Ortoreksia

“Ma ei suuda vahel ise ka uskuda, mis jama ma endale varem näost sisse ajasin! Milliseid kemikaale ja ebavajalikke toitaineid! Kui ma vaid oleksin varem teadnud seda, mida ma tean nüüd! Enam ma rämpsu suhu ei pane ja enesetunne on palju parem. Kõik vajalikud mineraalid ja toitained saan ma kätte ka rasva­, lisaainete­ ning saastevabadest söökidest ja mu keha tänab mind selle eest. Mul on kahju, et restoranid ja kohvikud ei paku „puhast“ toitu. Kõige kindlam on kodus einestada, et tagada oma kehale hea ja kasulik toit. Tööle võtan alati söögi kodust kaasa ja lõunatan üksi kontoris, samal ajal kui teised on kohvikutes. Ma ei jõua ära imestada, millist rämpsu inimesed söövad. See ajab mind lausa marru. Mõni sööb IGA PÄEV kartulit! Kuidas küll ei teata, mida see tärklisekogus kehaga teeb? Aga mina olen targem ja tänu sellele tunnen ma end ka tervena!”

Jah. Ortoreksia korral tundubki kõik õige ja tervislik, kuid millise ohverdusega? Seltskondlikust, ja lõpuks ka igapäevaelust võõrandumisega. Elu eesmärgiks saab äärmuslikult tervislik ja ehe toit. Seesugust normaalsest toitumisest kõrvalekaldumist ei loeta ametlikult söömishäireks. Ometi on väga valiv toitumine tervise parandamise eesmärgil tänapäeval üha enam levinud probleem.

Ortoreksia korral on söömiskäitumine häirunud pika aja vältel.

Kui inimene on tervislikult toitunud mõne nädala vältel ja sellest saab tema jaoks normaalne tervisele kasulik rutiin, ilma et see muutuks kinnisideeks, siis ei peeta seda söömishäireks.

Tervislikust toitumisest saab inimese elu kespunkt.

Toidu abil leevendatakse stressi, söögivalmistamisega välditakse negatiivseid emotsioone ning suur osa ajast kulub sobivate toitude leidmisele, siis sellisel juhul on see probleemiks. Kogu elu ülekandmine söömisakti teeb ortoreksiast haiguse ning „puhta“ dieedi kinnisidee hakkab segama igapäevaelu.

Ortoreksia puhul pööratakse tähelepanu peamiselt söögi kvaliteedile.

Anoreksia ja buliimia puhul pööratakse tähelepanu peamiselt söögi kogusele ­ selle vähesusele või rohkusele. Ortoreksia korral kujuneb välja elustiil, mis on sisustatud kroonilise murega tarbida vaid rangetele kvaliteedikriteeriumitele vastavat toitu. Kui ortoreksia käes kannatav inimene oma „täiusliku“ dieedi järgimisel libastub, võib ta kasutusele võtta ekstreemsed enesedistsipliini meetodid nagu näiteks veelgi rangema režiimi või paastumise. Harvematel juhtudel võib haigus viia alatoitumise ning isegi surmani. Olles dieedil, mis ei taga organismile piisavalt erinevaid toitaineid, viib see ühel hetkel paratamatult vastupandamatu ihani „keelatud toitude“ järele, misjärel süüdistavad ortoreksia all kannatajad end tahtejõuetuses, kuid ei kahtle iialgi iseenda poolt kehtestatud reeglite õigsuses.

Tekkepõhjused

Kinnisidee tarbida üksnes väga tervislikke toite võib saada alguse nii perekondlikest harjumustest, sotsiaalsetest trendidest, majanduslikest probleemidest kui ka põetud haigusest. Samuti võib ortoreksia välja areneda toiduallergiast. Uute söömismustrite väljatöötamine väljub sellisel juhul kontrolli alt ning paljud toidud välistatakse oma toidulaualt täielikult. Lisaks on inimesed tänapäeval üha enam ümbritsetud informatsiooniga, mis käsitleb erinevate toidugruppide negatiivset mõju organismile. Neist loobudes jäävad järele vaid mõned üksikud „turvalised“ toiduained, üksnes millest koosnev menüü on väga ühekülgne. Tagajärjeks on varem või hiljem väsimus ja muud terviseprobleemid.

Ravi

Nagu iga teisegi söömishäire puhul, tagab võimalikult varajane ravi alustamine kiirema tervenemise, antud juhul „tervislikkuse“ reeglistikust lahtimurdmise. Kuivõrd ortoreksia all kannatajad on enamasti oma söömiskäitumise üle uhked, leiab probleemi tunnistamine kõige tõenäolisemalt aset alles siis, kui ravimeeskonda on kaasatud professionaalsed toitumisteadlased. Kuigi antidepressantide manustamine on raskendatud, sest patsiendid peavad ravimeid organismi hävitavateks, on nende kasutamine siiski levinud.