Söömishäirest tervenemine ja tagasilangus

Hey! I am first heading line feel free to change me

„Täna söön ma nagu normaalne inimene. Ma ei libastu, täna saab olema hea päev.“

Paljud söömishäiretega inimesed ütlevad igal hommikul ärgates endale neid samu sõnu. Tegelikult on aga nii, et iga kord endale kinnitades, et täna me ei libastu, valmistame end selleks just ette.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tähtis on meeles pidada ja aktsepteerida, et haigusest lõplikult paranemine on raske.

 See nõuab rohket tööd iseenda kallal ning libastumised ei tohiks sealjuures olla takistuseks. Selle asemel, et igal hommikul endale öelda, et sa ei libastu, väljenda oma soovi hoopis nii: „Täna annan ma taas endast parima! Kui mul läheb täna kenasti, olen ma enda üle uhke. Kui mul juhtub olema halb päev, siis ei lase ma end sellest heidutada, vaid andestan endale, unustan selle ning lähen oma raviga edasi.“

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tagasilangused on osa raviprotsessist.

 Need võivad kesta ühe päeva, nädala, kuu või kauemgi, kuid ei tähenda, et oled paranemisel ebaõnnestunud. Enamasti arvatakse libastumisel või sellele lähedal olemise korral, et ollakse lootusetud. Mõni võib end karistada, pikendades sellega tagasilanguse kestust. Selle asemel, et teistest halvemale päevale keskenduda, püüa meelde tuletada kõiki möödunud häid päevi ja püüa näha toimunud arengut.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tagasilangus võib aset leida kiiresti ning erinevatel põhjustel.

 Ka teraapia käigus oma sügaval sisimas pesitsevate probleemidega silmitsi seismine võib kaasa tuua tagasilanguse ning söömishäire väljumise kontrolli alt. Kuid mida enam sa oma probleemi tegelike põhjustega tegeled, seda harvem hakkad kasutama sööki toimetulekumehanismina.

Hoiatavad märgid:

Oma tervenemise teekonnal koged sa kindlasti paremaid ja halvemaid päevi. Sealjuures on tähtis, et oskaksid ära tunda tagasilangusele viitavaid märke. Kui märkad, et oled haiguse küüsi tagasi langemas, räägi sellest kindlasti oma tugigrupiga! Kuigi sa ei pruugi tahta seda teha, sest kardad neile pettumust valmistada või neid pahandada. Seda ei juhtu kohe kindlasti! Nad soovivad sind aidata ning hindavad sealjuures väga sinu ausust.

Endal tuleks olla tähelepanelik märkide suhtes, mis võivad viidata tagasilangusele. Järgnevalt on välja toodud mõned võimalikud neist:

  • suurenev hõivatus söögist ja kehakaalust
  • tahe kontrollida kõike ja pidevalt
  • perfektsionistlik käitumine/hoiak
  • tahe vältida stressi tekitavaid situatsioone
  • lootusetuse tundmine töö, suhete ja elu suhtes
  • uskumus, et õnnelik ja edukas saab olla vaid kõhnana
  • arvamus, et ollakse „liiga paks“, kuigi kõrvaltvaatajad sellega ei nõustu
  • tahe omaette hoida ning soovimatus suhelda
  • suutmatus kasutada oma tugigruppi ja/või -süsteemi
  • oma sümptomite varjamine abistavate inimeste eest
  • pidev peeglisse vaatamine
  • pidev kaalumine
  • teatud toitude vältimine nende kalorisisalduse tõttu
  • valdavalt dieettoitude ostmine ja tarbimine
  • toidukordade vahelejätmine
  • pidev treenimine
  • ärevus, mis on seotud söögi, riiete ostmise ning oma keha näitamisega
  • üksnes lohvakate riiete kandmine
  • enesetapumõtted
  • söömisjärgne vastikustunne enda suhtes

Kui koged kasvõi üht neist, siis räägi oma lähedastega või terapeudiga.

Nõuanded tagasilanguse ennetamiseks

Kui koged tagasilangusele viitavaid märke, räägi sellest kindlasti oma terapeudile. Just tema saab sind aidata.

Järgnevalt on välja toodud mõned nõuanded, mis võivad olla abiks tagasilanguse ärahoidmisel või sellega hakkama saamisel:

  • Pärast tagasilangust või libastumist ära karista ennast! Tuleta meelde, et täielik paranemine ei toimu kiiresti ning tagasilangused on paranemisprotsessi loomulikuks osaks.
  • Rasketel aegadel ole avatud ning suhtle oma lähedastega. Kuigi enamasti tahetakse end hoopis teistest isoleerida, teeb see olukorra vaid hullemaks. Oma tundeid ja emotsioone „luku taga“ hoides, ei vabane sa söömishäirest iialgi.
  • Kui oled libastunud või koged tagasilangust, püüa aru saada, miks see juhtus. See aitab planeerida edaspidist toimetulekut ning vältida kord tehtud vigu.
  • Tee nimekiri situatsioonidest, mis võivad tagasilangust või libastumist esile kutsuda. Mõtle varasemalt keeruliseks osutunud olukordadele ning koosta juba praegu plaan, kuidas nendega toitu kasutamata toime tulla.
  • Ära lase end lollitada mõttest, et oled terve niipea, kui suudad toituda normaalselt. Üksi see ei ole lahendus ning ilma söömishäiret põhjustanud sügavamate probleemidega tegelemata, ei ole võimalik ka haigusest paraneda. Lõpuks saab tagasilangus sind ikka kätte.
  • Sügavamate probleemidega silmitsi seismine võib olla raske ning just siis enamus inimesi tagasilangust kogevadki. Ära isoleeri end selle käigus teistest, sest just sel ajal vajad lähedasi kõige enam!
  • Kui sinu kodukohas eksisteerib vastav tugigrupp, siis astu selle liikmeks ja ümbritse end inimestega, kes teavad, mida hetkel koged. Võta ühendust ka terapeudiga!
  • Ole ettevaatlik, et sa ei asendaks üht kompulsiivset käitumist teisega. On väga tavapärane, et söömishäirest paranev inimene pöördub toimetulekuks alkoholi, narkootikumide, hasartmängude, seksi, enesevigastamise vms poole.
  • Võta iga päev aega enese eest hoolitsemiseks. Enamus söömishäiretega inimesi on liiga hõivatud teistele meelejärgi olemisega, unustades sealjuures iseenda. Tegele millegagi, mis sind lõõgastab ja mida naudid. Selleks võib olla jalutuskäik looduses, hea raamatu lugemine või soojas vannis mõnulemine. Pole tähtis, mis see on, peaasi, et see pakub midagi sulle endale.
  • See võib küll tihtipeale raske olla, kuid püüa mõelda positiivselt. Kui oled veendunud, et sa ei parane kunagi, siis sa ka ei parane. Kuid kui usud, et paraned, siis nii lähebki.
  • Ära lähtu minevikus aset leidnud libastumistest ja tagasilangustest. Ela üks päev korraga ja ära muretse liialt homse pärast, sest me ei saa ennustada tulevikku! Meil on vaid tänane päev ja selles peame ka elama.

Tagasilanguse ennetamise plaan

Söömishäire ei teki üleöö ja sellest ei ole võimalik ka kiiresti vabaneda. On tähtis meeles pidada, et mitte kellegi paranemisteekond ei ole täiuslik ning libastumisi võib kõigil ette tulla. See on tervenemisprotsessi loomulikuks osaks ning selle asemel, et end karistada, pane need olukorrad enda kasuks tööle. Väärt teadmiseks on see, et tagasilanguste esinemise tõenäosust on võimalik vähendada vastava tegevusplaani koostamisega.

Kogemuslood

Minu lugu: Buliimia

shbuliimia

Kümme aastat tagasi oli minu võitlus buliimiaga täies hoos. Olin aheldatud haiguse külge, mida ma ei olnud kunagi oma ellu oodanud ega soovinud. Tihti arvavad inimesed, et söömishäire on teadlik valik kaalu kaotada ja mõnel juhul väljub see lihtsalt kontrolli alt. Söömishäire ei ole valik. See on haigus, mis on kõige kõrgema suremusega vaimsete häirete seas.

Et selgitada, miks minu söömishäire alguse sai, pean rääkima pisut oma minevikust. Kasvasin üles väga võistlushimulises kodus: minu ema oli endine võimlemise maailmameister ning 5-aastasena olin ka mina teel sama eesmärgi poole. Olin perfektsionist ja panin end pidevalt suure pinge alla, alates vastu tahtmist jõusaalis rügamisega ning lõpetades viitega oma tunnistusel. Ma ei rahuldunud millegi vähemaga kui parim olemisega.

Mäletan elavalt päeva, mil mu söömishäire alguse sai. Mul läks võimlas halvasti ja olin väga endast väljas. Millegipärast kruvisin end nii üles, et see ajas mind oksendama. See lihtsalt juhtus – mingi „klõps” käis mu peast läbi ja see viis mu lõpuks eluni, mis keerles vaid söömishäire ümber.

