mõnel inimesel on rohkem meelepetteid, teisel enam tahtetust ning mõttekäigu probleeme. Sümptomid muutuvad ka sõltuvalt ajast ning erinevatest kogemustest.

Märkimisväärne osa inimestest paraneb psühhoosist hästi, neil ei pruugi psühhoosi episoodid korduda ning aasta pärast kriisi on sellest säilinud vaid mõned hägusad mälestused. Paljudel juhtudel siiski sedavõrd sujuvalt ei lähe, kuid see ei tähenda, et kogu elu keerleks ainult haiguse ümber. Ka mitmeid psühhoosi episoode läbi teinud inimesed suudavad minna edasi õppima, tööle, luua perekonda ning leida sõpru.