Viha ja ärrituvus

Ärrituvus ja viha võivad avalduda mitmel moel

Need on emotsioonid, mida enamik inimesi on kogenud. Viha tundmises pole iseenesest midagi halba ja mõnikord on see täiesti õigustatud. Viha on tavaline ja normaalne reageering ohule või mõttele, et midagi on vale ja ebaõiglane. Vahel on õige sedaviisi mõelda ja reageerida, see on aktsepteeritav viis ebaõiglusele vastu astumisel. Näiteks kui me näeme, et kellelegi tehakse  liiga, siis läheme kallaletungija peatamiseks appi.

Samas on aga olukordi, mis tulenevalt meie enda varasematest kogemustest (hääl, pilk, ütlus vms.) panevad meid antud olukorda valesti tõlgendama. Näiteks võime mõelda, et teine kritiseerib meid ja see vallandab viha nõiaringi. Meil võib tekkida harjumus sarnastele olukordadele samal moel reageerida ja siis on seda harjumust ka raske muuta. Ülereageerimine, olukorra suhtes ebaproportsionaalne käitumine ja vägivald on kriitikat väärt.

Ärritumine on vihje õigustamata reaktsioonile. See tähendab, et inimene on trotslik ja pahur ka siis, kui tal selleks põhjust pole. Tavaliselt satuvad need inimesed sellisel juhul kriitika alla ja see ärritab neid veelgi enam.

On juhtumeid, kus ärrituvus ja viha tekitavad väljapääsmatuse tunde. Sellisel juhul ei suuda me alati otsustada, milline käitumine on kohane ja õigustatud, misjärjel teeme asju, mis meile sel hetkel tunduvad õigustatuna, kuid hiljem, kui otsustusvõime tagasi tuleb, hoopis kohutavad meid.

Mis meid vihale ajab?

Põhjused võib jagada kolmeks: ärritajad, kahjud ja üleastumised.

Ärritajaid on meie elus tohutult palju. Ärritada võib teise inimese käitumine, aga ka pisiasjad – nt kellegi köhimine, nina luristamine, koppimine jms.

Kahjusid on samuti palju – nt keegi lõhub kalli eseme, keegi põhjustab rahalise kahju, on vaja teha asju, mis hetkel ei ole olulised jne.

Üleastumiste puhul on tegemist reeglite rikkumisega. Meil kõigil on omad reeglid ja meie arvates peaksid teised neist kinni pidama. Kui keegi meie reegleid rikub, siis see vihastab meid.

Mõni asi, mis vihastab, võib kuuluda samaaegselt eri liikidesse. Nt võime vihastada, kui sõbra käes läheb auto katki – alati on ärritanud tema sõidustiil, auto remont läheb palju maksma ja sõber ei valinud õiget sõidukiirust.

Miks me alati ei vihasta?

Mõnikord tundub, et maailm on täis ärritajaid: inimesi, kes teevad asju, mis meid kahjustavad, inimesi, kes rikuvad reegleid, mida me oleme kehtestanud – aga miks me ei ela siis alalises viha- ja raevuseisundis?

Seetõttu, et meil on nii sisemised kui välised pidurid, enesekontroll ja eneseregulatsioon, mis hoiab liiga kaugele minemast. Sisemised pidurid on meie enda mõtted, reeglid ja väärtushinnangud (nt see olukord pole tegelikult nii hull, teisi ei lööda, solvamine on ebaviisaks jne). Välised pidurid on need, mida teadvustame endale reageerimise tagajärgi (nt kui löön, siis satun politseisse) läbi mõeldes.

Minu viha vallandajad

Mis ja millal sind kõige enam vihastab? Kui sa õpid neid olukordi ja sündmuseid märkama, siis on sul võimalik õppida teisiti reageerima. On viha seotud:
Tööga või kooliga?
Teatud inimestega?
Kui oled tarvitanud alkoholi või uimasteid?
Teatud kohustustega?
……?

Mõtle oma tavalistele reageeringutele, kui sa vihane oled.

Koosta oma viharing. Märgi üles, mis sind kõige enam vihastab.

 

Küsi endalt:

  • Kas on vaja nii reageerida?
  • Kas minu viha on olukorraga kooskõlas?
  • Kui tähtis ja oluline see mulle tegelikult on?
  • Kui oluline see 6 kuu pärast oleks?
  • Millist kahju see mulle teeb?
  • Millist kahju ma ise võin vihasena põhjustada? Millised tagajärjed minu vihal on?
  • Kas see mida ma sellelt inimeselt või olukorralt ootan on realistlik?
  • Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Mis tõenäoliselt juhtub?
  • Kas on mõni muu lahendus? Mis oleks kõige mõistlikum selles olukorras – mulle endale teisele inimesele, sündmusele?
  • Kujutle ennast seda olukorda rahulikul moel lahendamas. Mõtle suurele tordile, mille iga lõik on hea ja rahulik lahendus. Lõpuks vali tordilõik või ka mitu, mida sa selle probleemi lahendamiseks kasutad.

Valvsus: “Ole valvel!”

See tähendab, et oleme teatud olukordade ja/või inimeste suhtes ülitundlikud ja valvsad.

Tunded

Viha, ärrituvus, ärevus, masendus – need tunded viivad vihase käitumiseni.

Erutus

Adrenaliin on keha alarmsüsteem. Adrenaliin annab energiat ja motiveerib meie keha füüsiliselt reageerima.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Joonista oma viha nõiaring

Mõtted

See tähendab kalduvust anda olukordadele või suhetele tähendusi ilma olukorda realistlikult kaalumata. “See on ebaõiglane”, “Mind koheldakse halvasti”, Neil pole õigus”, “Mind rünnatakse” jne. Samuti võivad olla mõtted ärevusttekitavad, näiteks seotud mõtetega sellest, mis võib tulevikus juhtuda.

Kaitse

Automaatne reageering ähvardavale olukorrale.

Agressiivne käitumine

Adrenaliini mõjul on võimalik, et asume olukorda lahendama agressiivsel, füüsilisel viisil. Kõrgenenud hääl, sõim, vihane ilme, teisele viga tegemine, mõnuainete kasutamine jne.

Põhiemotsioonid

Põhiemotsioonideks peetakse neid emotsioone, mis on omased enamikele inimestele, olenemata kultuurist. Arvatakse, et põhiemotsioonid on olemas sünnist saadik, alguses on need mitteteadlikud ning et kõik inimesed kogevad ja väljendavad neid sarnaselt.

Emotsioonide uurija Paul Ekmani arvates on olemas teatud hulk emotsioone, mis erinevad üksteisest kvalitatiivselt – nii antava hinnangu, põhjustavate sündmuste, käitumuslike vastuste kui ka kehalise kogemuse osas. Ta tõestas, et erinevad maailma rahvad, sõltumata rassist, keelest ja kultuurilisest arengust, tunnevad ära vähemalt kuus põhiemotsiooni, kuigi äratundmisviisis endas võib olla kultuurilisi erinevusi.

Viha

raev, vimm, pettumus, ärritus, nördimus, solvumus, kibestumus, vaenulikkus, meelepaha, ärrituvus, vägivaldus

Vastikus

põlgus, põlastus, halvakspanu, jälestus, vastumeelsus, ebameeldivuse tunne, ärritus

Hirm

ärevus, kartus, närvilisus, mure, jahmatus, halb eelaimus, ettevaatlikkus, kõhklus, ärrituvus, õudus, ehmatus, paanika