Suutsin oma häiret varjata üle kolme aasta, kuid kui jõudsin keskkooli, ei suutnud ma füüsiliselt enam sellega tegeleda. Pöördusin abi saamiseks vanemate poole, kuid nad ei teadnud, mida teha. Ma sain väga vihaseks ning minu senisele häirele lisandus anoreksia. Keskkooli lõpuklassides olid mu sümptomid juba silmaga näha ning ma kannatasin pidevalt häirete kõrvalmõjude käes. Olin äärmiselt nõrk, kaotasin pooled oma juuksed, mu silmad olid verevalumites, söögitoru suure õgimise ja oksendamise tõttu kannatada saanud, toit ei seedunud korralikult ning minu kehakaal oli ohtlikult madal. Teadsin, et ma ei suuda nii edasi elada. Läksin taaskord oma vanemate jutule ja seekord pöördusin ka perearsti poole. Koos panime me paika minu raviprogrammi, mis hõlmas kohtumisi psühholoogi, psühhiaatri ja toitumisnõustajaga, kes kõik aitasid mul terveneda.

Teraapia oli raske, kuid väärt iga hetke. Pidin endale kinnitama, et tahan elada ilma söömishäireta. Suureks pöördepunktiks sai sellejuures lahkumine ülikoolist. See oli võimalus alustada uut elu, kuid samal ajal ka ohuks, mis võis söömishäire uuesti esile kutsuda. Otsustasin, et kõige õigem on ümbritseda end inimestega, kes aitavad mul olla tugev, ning liituda grupiga, mis aitab söömishäireid ennetada. Asusin vabatahtlikuks tudengite tervishoiukeskuses ning hakkasin oma lugu teistega jagama. Iga kord, kui sellest rääkisin, õnnestus mul panna järjekordne pusletükk õigesse kohta. Mõistsin, et olles läbielatu osas aus ja avatud, aitan sellega ka teisi, kes kannatavad või teavad kedagi, kes vajab abi.

Kandes Miss Florida tiitlit reisisin palju ning teavitasin inimesi söömishäiretest. Sel hetkel asutasin ma ka MTÜ HOPE (Helping Other People Eat), mis tegeleb söömishäiretest teavitamise ja nende ennetamisega. Tahtsin anda midagi vastu neile, kes olid aidanud mind minu võitluses. Usun siiralt, et inimesel tuleb teatud asju läbi elada põhjusega. Kuigi söömishäirega võitlemine on olnud raske ja valus, tegelen siiski selle teemaga ka edaspidi, aidates iga päev inimestel sellelt teelt hoiduda ning pakkudes neile abi, mida nad vajavad.

Ka meestel võib esineda söömishäire ehk Vic Avoni lugu

SHmees

Ma sündisin 1982. aastal väga suurde (ja väga lärmakasse) Itaalia-Ameerika perekonda New Jerseys. Kasvasin üles peamiselt koos emapoolsete vanavanemate ja emaga. Isa oli enamasti sõidus, seega ei olnud tal minu lapsepõlves suurt rolli, sest nägin teda harva. Minu eeskujuks oli hoopis vanaisa.

Isa ja tema vennad pärinevad perest, kus domineerismacholikkus, hirm, tugevus jne. Neil oli kindel nägemus, milline peab üks mees olema. Kahjuks aga ei sündinud mina samasugusena nagu nemad. Olin vaikne, häbelik ja enda suhtes ebakindel. Kui isa oli kodus, ei olnud tal enamasti just parim tuju. Mäletan, et otsisin temalt alati mingisugust heakskiitu. Siiski ei saanud ma seda kunagi. Püüdsin teda imiteerida, püüdsin järgida tema eeskuju ja olla selline mees nagu tema tahtis. Probleem oli selles, et ma ei suutnud teha neid asju, mida tema tahtis (või mida mina arvasin, et ta tahab), et ma teeksin.

Minu ebakindlus kasvas terve lapsepõlve vältel ja mul ei olnud lihtne sõpru leida. Mul oli sisimas pidevalt tunne, et mind ei aktsepteerita sellisena nagu ma olin. Leidsin küll paar sõpra, kuid mäletan, et olin alati grupi patuoinas. Mina olin see, kellele oli kerge tappa anda või kelle üle oli lihtne nalja visata. Ma vihkasin seda, kuid olin liiga kartlik ning ebakindel, et midagi ette võtta.

Kehaga seotud probleeme ei olnud mul enne 10. eluaastat. Kuna vanavanematele meeldis aga mu taldrikut pidevalt toiduga täita, sai minust väike pontsakas laps. Viiendas klassis hakkasid teised lapsed minu keha kohta märkusi tegema. See oli väga karm ning ma ei teadnud, mida teha. Ma ei suutnud neile vastu hakata, sest tundsin, et mul ei ole selleks jõudu. Isa poole pöörduda ja abi paluda ma ei saanud, sest teadsin, et ta pettub minus. Ka sõpradelt abi küsimine oli mõeldamatu. Ma lihtsalt püüdsin kuidagi hakkama saada ja pöördusin selleks üha enam toidu kui toimetuleku mehhanismi poole. Leidsin söömisest lohutust ja selle tulemusena mu kehakaal aina kasvas ja kasvas. Armastasin sööki, kuid samal ajal vihkasin seda. Vihkasin iseend, sest ma andsin kõikidele oma söömisharjumuste ja kehakaalu tõusuga „laskemoona” juurde, et mind edasi kiusata. See oli nagu nõiaring, millest ma ei suutnud välja astuda.

Kui olin 14-aastane, siis minu pere kolis. Uude kooli minnes olin õppinud end maailma eest peitma, kuid mind hakati kiusama hetkest, kui kooli uksest sisse astusin. See verbaalne, ja mõnikord ka füüsiline vägivald kestis peaaegu kolm aastat. Terror oli suunatud otseselt mu keha vastu ja see tekitas minus aina halvema enesetunde. Tundsin, et olen nõrk ja katki, ei vääri armastust ega sõprust ning olen üldse väärtusetu. Ma pöördusin järjest enam toidu kui lohutaja poole, teades samal ajal, et see teeb olukorra aina hullemaks. Mul ei olnud ühtegi tõelist sõpra, kes mulle nendel aastatel toeks oleks olnud. Ei mu vanemad, sugulased, kooli töötajad… mitte keegi! Hakkasin uskuma kõike, mida kiusajad mulle ütlesid.

Ülikooli astudes lootsin, et kõik saab olema teisti, kuid ma eksisin. Pooled minu elukohakaaslastest (9 inimest) hakkasid ka seal minu üle nalja heitma. Olukord oli umbes samasugune kui varem ja mõtlesin, et olen nii oma välimuse kui olemuse poolest igaveseks neetud. Lukustasin end maailma eest ja ehitasin müüri ette. Surusin alla kõik oma emotsioonid ja lihtsalt eksisteerisin oma näruses maailmas.

19-aastaselt hakkasin üha enam kuulma dieetidest. Olin ennegi püüdnud kaalu langetada, kuid tulemusteta. Millegipärast jõudsin ma ikka ja jälle mõttes selle ühe dieedini. Ühel päeval  koolisööklas järjekorras seistes, otsustasin, et hakkan oma söömist rangelt kontrollima. Sellest hetkest andsin ma oma elu „rooli“ millegi kätte, mille olin ise loonud ja mis oli juba mõnda aega minu peas õiget momenti oodanud. Miski haaras minu elu täielikult oma kontrolli alla. See miski halvustas kõike, mida olin kunagi söönud; kõike, mida olin teinud ja kõike minu enda juures. See veenas mind, et ma saan õnnelikuks, kui muudan lihtsalt oma keha ning lõpuks hakkavad kõik mind armastama. Olin dieedi pidamisel üha rangem. See ei olnud hea tunne, sest ma ei andnud oma kehale kütet, millel „sõita”, kuid miskipärast ei suutnud ma enam lõpetada.

Kuna mu pere hakkas minu pärast muretsema,tulin ma nende nõudmisel koolist ära. Kuid see andis mulle edasi tegutsemiseks üksnes jõudu juurde. Varsti suutsin mõelda vaid oma kaalust ja keskendusin täielikult oma keldris olevate vahendite abil treenimisele. Minu kinnisideeks sai kaalu kaotamine ja ma olin nõus tegema kõike, et seda saavutada, kuigi tundsin end seda tehes täiesti masendunult. Mu kaal langes drastiliselt ja jätkas alanemist suurel kiirusel, sest jõudsin aina lähemale sellele ideaalsele elule, mida ma lõpuks rõõmsalt elama hakkan.

Kui ma mõne aja möödudes tagasi ülikooli läksin, olid kõik minu väljanägemisest šokeeritud. Osad neist arvasid, et näen hea välja, samal ajal kui teised küsisid, kas mul on vähk. Mind aga ei huvitanud, mida mulle öeldi, sest esimest korda elus oli mul keha, mida olin alati soovinud. Siiski ei muutunud midagi mu peas. Ma tundsin ikka veel neid samu emotsioone, nägin peeglist ikka sedasama inimest ja leidsin ikka vabandusi, miks end piinata. Ma uskusin, et pean täpselt samamoodi edasi tegutsema ja lõpuks olen ka õnnelik. Kahjuks ei saanud ma kunagi õnnelikuks. Minu keha muutus järjest enam minu kinnisideeks – see ei olnud ideaalne ja ma piinasin end selle pärast. Hakkasin oma sõpru, peret ja tüdruksõpra eemale tõrjuma. Jätkasin enda piinamisega, sest tundsin, et vaid mina ise vastutan oma olukorra eest. Maailm vaatas minu hääbumist – nii füüsiliselt kui ka vaimselt −, kuid mitte keegi ei öelnud midagi.

