Enesevigastamine on iseendale tahtlikult valu tegemine, oma kehale kahju tekitamine. Enesevigastamise viise on palju ning sugugi mitte kõik neist ei jäta kehale jälgi. Sageli on enesevigastamise eesmärgiks sisemiste pingete leevendamine. Eestis on leitud, et umbes iga kolmas kooliõpilane on end vähemalt korra tahtlikult vigastanud ning mõnevõrra enam on seda juhtunud neidude seas.
Ennastvigastav käitumine ei võrdu alati suitsidaalsusega: mõnikord võib ennastvigastav käitumine esineda suitsiidimõtetest täiesti eraldi. Samas võib ennastvigastav käitumine käia kaasas ka suitsiidimõtetega.
Enesevigastamisel võib olla mitmeid põhjusi ja seletusi, aga tihti on inimestel, kes ennast vigastavad, üpris keeruline neid täpselt sõnastada. Mõned ütlevad, et kehaline valu leevendab mõneks hetkeks mõtetest ja tunnetest tingitud valu ning enesekahjustamine muutub negatiivsete emotsioonidega toimetuleku viisiks. Ennast vigastatakse ka iseenda karistamiseks või hoopis tagant sundimiseks, julgustamiseks, sisemise pinge väljaelamiseks, aga ka teistele oma valu näitamiseks või hoopis teistele haiget tegemiseks.
Enesevigastamine on oma olemuselt üsna sarnane sõltuvuskäitumisele. Valu tundes hakkab meie keha tootma kehasiseseid valuvastaseid heaoluhormoone – endorfiine. Endorfiinid koos ise oma peas loodud enesevigastamise põhjendustega tekitavad tugeva, sõltuvusliku iseloomuga harjumuse. Sarnaselt sõltuvusele võib inimene mõista, et tema käitumine ei ole tervislik, kuid ta ei suuda seda peatada. Seetõttu tavaliselt varjatakse ennastkahjustavat käitumist.
Enesevigastamist on oluline eristada enesetapukatsest, kuna nende eesmärgid on väga erinevad. Esimese puhul on tegemist endale valu põhjustamisega, mitte eesmärgiga elust lahkuda. Tuleb aga olla tähelepanelik, sest kui keegi ennast vigastab, võib ta samal ajal mõelda ka enesetapust. See, et ennast vigastav inimene on lihtsalt „tähelepanu otsija“ ja tema puhul enesetapurisk puudub, on müüt. On oluline teada, et ennastkahjustav käitumine võib olla eluohtlik ja lõppeda surmaga. Enesevigastamine on suuruselt teine enesetappu ennustav tegur (esimene on varasem suitsiidikatse). Seetõttu on oluline enesevigastamise eesmärgist hoolimata leida enesevigastamise asemele muud turvalisemad enda käitumise juhtimise ja tunnetega toimetulemise viisid.