Omandasin bakalaureusekraadi ja astusin magistriõppesse, töötades samal ajal täiskohaga oma isa ja tema vendade juures. Stress oli kohutav ja see valas minu probleemi silmas pidades aina õli tulle. Tõmbusin endasse ja varjasin kõiki negatiivsed tundeid. Ma ei nautinud seda, mida endaga tegin, kuid mul oli hirm oma vana elu juurde tagasipöördumise ees, mistõttu ei suutnud ma lõpetada. Tundsin end oma söömist kontrollides kindla ja kaitstuna, sest keegi teinud mulle liiga. Peale minu enda.

Aastad möödusid ja hakkasin kahtlustama, et midagi valesti. Mõte, et mul on söömishäire, käis küll mul paar korda peast läbi, kuid olin kindel, et see on tüdrukute haigus ja minu puhul ei ole see võimalik. Lõpuks otsustasin oma probleemist perekonnale rääkida ja läksin psühhiaatri juurde, kes diagnoosis mul anoreksia. Ma olin šokis, kuid sellest häirest lugedes sain aru, et ei ole mõtet tõde eitada. Hakkasin otsima teisi samas olukorras olevaid mehi, kuid tulutult, mis muutis mu enesetunde veelgi halvemaks. Tundsin, et olen üksinda. Mul oli häbi oma diagnoosi ja eluviisi pärast ning ma ei rääkinud sellest kellelegi, kartes mida teised selle peale võivad öelda. Kannatasin vaikides järgnevad kaks aastat. Tundsin end täiesti lootusetuna, sest mulle näis, et ma ei suuda kunagi muutuda. Samas ei tahtnudki ma muutuda, sest kartsin seda meeletult. Kindlam oli jääda oma süngesse maailma.

Märtsis 2008 mõistsin, et ei suuda enam niimoodi elada ja pöördusin haiglaravile. Ma kartsin, kuid teadsin, et pean seda tegema. Lubasin endale, et teen kõike, mida haigla personal vajalikuks peab ja vähehaaval hakkasin märkama muutuseid, mis mulle meeldisid. Hakkasin naeratama ja üsna pea ka üle pika aja südamest naerma. Ma vihkasin seda, kui raske kogu raviprotsess oli, kuid ma leidsin endas motivatsiooni jätkata ja tegin kõik endast oleneva, et terveneda. Mulle meeldis, et inimesed hakkasid võtma mind kui eeskuju. Kui mind lõpuks haiglast välja kirjutati, teadsin, et ees ootab raske võitlus ning oht naasta endise eluviisi juurde. Järgnevad aastad olid täis kiusatusi, kuid ma ei lasknud neil endast võitu saada. Seisin julgelt silmitsi absoluutselt iga vana ebameeldiva mälestuse ja hirmuga ning sain aru, et mul on käsil uue inimese loomine; inimese, kellena olin ka tõeliselt õnnelik.

Kui olin haige, siis unistasin tihti, et mul oleks keegi, kellele alt üles vaadata; kes kinnitaks, et kõik saab korda. Seetõttu mõistsin oma paranemise teekonnal, et tahan teistele samas olukorras olijatele seda võimalust pakkuda. Astusin vastu häbile, mida haigena olles tundsin ja hakkasin esinema söömishäirete teemalistel seminaridel ning avaldasin oma loo raamatus „My Monster Within: My Story”. Erinevates kõrg- ja keskkoolides üles astudes lammutasin lõplikult maha end ümbritseva müüri. Lõpuks panin ma enda pusletükid kokku ja ehitasin inimese, kes olen alati tahtnud olla.

Ükskõik, kui haige sa ka ei ole või millised on su elu-olu olnud – tervenemine on võimalik. Ma võitlesin end põhjast üles ja ei oleks kunagi uskunud, et jõuan siia, kuhu olen jõudnud! Mitte iialgi ei ole liiga hilja alustada oma elu uuesti. Kui mina seda suutsin, suudab seda igaüks!

Võitlus anoreksiaga ehk Shani Ravivi lugu

shanoreksiaHiljuti saabus mulle eksemplar minu uuest raamatust, anoreksiateemalisest memuaarist. Kui seda oma uksematil lebamas nägin, meenutas see mulle Jeesuslast hällis. Hiljem raamatut ümbrisest lahti pakkides ning esimestorda käte vahel hoides ütlesin oma abikaasale: „See tundub mulle veidi kõhn! Ma eeldasin, et see on veidi… paksem.” Me mõlemad taipasime, kui irooniliselt kõlas see lause paranenud anorektiku suust ning puhkesime naerma.

Ühiskond aktsepteerib „paksemaid” raamatuid, sest neid peetakse intelligentselt kirjutatuks ja väärtuslikumateks. Minu raamat oli 264-leheküljeline ja ükskõik, kui „peenike” see ka ei tunduks, sisaldab see minu kümneaastast võitlust anoreksiaga, mis algas 14-aastaselt ja hääbus 24-aastaselt. Praegu olen ma 34 ja kümme aastat paranenud olnud.

Sündisin Lõuna-Aafrikas ja kasvasin üles naiste keskel, dieedivabas, toiduküllases ja kunstimeelses kodus. Käisin juutide erakoolis, kus kuulusin kahjuks „imelike”, mitte „populaarsete” hulka. Minu vanemad lahutasid, kui olin 9-aastane, misjärel pärast ebaõnnestunud katset illegaalselt Iisraeli jääda kogesin Lõuna-Aafrikasse naastes esimest korda depressiooni. Mäletan, et olin nii füüsiliselt kui ka vaimselt kohas, kus ma ei tahtnud olla ning mul ei olnud absoluutselt mingit võimalust olukorda muuta. Ma olin kaotanud õnne ja rõõmu, mille olin juhuslikult Iisraelist leidnud. Seda on näha minu näost fotodel ja minu tollasest käitumisviisist.

Sellele lisaks kolis isa meie juurest ära ning minu maailm purunes. Järsku oli minu peres kolm liiget: minu ema –  noor depressiooniga võitlev kolmekümnendates eluaastates  naine -, minu õde ja mina. Kusagil kaugel oli minu isa, keda soovisin üle kõige maailmas enda lähedale, et ta saaks näidata oma armastust minu vastu. Ma soovisin väljapääsu, kuna olin koolis jätkuvalt „imelik” ning valu hinges aina suurenes. Pärast üht alandavat juhtumit 14-aastaselt, otsustasin vahetada kooli ja mu elu võttis uue suuna.

Äkitselt olin uues koolis populaarne, sest erinevalt minu endisest koolist, kus käisid vaid valged inimesed (mina sinna ei kuulunud), oli selles koolis õpilasi paljudest erinevatest rassidest. Lisaks hakkasin ma läbi käima grupi tüdrukutega, kellest paljud olid samamoodi katkisest perekonnast ja ma ei tundud end enam nii üksikuna. Nad kõik olid teismelised, naiseks saamise hirmuärataval veerel, otsimas oma tõelist identiteeti, püüdmas sobituda ja olla teiste poolt armastatud ja aktsepteeritud.

Esimest korda kuulsin dieedipidamisest nunnakloostris. Paar kuud hiljem avastasin end ootamatult missioonil end pidevalt kaaluda ning kõik hakkas spiraalina allamäge minema. Dieeti pidades tekkis mul depressioon, hakkasin kõike kontrollima ning keskendusin kõigele muule peale igapäevaste toimetuste. Üheksa kuud hiljem olin seisundis, kus pidanuksin juba haiglas olema, kuid 1991. aastal ei teadnud arstid anoreksiast palju. Ka mina ei teadnud, mis on söömishäire ega tundnud ka kedagi, kel oleks see olnud. Lõuna-Aafrikas üles kasvanuna ei olnud ma Hollywoodi „kõhnusekultusega” ülekülvatud ega ajakirjanduses anoreksiateemalisi artikleid kohanud.

Peaaegu 20 aastat tagasi valmistas tolleaegne teismeea „dieet” ette pinnast kogu minu eluks. Minust sai eraklik, põlglik, vihane, agressiivne ja õnnetu nooruk, kes hakkas valetama, varastama, erinevate meestega magama ja alkoholi tarbima. Samal ajal pidasin salaplaani nähtamatu teisega – anoreksiaga –, mis võttis võimust kogu minu elu ja olemuse üle ning püüdis saada minuks, jäädes siiski veel nimeta.

Elasin kuus aastat oma häiret eitades, kuigi teadsin, et probleem on olemas. Ma olin veendunud, et anoreksia on ainus asi, mis mind kaitseb ning sellest sai minu identiteet. Aastaid hiljem asusin ma elama Iisraeli, kuid kui mind värvati sõjaväkke (otsus, millega anoreksia väga rahul oli) kolisin tagasi Lõuna-Aafrikasse oma ema juurde, kes ei olnud mind kuid näinud. Ta sai hetkega minu olukorra tõsidusest aru. Pärast kuut aastat mind end hävitamas nähes, suutmata seda lõpetada, leidis ta viimaks inimese, kes omas teadmisi söömishäiretest. Mingil imelikul moel suutis see mees minu eitava käitumise ühe jutuajamisega murda ja ma nõustusin ravi alustamisega. Sain ilmutuse, mis äratas mu üles ja pani nägema, et mu enesetaju oli kadunud ja selle asemele ilmunud anoreksia. Mõistsin, et kui ma ei lõpeta enda näljutamist, kogen ma midagi hullemat kui surm. Minu enesetaju hävineb sel juhul igaveseks, kuid ma ise hingitseksin veel mõnda aega, et seda kogeda ja sellest aru saada.

Võttis veel kolm aastat hooletut käitumist ja kurnavat segadust, kuni ma pärast kümmet aastat langetasin lõpuks teadliku otsuse, et tahan terveks saada. Siiski ei arvanud ma, et see tähendab anoreksiast täielikult lahtilaskmist. Pärast kümneaastast võitlust anoreksiaga – uskudes, et mul on tahtejõud see lõpetada, samal ajal paradoksaalsel kombel häiret hoopis „toites” –, oli nälg see, millele ma lõpuks järele andsin. Alistusin. See oli algus minu pikale, emotsionaalsele, piinavale ja väsitavale ravile. See oli minu algus tagasi enda tõelise mina juurde.

Minu lugu ei ole masendav memuaar, see ei ole põrgusse-ja-tagasi lugu, see on veidral kombel hoopis metsik sõit, millest ma üllataval kombel eluga välja tulin. Ma olen õnnega koos, et mulle sai osaks tohutult suur toetus oma perekonnalt, kes ei lakanud minusse uskumast terve selle teekonna vältel. Ma ei oleks suutnud seda üksinda teha. Eriti väärtuslikuks osutus aga teraapiagrupp, kus ma osalesin aastaid ning kus söömishäiretega tüdrukud ja naised kokku said, et oma lugu jagada. Aasta oli siis 2002, mil otsustasin midagi vastu anda ja hakkasin kirjutama raamatut „Being Ana”, mis on lugu ühe tüdruku iseenda otsingust läbi „paksu” ja „peenikese”.

Teismelise anoreksia

shteenageMinu haigusest on möödas 8 aastat, 12. juunil pean ma alati enda teist sünnipäeva….

Minu lugu sai alguse  umbes 2004. aasta sügisel, kui ma käisin VIII klassis. Olin täiesti tavaline noor tütarlaps: rõõmsameelne, sportlik, hea suhtleja. Ühel saatuslikul päeval aga läksin ma tülli oma tantsupartneriga, kes oli juhtumisi ka minu klassivend. Tüli tõttu hakkas ta mind narrima ning sellega läksid kaasa ka klassi teised poisid. Kommetaarid olid peamiselt suunatud minu välimusele – mind kutsuti paksuks , tüsedaks või muud sarnast. Iga koolipäev oli minu jaoks kui põrgu, sest norimine muutus üha hullemaks. Muidugi ei rääkinud ma sellest kellegile, vaid hoidsin kõike endas. Jagasin oma muret vaid oma päevikuga.

Ühel päeval võtsin ma end käsile ja koostasin endale toitumis- ja treeningplaani. Plaan oli langetada kehakaalu 5 kg võrra, 55-lt 50 peale. Jälgisin oma kava väga hoolikalt, kuid kui kuu möödudes kaalule astusin, ei olnud ma absoluutselt alla võtnud. Olin täiesti ahastuses. Tegin uue plaani ja vähendasin toidukoguseid, lisaks ostsin endale kaloriraamatu ning hakkasin pidama kaloripäevikut.

Seejärel hakkas kaal langema ja langema. Samal ajal peitusin ma üha enam ja enam koduseinte vahele: ei käinud eriti väljas ja muutusin suhteliselt asotsiaalseks. Paari kuu pärast kaalusingi 47 kg. Rõõm minus oli üüratu ning sain indu juurde, et veel alla võtta. Trenn muutus raskemaks ja toitumine iga päevaga aina kesisemaks.

Umbes pool aasat peale tõsist dieeditamist ja treenimist kaalusin vaevalt 40-43 kg. Minu päevane toidukogus oli pool õuna, dieetjogurt ja hästi palju rabarberit, jääd, salatit, 4 liitrit vett ning lahjendatud supp. Olin täielik kondikubu, minust polnud mitte midagi järel. Käed olid sinised ja jalad äärmiselt peenikesed. Hoolimata sellest ei aimanud ükski õpetaja midagi ega osanud midagi ette võtta, sest sellest haigusest polnud keegi eriti midagi kuulnud. Ainus, mida kardeti ja arvati, oli see, et ju siis on mul vähk.

Haigus süvenes ja kätte jõudis 2004. aasta juunikuu. Ema oli jaganud oma muret minu pärast oma töökaaslasega, kes otsis infot söömishäirete kohta. Seejärel selguski karm tõde, mis lõi isegi mu emal jalad nõrgaks – mul oli anoreksia.

Ema püüdis minuga rääkida, et ma mõistuse pähe võtaks ja sööma hakkaks. Alguses ma ei tunnistanud endale oma haigust, kuid hiljem võtsin end siiski kokku ja harjutasin end mõttega, et olin vaimselt haige. Seejärel läksime emaga perearsti juurde ja panime aja psühhiaatri juurde ning koostasime tervisliku toitumiskava. Sain seda järgida umbes nädal, kuni jõudis kätte saatuslik õhtu: ma kukkusin ema käte vahel kokku. Mulle kutsuti kiirabi ja mind viidi ülimalt raskes seisundis Tartu lastehaiglasse. Teel Tartusse seiskus ka minu süda, kuid õnneks reageerisid parameedikud kiiresti ning suutsid mu elu päästa.

Lastehaiglasse jõudes pandi mind kohe kaalule – ma kaalusin vaid 38 kg. Arstid vaatasid mulle otsa ega osanud midagi öelda. Mind suunati tavapalatisse väga range jälgimise alla. Iga päev mind kaaluti ja mõõdeti mu vererõhku. Viimasel päeval tehti mulle siseorganite ülduuring, mis paljastas, et haiguse tüsistused olid suured: süda nõrk, põis välja veninud, maks ühest küljest kärbunud, emakas taandarenenud, magu ülipisike ja tekkinud aneemia. Kardeti isegi, et võin iga hetk surra, sest kahjustused olid niivõrd laialdased. Peale seda uuringut suunati mind kaheks nädalaks Tartu psühhiaatriakliinikusse. Sealsed grupi- ja individuaalteraapiad olid mulle suureks abiks. Olin nii indu täis, et õige pea kaalusin juba 45 kg ning mind lasti koju. Siiski pidin jätkuvalt käima psühholoogi juures. Nii umbes aasta. Siis tunnistati mind terveks, kuid mitte tervenenud inimeseks (aasta pärast oli minu kaal 54 kg).

Nüüd olen 23-aastane ja 6ndat kuud lapseootel. Kaalun 60 kg, toitun normaalselt ja kõik on hästi.

Treeneritele ja sportlastele

Tihti juhtub, et sportlased hakkavad ühel hetkel orienteeruma vaid tulemustele ning avastavad end märkamatult olukorrast, kus sportlike saavutuste nimel tekitatakse oma tervisele kasu asemel pigem kahju. Teatud spordialade puhul (näiteks tantsimine, iluvõimlemine ja uisutamine) mängib füüsis, eeskätt kehakaal edu saavutamise juures olulist rolli.

Treenerina tuleb olla oma väljaütlemiste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Samuti on väga oluline teada söömishäirete ohtusid ning esmaseid haigusele viitavaid märke. Treener peab oskama vahet teha tervislikul treenimise rutiinil ning selle muutumisel kinnisideeks (kui sportlane tunneb kaalu kaotamisest suurt rahulolu või tahab iga hinnaga ülimat edu saavutada). Juhendajana on oluline ka jagada põhjalikke teadmisi tervislikust toitumisest ja treenimisest.

Püüa luua oma õpilastega usaldusel põhinev suhe.

Vastastikuse austuse ning usalduse korral julgeb juhendatav teile oma muredest rääkida ning üheskoos neile lahenduste otsimine hoiab ära võimalikud ebameeldivad tagajärjed. Kujuneb ka ühine arusaamine treeningu eesmärkidest, mis omakorda aitab õpilasel saavutada enamat. Kui treenitav näib olevat märgatavalt kaalu kaotanud, enesesse tõmbunud või hajevil, siis ära jää ootama selle möödumist, vaid räägi hinnangutevabalt oma kahtlustest.

Hari söömishäirete osas nii oma õpilasi kui ka kolleege.

Jaga sellealast informatsiooni neile ise või kutsu sellest rääkima mõni spetsialist. Söömishäirele viitavate sümptomite märkamine on igaühe võimuses ning see võib ära hoida tõsise haiguse väljakujunemise. Hoolitse selle eest, et sinu juhedatavad teaksid, kuhu pöörduda, kui tunnevad, et nende enda või kaaslase tervisekäitumises on midagi valesti.

Hari oma õpilasi ja kolleege tervisliku ja tasakaalustatud toitumise teemal.

Selle asemel, et ületähtsustada kaalulangetamist ja/või rasvumise vältimist, keskendu hoopis tasakaalustatud toitumisele. Rõhuta oma kehaga koostöö tegemise olulisust: sööma tuleks hakata siis, kui organism annab märku vajadusest lisaenergia järele, ning see lõpetada, kui tuntakse küllastumust ja head enesetunnet. Arutlege üheskoos mitmekülgse toitumise põhitõdede üle, kuid vältige toidu liigitamist „headeks“ ja „halbadeks“.

Ära kaalu oma õpilasi!

Kaalumine on mõistetav vaid spordialade puhul, kus on vajalik teatud kaalukategooriasse mahtumine. Teistel puhkudel on see pigem sobimatu.

Lisa lugemist

Artiklid

Söömishäired ja juhtival ametikohal olevad naised (www.forbes.ee, 27.09.2011)
Jooga Anoreksia Nervosa ravina (www.eadingdisordersonline.com, 30.09.2012)
Iga neljas teismeline püüab kaalust alla võtta (www.tarbija24.ee, 05.02.2013)
Treeningsõltuvus varjab tihti muid probleeme (www.tarbija24.ee, 23.01.2013)
Sundsöömisega kimpus olev inimene on iseenda hüljanud (www.naine24.ee, 08.12.2012)
Noore naise lugu – elada oli jäänud kaks kuud (www.tarbija24.ee, 09.03.2013)

Videod

Meditsiinitöötajad ja söömishäired (www.youtube.com, 06.11.2012)

Uuringud

Toitumishäiretega blogijate „minad“, „teised“ ja „haigused“: positsioneerimisteooria. bakalaureusetöö, 2013
Füüsiline atraktiivsus ja järglaste saamise võimekus USAs 20. sajandil.
Söömishäirete riskifaktorite esinemine Eesti aeroobika treenerite seas. Anna­Liisa Parm, magistritöö, 2007

Kasutatud materjal

Võõrkeelsed interneti leheküljed, mille tõlkimise tulemusena Peaasi.ee Söömishäire materjalid on kokku pandud

http://www.something­fishy.org/
http://americanpregnancy.org/pregnancyhealth/eatingdisorders.html
http://www.nationaleatingdisorders.org/index.php
http://www.something­fishy.org/dangers/pregnancy.php

Eating disorders and pregnancy


http://www.epigee.org/mental_health/eating_disorders.html
http://www.kliinikum.ee/attachments/article/522/rasedate_ja_imetavate_emade_toitumis_ja_toidusoovitused.pdf
http://www.namedinc.org/overview.asp

Söömishäire või dieet

Dieet antud kontekstis käsitletuna tähendab kaalu kaotamist eesmärgiga saavutada vähehaaval enda kehale sobiv normaalkaal.

Söömishäire korral püütakse läbi toitumise (söömise või mitte söömise) paremaks muuta kogu oma elu.

Dieedi puhul võetakse kaalus alla tervislikult ja aeglaselt.

Söömishäirega inimese jaoks ei ole oluline, kui halvasti kaalulangus tema tervisele mõjub, tähtis on vaid sale keha.

Dieeti pidades on inimesel säilinud objektiivne figuuritaju – reaalne väljanägemine ning kehatunnetus on omavahel vastavuses.

Söömishäire puhul esineb sageli rahulolematust oma keha suhtes. Peeglist nähakse end suuremana, kui tegelikult ollakse.

Dieedil olles jälgitakse oma söömist ning hoitakse kaalu kontrolli all hea enesetunde nimel.

Söömishäire puhul kasutatakse toitu teadlikult või alateadlikult oma emotsioonidega toimetulemiseks.

Dieet on vaid oma kehakuju mõjutamine.

Söömishäire hõlmab kõike, mis elus aset leiab – stressi, toimetulekut, valu, viha, aktsepteerimist, segadust, hirmu – kavalalt (või mitte nii kavalalt) peidetuna fraasi: „Ma olen lihtsalt dieedil!“

Söömishäire ja rasedus

Söömishäired on lääne kultuuriruumis muutumas aina tavalisemaks, puudutades väga paljusid naisi ning kippudes eriliselt esile kerkima just parimas lapsekandmise eas (erinevatel hinnangutel esineb neid 2-4% noortel naistel). Raseduse ajal tunneb iga naine tavapärasest suuremat muret oma keha ja väljanägemise pärast, kuid neile, kes võitlevad söömishäirega võivad need üheksa raseduskuud põhjustada häire süvenemise. See kujutab endast ohtu nii füüsilisele kui vaimsele tervisele ning toob kaasa negatiivseid tagajärgi viljakusele ja rasedusele.

Söömishäired ja viljakus

Söömishäired, eriti anoreksia, mõjutavad viljakust ja seega võimalus rasestuda väheneb. Ebapiisavast tarbitavate kalorite hulgast, liigsest kehalisest aktiivsusest ja/või stressist tingituna puudub menstruaaltsükkel enamikel anoreksia all kannatajatest ning buliimia tagajärjel on ca 50%-l see ebaregulaarne.

Kuna söömishäired mõjutavad loomulikku hormonaalset tasakaalu, siis on ka  väga suure soovi ja püüete korral söömishäirega naistel rasedaks jäämine raskendatud. USA viljatuskliinikute naispatsientide hulgas on ühe uuringu kohaselt ligi 17%-l söömishäire(d). Lapse saamise soovi korral tuleb oma häirest koheselt arstiga rääkida nii neil naistel kes hetkel haiged on kui ka need, kes on minevikus söömishäirega kokku puutunud, sest ovulatsioonide taastumine võtab aega. Lootust ei tohiks siinjuures siiski kaotada, sest suurem osa söömishäirega naistest võivad saada terveid lapsi, kui järgivad antud suunised:

  • püüa saavutada ja säilitada tervislik kehakaal
  • väldi liigset treenimist
  • väldi söödu väljutamist (oksendamise esilekutsumise, lahtistite, diureetikumide vm abil)
  • konsulteeri sel teemal oma naistearstiga
  • pöördu toitumisspetsialisti poole ja alusta raseduseaegse tervisliku toitumisega, mis vajadusel hõlmab ka spetsiaalseid rasedatele mõeldud vitamiinipreparaate
  • pöördu psühholoogi poole saamaks nõustamist, et tegeleda oma söömishäire ja sügavamal peidus olevate muredega; rakendage selleks nii induviduaalset kui grupiteraapiat.

Planeerides last ära karda rääkida arsti(dele) oma söömishäirest. Mida avameelsemalt sa sellest räägid, seda rohkem oskavad arstid sinu ja su tulevase lapse tervise eest õigesti hoolt kanda.

Kui kaalud rasestumist

Kui sul on söömishäire või oled varem selle all kannatanud, konsulteeri enne rasestumist oma arstiga, kuna sinu keha ei pruugi olla valmis vastama areneva lapse nõudmistele.

Tulevase ema emotsionaalne ja füüsiline tervis vajab tähelepanu ja seetõttu tuleb mõelda järgnevatele aspektidele:

  1. Kuidas võib rasedus mõjutada sinu võimet söömishäirest paraneda?
  2. Kui mugavalt tunneksid sa end oma kehas rasedusaegsete ja -järgsete muutuste ajal ning kas see võib takistada sinu paranemist või muuta söömishäire hullemaks?
  3. Kas oled piisavalt terve ning veendunud, et suudad hoolitseda oma keha ja lapse eest raseduse ajal ja pärast seda?
  4. Kuidas suudad sa taluda stressi, mis kaasneb uue liikme lisandumisega perre?
  5. Kas viibid tervislikus keskkonnas rasedana ning kas see on tervislik ka sinu tulevasele lapsele?
  6. Kas oled valmis seisma silmitsi ohuga, et kui sa ei suuda tagasilangusest taastuda või haigusest piisavalt terveneda, võid sa selle oma lapsele „edasi anda“?
  7. Sa võid kannatada sünnitusjärgse meeleolu kõikumise või isegi depressiooni all. Kuidas suudad sa sellega pärast lapse sündi toime tulla?
  8. Kas sinu vaimne seisund võimaldab sul abivajadust tunnistada ning vajadusel seda otsida?
  9. Lapsed on küll südamlikud, armsad ja mõnusad kaisutada, kuid oled sa valmis ka vastutuseks, mis lapsevanemaks olemisega kaasneb?
  10. Miks sa soovid last saada?

Need kõik on olulised küsimused, mida endale esitada, kui sa oled seisnud silmitsi söömishäirega ning otsustanud saada lapse. See ei tohiks olla kergekäeliselt tehtud otsus ega ette võetud lihtsalt seepärast, et see näib olevat heaks motivatsiooniks söömishäirest paranemisel. Beebi ei too sinu ellu ainult rõõmu ja naeru. Laps vajab sinu armastust ja kaitset, ning selleks pead sa olema tugev ja terve.

Tihti esineb lapsele kasvamiseks ja arenemiseks vajaliku toidukoguse vähendamist, pidevat rahulolematust oma laste kehakuju ja suurusega, hoidumist teiste pereliikmete ees söömisest või oma laste ülemäärases toitmises. Just loetletud faktorite tõttu võivad paljudel söömishäiretega vanemate lastel kujuneda samuti välja söömishäire ning probleemiga tegelemine on äärmiselt oluline. See kõik ei tähenda aga seda, et Sinust ei võiks saada suurepärast lapsevanemat. On lihtsalt äärmiselt oluline konsulteerida oma perearsti, nõustajate ja/või tunnustatud toitumisspetsialistiga, selleks, et mitte ohustada veel sündimata beebit ning edaspidi takistada häirunud toitumiskäitumise edasikandumist oma lastele.

Rasedus ja emadus nõuavad väga palju füüsilist ja psüühilist tugevust

Raseduse ajal saab arenev laps kogu oma toidu ema kehast. Kui süsivesikute, valkude, rasvade, vitamiinide ja mineraalide varud on ebapiisavad, loovutab naise organism kõik olemasoleva kõhubeebile, et tagada tema kasv ja areng. Kui vajalike ainete reservi läbi tervisliku toitumise piisavalt ei täiendata, võib tulevasel emal tekkida tõsine alatoitlus, mis omakorda võib põhjustada depressiooni, kurnatust ja paljusid teisi tõsiseid terviseprobleeme.

Vastavalt dr Nancy Buttele USA Põllumajandusministeeriumi Laste Toitumise Uurimiskeskusest (USDA Children`s Nutrition Research Center) ja Baylori Meditsiinikolledžist (Baylor College of Medicine) on täiendav toiduenergia raseduse ajal vajalik, et korvata ema ja loote kudedesse paigutatud energiat ning energiakulu suurenemist, mis tuleneb baasainevahetuse ja füüsilisele aktiivsusele kuluva energia muutustest.

Lisakaal, mis võiks olla Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Ämmaemandate Ühingu toitumissoovituste kohaselt keskmiselt 10-15 kg on tervislikuks raseduseks hädavajalik, kuid samas nii mõnegi söömishäirega naise jaoks väga hirmutav. Söömishäirega naistel tuleb vastu võtta otsus, kas nad suudavad toime tulla tervislikuks raseduseks vajaliku suurenenud toitainevajadusega. Mõned häirunud söömiskäitumisega naised suudavad rasedusaegse kaalutõusuga kergesti toime tulla, sest nad näevad seda kui ohverdust ülla eesmärgi nimel, samas kui teised juurdevõtmise mõtte ja kehakuvandi teemaga heideldes satuvad hoopis sügavasse depressiooni. Enamik söömishäirega naisi jäävad siiski kuhugi nende kahe äärmuse vahele.

.

Söömishäired raseduse ajal

Raseduse ajal on tagajärjed palju tõsisemad, sest haigus mõjutab lapse kasvamist ja arengut. Kaasneb suur hulk terviseriske, sh alatoitlus, elektrolüütide tasakaaluhäired (mis võib omakorda põhjustada neerupuudulikkust, infarkti ja ka surma), vitamiinipuudus ja dehüdratsioon. Söömishäire korral vajavad naised lihtsalt tervislikuks raseduseks erikohtlemist ja -hoolt ning soovituslik on saada raseduse ajal söömishäire alast teraapiat vastavas ravikeskuses..

Söömishäire mõju rasedusele

Rasedusaegne söömishäire võib panna sinu kõhus kasvava lapse suurde ohtu mitmete meditsiiniliste kahjustuste tekkimise tõttu. Uuringud on näidanud, et isegi kui sa oled söömishäirest paranenud, võib sul siiski olla kõrgema riskiga rasedus. Võimaluse korral tuleb iga rasedust planeerida seda asjaolu silmas pidades,  kuna naised, kes on tervenenud juba kaheksa aastat tagasi, võivad endiselt kogeda raseduse katkemise, rasedusaegsete komplikatsioonide  ja sünnidefektide riski samamoodi, kui need, kes on alles äsja paranenud.

Eelnevalt mainitud komplikatsioonid võivad olla väga hirmutavad, kuid ei tasuks unustada, et paljudel söömishäiretega naistel on sündinud terved ja elurõõmsad lapsed.

Vastava söömishäire tüübile on ohutegurid mõnevõrra erinevad, näiteks anorektilised naised on alakaalulised ega pruugi võtta raseduse jooksul piisavalt kaalus juurde. Nad riskivad lapse erakordselt madala sünnikaaluga ja sellega kaasuvate terviseprobleemidega. Liigsöömishäire tõttu ülekaalulistel naistel on suurem oht kõrge vererõhu ja rasedusdiabeedi väljakujunemiseks ning suurekasvuliste laste sünnitamiseks. Buliimiahaigetel naistel, kes jätkavad väljutamist ka raseduse ajal võivad tekkida dehüdratsioon, organismi elektrolüütide tasakaalu häirumine ning see võib viia isegi südame rütmihäireteni. Ka liigne treeningkoormus raseduse ajal suurendab raseduse katkemise ja surnultsünni ohtu.

Söömishäirega naiste füüsilise ja emotsionaalse tervise tõttu ohustavad neid rasestudes suurema tõenäosusega mõni järgmistest komplikatsioonidest:

– enneaegne sünnitus
– surnultsünd või iseeneslik abort
– suurenenud keisrilõikega sünnituse oht
– loote kasvupeetus
– rasedusdiabeet
– dehüdratsioon
– komplikatsioonid sünnitusel
– depressioon
– preeklampsia ehk rasedusaegne hüpertensioon
– loote väärarengud (näiteks suulaelõhe)
– kollatõbi
– lootevee vähesus
– enneaegne platsenta eraldumine
– suurenenud neeru- ja südamekahjustuse risk
– imetamisprobleemid

Söömishäire negatiivne mõju tulevasele emale

Sinu laps sõltub oma toitevajaduses täielikult sinust ja omandab sinu kehast nii palju vitamiine, mineraale ja kaloreid, kui palju ta vajab. Seega, kui sa ei söö piisavalt, võid sa muutuda veelgi nõrgemaks ja sul võib tekkida raskusi hingamise, kõndimise ja igapäevatoimetuste tegemisega. Siiski on eelnimetatud sümptomid täiesti loomulikud ja tavalised ka „normaalse“ naise raseduse ajal, lihtsalt söömishäirega naisel võivad need olla pisut võimendunud.

Arenev laps omandab su kehast ka endale vajalikku kaltsiumi, mistõttu võib sul tekkida suurenenud luumassi kadu ja kaasneda osteoporoos. Silmas tuleb pidada ka seda, et eelnevalt olemas olevad füsioloogilised probleemid (südame-, maksa- või neerukahjustus) võivad raseduse ajal ägeneda.

Rasedus võib süvendada ka söömishäirest põhjustatud psühholoogilisi probleeme, kuna tegemist on väga stressirohke ja emotsionaalse perioodiga. Paljude naiste jaoks on rasedusaegse kaalutõusuga toimetulek väga raske ja nad võivad tunda, et olukord väljub nende kontrolli alt. Mõned naised satuvad suurde masendusse ja neil võib tekkida rasedusjärgne depressioon. Kui sulle on omased sellised tunded, tuleb sul koheselt abi otsida!

Võib olla, et mõned naised ei paku sihilikult arenevale lapsele piisavalt toitu, kuna pabistavad üha enam lapse suuruse ja kuju pärast. Teised jällegi võivad oma last liigselt toita, mis võib samuti mitmeid probleeme tekitada. Siiski võivad paljude naiste haigussümptomid aga väheneda raseduse ajal ja nad suudavad korrektselt toituda, et tagada oma lapsele vajalikud toitained.

Sinu söömishäire mõju tulevasele lapsele

On tõestatud, et ema poolt raseduse ajal söödava toidu hulk ja kvaliteet võib avaldada suurt mõju lapse füsioloogiale ja ainevahetusele, luues soodsa pinnase ainevahetuslikele ja hormonaalsetele probleemidele, mis võivad lapse hilisemas elus põhjustada tervisehäireid ja psühholoogilisi probleeme. Näiteks rasedana ebapiisavalt söönud emad sünnitavad sageli alakaalulisi ja enneaegseid vastsündinuid. Neil lastel võib olla tulevikus suurem risk haigestuda diabeeti ja neil võib tekkida südamekahjustus. Kaasuvad probleemid hõlmavad häirunud insuliinitundlikkust, kõrget vererõhku, kõrget triglütseriidide taset ja liiga vähest “hea” kolesterooli taset. Tulevaste emade alatoitlus võib kaasa tuua loote puuduliku maksa arengu ja probleeme vere hüübimisega, mis võib neil täiskasvanueas põhjustada infarkti ja insulti (Jane Brody, New York Times, oktoober 1996). Jällegi tuleb aga meeles pidada, et eelnev informatsioon käib ka kõikide tervete naiste enneaegselt sündinud laste kohta.

Uuringute kohaselt on raseduseaegses alatoitluses emade lastel nooruki- ja täiskasvanuikka jõudes suurenenud ulatuslike meeleoluhäirete (depressioon; maniakaal-depressiivne, unipolaarne või bipolaarne häire) risk. Neil esineb edaspidises elus suurema tõenäosusega ka vaimseid häireid, sealhulgas madalat IQ-d, õpiraskuseid. Nähtavasti nõuab loote aju ja närvisüsteemi areng piisavas
koguses kindlaid toitaineid, mis ei pruugi olla tagatud, kui tulevane ema peab kaalu alandamiseks või äärmuslikuks kontrollimiseks dieeti.

Buliimiaga naiste poolt tarvitatavad lahtistid, diureetikumid ja teised seesugused ravimid võivad kahjustada arenevat last, sest nende ainete toimel väljuvad toitaineid ja vedelik kehast enne, kui need lapseni jõuavad ja talle arenemiseks vajalikku ainest pakkuda saaksid. Lisaks võivad sellised vahendid põhjustada loote väärarenguid, eriti kui neid kasutatakse regulaarselt.

Levinumad probleemid, mida rasedusaegne söömishäire sinu beebil võib põhjustada, on:

– madal sünnikaal
– hingamisraskused
– maksaprobleemid
– suulaelõhe
– puudulik areng
– lapse suurem suremuse tõenäosus ühe kuu jooksul pärast sündi
– madal Apgari skoor (skaala, mille abil hinnatakse sünnijärgselt beebi üldist seisundit, sh antakse 1 ja 5 minuti pärast sündi hinne 0-2 (0-halb, 2-hea) tema nahavärvile, südametegevusele, lihastoonusele, hingamisele ja kaasasündinud refleksidele)
– teised perinataalsed tüsistused
– imemisraskused
– nõudlik olemus
– ajukahjustus
– kehvad sotsiaalsed oskused
– dibeedirisk
– väärarengud
– südamekahjustus
– kasvuhäired
– psüühikahäired
– kehv õppimisvõime

Lapseootuse eripära söömishäire puhul

Kui sul on õnnestunud rasestuda, on kõige olulisem tagada oma veel sündimata lapsele vajalikud toitained, sest sellest hetkest alates on väga tähtis, et tulevane ema sööks tasakaalustatult, tarbiks piisavalt vedelikku, võtaks rasedatele mõeldud vitamiine ja viibiks võimalikult stressivabas keskkonnas. Rasedus võib olla füüsilisele heaolule kurnav, mistõttu on hädavajalik korralik sünnieelne enesehooldus ja hea tervise juures püsimine.

Rasedaks jäädes:

  • külasta oma naistearsti/ämmaemandat esimesel võimalusel ning ole temaga AUS rääkides talle oma varasemast/praegusest söömishäirest või probleemidest toitumisega
  • võta kaalus tervislikult ja piisavalt juurde
  • toitu tasakaalustatult, et saada kõiki vajalikke toitaineid
  • läbi regulaarselt põhjalikke tervisekontrolle
  • vajalikuks võivad osutuda täiendavad ämmaemanda külastused, et hoolikamalt lapse kasvu ja arengut jälgida
  • konsulteeri söömishäiretega hästi kursis oleva toitumisspetsialistiga, kes nõustaks sind raseduseaegse tervisliku toitumise osas
  • väldi lahtisteid, diureetikume ja teisi väljutamise meetodeid
  • küsi oma arstilt infot psühhiaatriliste ravimite kohta, mida on raseduse ajal ohutu tarvitada
  • pöördu psühholoogi poole saamaks nõustamist, et tegeleda oma söömishäirega ja tulla toime sügavamal peidus olevate murede ja hirmudega seoses toidu, kaalutõusu, kehakuvandi ja uue emarolliga; rakendage selleks nii induviduaalset kui grupiteraapiat
  • väldi liigset treenimist, kuid arsti loal võta osa rasedusaegseid harjutusi tutvustavatest kursustest, et õppida tervislikult treenima
    ka kursused rasedusest, sünnitusest, lapse arengust ja lastekasvatusoskustest võivad tulla kasuks emaduseks valmistumisel
  • luba oma ämmaemandal end kaaluda. See on vajalik, et hinnata sinu lapse tervislikku seisundit. Kui sa eelistaksid enda kaalutõusu mitte teada, siis palu oma arstil end kaaluda seljaga kaaluosuti suunas.
  • teatud tingimustel, näiteks raske depressiooni või obsessiiv-kompulsiivse häire korral, võid sa vajada ravimite tarvitamist isegi raseduse ajal.

Pärast sünnitust

Sünnitusjärgne periood võib olla eriti raske just söömishäiretega emadele. Kui sa oled endine või praegune söömishäire all kannataja, võid sa kogeda suurema tõenäosusega sünnitusjärgset depressiooni. Paljudel naistel võivad tekkida söömasööstud ja väljutamishood või naasevad nad enda näljutamise juurde.

Tuleb meeles pidada, et kuigi beebi on nüüd sündinud, vajab ta jätkuvalt tervet ema, kes suudaks tema eest hoolitseda. Seega on ka pärast lapse sündi oluline jätkata tervislikku toitumist, et saada kõik vajalikud toitained. Vastne ema peab kindlustama endale energia ja tugevuse, et edukalt kõikide elumuutustega toime tulla, mis armsa lapse sünniga kaasnevad. Samuti on vaja jõudu, et hakkama saada võimaliku sünnitusjärgse depressiooniga.

Kui sa toidad last rinnaga, muutub korrektne toitumine veelgi olulisemaks, sest rinnapiima kaudu annad sa kõikvõimalike vitamiinide puuduse üle ka oma lapsele või ei suuda su keha üldse toota tema toitmiseks piisavalt rinnapiima.

Naised, kes ei suuda söömishäirest paraneda võivad tahtmatult „istutada“ ebatervislikke toitumistavasid ka oma arenevatesse lastesse. Hiljutised uuringud näitavad, et söömishäiretega naised kipuvad piirama kodus oleva toidu koguseid, keelduvad oma lastele söögivalmistamisest või nendega koos söömisest. Lisaks on nad ka tõenäolisemalt rahulolematud oma laste kehakuju või -kaaluga.

Söömishäired kipuvad liikuma mööda peresid ja just eelpool väljatoodu võib olla selle põhjuseks. Vanemad on oma laste jaoks olulised eeskujud, mistõttu peaksid nad neile demonstreerima tervislikke toitumisharjumusi.

Soovitused:

  • jätka nõustamisega, et parandada oma füüsilist ja vaimset tervist
  • teavita oma tugigruppi (arste, partnerit, sõpru ja teisi lähedasi) oma söömishäirest ja sünnitusjärgse depressiooni suurenenud riskist; palu neil pärast lapse sündi kättesaadavad olla
  • võta ühendust imetamisnõustajaga, kes aitaks imetamise alguses
  • jätka või alusta toitumisspetsialistiga kohtumist, et ta saaks aidata sul naasta tervislikult normaalse kehakaalu juurde

Küsimused-vastused söömishäirete ja raseduse kohta

Hey! I am first heading line feel free to change me

Kui mul õnnestub rasestuda enne, kui olen söömishäirest paranenud, siis kas minu häirunud söömiskäitumine võib mu last kahjustada?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Võib. Söömishäiretega naistel on suurem raseduse katkemise risk kui tervetel naistel. Samuti võib sinu laps sündida enneaegselt, mis tähendab, et ta ei kaalu nii palju või ei ole nii hästi arenenud kui õigeaegselt sündinud lapsed. Madala sünnikaaluga vastsündinuid ohustavad paljud terviseprobleemid, milledest mõned võivad olla ka eluohtlikud.

2002. aasta jaanuaris ajakirjas New England Journal of Medicine ilmunud artikli kohaselt esineb enneaegselt sündinud lastel neuroloogilisi ja arenguprobleeme kuni varase täiskasvanueani, võimalik, et isegi kauem. Seesugusteks probleemideks on näiteks madalam IQ, õpiraskused ja ajuhalvatus. Lisaks kaasneb enneaegse sünniga suurem imiku surma ja kasvupeetuse tõenäosus esimese eluaasta jooksul. Isegi kui madala sünnikaaluga vastsündinud näivad olevat terved, võib juhtuda, et nad ei saavuta täiskasvanuna normaalset kasvu, jäädes kogu eluks väikeseks ja lühikeseks.

Aktiivse söömishäirega naiste lastel tundub olevat ka suurem sünnidefektide risk, sh ulatuslikeks puueteks nagu pimedus ja vaimne alaareng.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Mis siis, kui ma rasestun ajal, mil heitlen söömishäirega?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Kuigi söömishäire võib vähendada rasedaks jäämise tõenäosust, tuleb lihtsalt võtta kasutusele meetmeid kaitsmaks tulevase ema ja tema lapse tervist. Spetsialistid saavad aidata sul raseduse ja häirunud söömisega seotud erivajadustega tegeleda vaid siis, kui sa oled valmis oma probleemidest nendega täiesti ausalt rääkima.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Ma tean, et see kõlab isekalt, aga kas ma võin ennast kahjustada üritades rasestuda enne, kui olen häirest paranenud?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Sinust on väga mõistlik sellele juba ennetavalt mõelda. Tuleb aru saada, et sinu sees arenev laps võtab kogu endale vajaliku toitainete hulga sinu kehast ning kui sa oma varusid ei täienda, võid ühel hetkel olla hädas alatoitlusest tingitud depressiooni ja kurnatusega. Rasedusega kaasnevad füüsioloogilised ja emotsionaalsed nõudmisted võivad kaasa tuua selle, et võid tunda end ülekoormatu ja kontrolli alt väljas olevana.

Lisaks on 2001. aasta septembris ajakirjas American Journal of Psychiatry ilmunud artikli kohaselt aktiivse söömishäirega või varem häire all kannatanud rasedatel suurenenud keisrilõike risk, mis võib teha hoolitsemise iseenda ja vastsündinu eest keerulisemaks.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Kas on mingeid konkreetseid tervisehädasid, millega mul probleeme võib tekkida?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Hambad ja luud võivad muutuda nõrgaks ja hapraks, sest kasvava lapse kaltsiumivajadus muutub sinu omastdomineerivamaks. Kui sa ei täienda oma kaltsiumivarusid süües regulaarselt piimatooteid ja teisi kaltsiumiallikaid, võivad sind tulevikus ohustada luumõrad ja -murrud. Kui kaltsium on kord juba sinu luudest kadunud, on seda väga raske taastada.

Rasedus võib võimendada ka teisi söömishäirega seotud probleeme, näiteks maksa-, neeru- ja südamekahjustusi. Kõik last ootavad naised peaksid raseduse ajal olema ämmaemada hoolika jälgimise all. Mõne või mitme eelnimetatud komplikatsiooni käes vaevlevad naised aga peaksid konsulteerima arstiga kohe, kui rasedust kahtlustavad.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Kui ka laps sünnib tervelt, siis kas edasi on kõik korras?

Hey! I am first heading line feel free to change me

On võimalik, et sinu laps on ja jääbki terveks. Kuid on ka võimalik, et ilmneb probleeme edasises elus, võib esineda aeglast või alaarengut. Füüsiliselt võivad nad olla väiksemad, nõrgemad ja kasvada aeglasemalt kui teised nende vanused. Ka intellektuaalse arengu poolest võivad nad oma ea- ja klassikaaslastest maha jääda. Emotsionaalselt võivad nad jääda lapselikuks ja sõltuvaks. Samuti ei pruugi neil välja areneda tõhusaid sotsiaalseid oskuseid ega edukaid suhteid teiste inimestega.

Samas ei tea antud olukorras keegi, kui paljud lapse arenguraskused on tingitud söömishäire meditsiinilistest tagajärgedest ja kui paljud sellest, et teda kasvatas emotsionaalselt vaevatud ning liigselt toidu ja kehakaalu pärast muretsev lapsevanem.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Mis võib veel minu ja lapsega halvasti minna, kui ma üritan rasedaks jääda?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Sa võid rasedusaegse kaalutõusu pärast depressiooni ja meeleheitesse sattuda, tundes, et ei kontrolli oma elu ja keha. Samuti on oht, et sa hakkad oma last alatoitma, et teda peenikeseks muuta, või ületoitma, näitamaks maailmale, et oled hoolitsev ema. Perekondi, kus kellelgi on söömishäire, vaevavad tihtipeale võimutülid toidu ja söömise pärast. On oht, et sa jätkad sama mustrit oma lapsega.

Uuringud näitavad, et tulevase ema dieeditamine ja madal kehakaal võivad põhjustada probleeme arenevale lootele, kes võib energia säästmiseks oma ainevahetust aeglustada. Liiga aeglane ainevahetus looteeas võib põhjustada ülekaalulisust, südamehaiguseid ja diabeeti lapse edasises elus. Ema dieedipidamine võib takistada ka nende vähestegi toitainete jõudmist loote ajju, tuues kaasa muutuseid elundites nagu maks.

Teisalt jällegi, kui arenev laps on ületoidetud, võib ta täiskasvanuna olla enam ohustatud ülekaalulisusest ja rinnavähist. Kõrgenenud veresuhkru tase võib pidurdada ka platsenta juurdekasvu.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Söömishäire ei oleks nii valdav ja oluline, kui mul oleks laps.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Emadus on stressirohke ning kui sa ei ole oma paranemise teel piisavalt tugev, võid sattuda kiusatusse pöörduda tagasi nälgimise ja enda „polsterdamise“ juurde tuttavlike toimetulekumehhanismidega. Ideaalis võiksid sa oma pere loomise ajaks olla õppinud ja juba praktiseerinud teisi, tervislikke ja tõhusaid keeruliste olukordadega toimetulemise mehhanisme.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Ma tõesti tahan last ja ma arvan, et emaks saamine annaks mulle motivatsiooni haigusest jagu saamiseks. Ma usun, et naudiksin rasedust, kuigi kaalutõusuga toimetulek on hirmutav. Mida ma saaksin teha, et kindlustada endale ja oma lapsele selles olukorras parim?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Mõned söömishäirega naised võtavad rasedust kui puhkust kaalumuredest. Nad tunnevad, et last saades teevad nad midagi olulist, mistõttu suudavad lapse tervise nimel oma tüsenemishirmu kõrvale jätta. Teised naised aga langevad kõhu paisudes sügavasse depressiooni ja tunnevad talumatut ärevust. Enamik tulevaseid emasid, kes kannatavad söömishäire all, paigutuvad kuskile nende kahe äärmuse vahele.

Kui kahtlustad, et oled rase või soovid rasestuda, siis räägi sellest oma arstile esimesel võimalusel, sest tervise jälgimine suurendab võimalusi, et sinu laps sünnib komplikatsioonideta. Samuti oleks kasulik külastada nõustajat, kes saab aidata sul toime tulla kõhkluste, hirmude ja muredega. Tulevastele lapsevanematele mõeldud loengud raseduse, sünnituse ja lapse sünnijärgse arengu kohta võivad anda sulle rahustavat infot selle kohta, mis sind ees ootab. Sa saad küll õppida lastekasvatusoskusi, kuid nägemus emaduse rollist on igaühe jaoks erinev ning oleneb paljuski sellest kui hea on läbisaamine iseendaga.

Enesetoetamine

Tihti juhtub, et hoolimata psühhiaatrilisest abist on igapäevaste katsumustega toimetulek söömishäirega inimese jaoks endiselt keeruline. Sellisel juhul võib ta haigusega võitlemiseks vajada lisaks midagi enamat. Selleks võivad olla meelespead või teatud protseduurid ja rituaalid, näiteks  ohumärkide tajumisel koheselt kindlale isikule helistamine. On väga oluline, et ka sina leiaksid endale selle miski, mis just sind igapäevaselt aitaks. Ühel hetkel võib see päästa sind haigusega kaasnevatest keerulistest situatsioonidest, sest toimetuleku mehhanism on muutunud ning sa oled paranemisel suure sammu edasi astunud. Järgnevalt on välja toodud mõned sellised „abimehed“.

Hakka pidama päevikut, mis kannab nime „Asjad, mille eest ma tänulik olen“ ning täida seda igal õhtul. Isegi siis, kui sa ei suuda välja mõelda üle ühe asja. Kirjuta üles iga pisimgi asi, mille eest tänulik oled! Päeviku eesmärgiks on veenda ennast, et tervenemine on oluline ning pakkuda vastust küsimusele, miks. Ole tänulik kõikide positiivsete asjade eest oma elus!

Kirjuta märkmepaberitele positiivse sisuga hüüdlauseid ning kleebi need kõikjale endale nähtavatesse kohtadesse oma korteris või toas. Pole just alati lihtne öelda, et oled eriline, eriti tervenemise algusjärgus. Seega võiksid need väikesed „meeldetuletajad“ sind esialgu aidata.

.

Koosta endale kaardipakk, mille igale lehele on kirjutatud iseenda kohta käivad positiivsed väited. Tee need värviliseks, lõika sobivasse suurusesse ja kaunista kleepsude, joonistuste või muuga ning hoia neid erilises kohas. Iga päev peale ärkamist tõmba pakist kinnisilmi kolm kaarti ning võta need terveks päevaks endaga kaasa. Kanna neid näiteks taskus või kotis. Nii saad enda jaoks rasketel hetkedel need välja võtta ja endale meelde tuletada, et oled tervenemist väärt.

Kui tunned tungi liiga palju süüa, oksendada või söömist piirata, siis püüa mõelda oma tunnetele. Kirjuta esmalt üles emotsioonid ja mõtted, mis antud hetkel sinu peas ringlevad ning järgnevalt see, kuidas kavatsed nendega toime tulla ja miks see sinu jaoks oluline on. Ainuüksi sellega oled astunud sammu, et oma tunnetega testmoodi hakkama saada ning see muutub edaspidi järjest kergemaks!

Koosta kirjalik pöördumine oma söömishäire poole. Võid „talle“ ka nime anda. Kirjuta kõigest, mida tema juures vihkad ning kuidas tema olemasolu sind takistab. Kui vaja, kasuta „vänget“ kõneviisi ning ütle talle, mida halba ta sulle teinud on ja miks sa tahad temast igaveseks lahti saada. Nüüd „saada“ kiri ära: murra see kokku, kortsuta ning põleta. Seda harjutust võid vajadusel läbi teha mitmeid kordi, et vabastada endasse kogunenud viha ja frustratsioon.

Kirjuta oma eesmärkidest, unistustest ja täna end, et oled elus! Too kirjas välja iseloomujooned, mis sulle enda juures meeldivad ning miks soovid paraneda. Pane kiri ümbrikusse, adresseeri see endale ning pista posti! Kui sa mõne päeva pärast kirja kätte saad, toimi sellega nagu oleks see kelleltki väga eriliselt, sest tegelikult see ju ongi nii! Loe kiri kohe läbi või ava see siis, kui seisad silmitsi raske hetkega. Endale kirjutamine on veel üks hakkamasaamise mehhanism ning nende kirjade lugemine aitab sul iseendasse paremini suhtuda.

Ortoreksia

“Ma ei suuda vahel ise ka uskuda, mis jama ma endale varem näost sisse ajasin! Milliseid kemikaale ja ebavajalikke toitaineid! Kui ma vaid oleksin varem teadnud seda, mida ma tean nüüd! Enam ma rämpsu suhu ei pane ja enesetunne on palju parem. Kõik vajalikud mineraalid ja toitained saan ma kätte ka rasva­, lisaainete­ ning saastevabadest söökidest ja mu keha tänab mind selle eest. Mul on kahju, et restoranid ja kohvikud ei paku „puhast“ toitu. Kõige kindlam on kodus einestada, et tagada oma kehale hea ja kasulik toit. Tööle võtan alati söögi kodust kaasa ja lõunatan üksi kontoris, samal ajal kui teised on kohvikutes. Ma ei jõua ära imestada, millist rämpsu inimesed söövad. See ajab mind lausa marru. Mõni sööb IGA PÄEV kartulit! Kuidas küll ei teata, mida see tärklisekogus kehaga teeb? Aga mina olen targem ja tänu sellele tunnen ma end ka tervena!”

Jah. Ortoreksia korral tundubki kõik õige ja tervislik, kuid millise ohverdusega? Seltskondlikust, ja lõpuks ka igapäevaelust võõrandumisega. Elu eesmärgiks saab äärmuslikult tervislik ja ehe toit. Seesugust normaalsest toitumisest kõrvalekaldumist ei loeta ametlikult söömishäireks. Ometi on väga valiv toitumine tervise parandamise eesmärgil tänapäeval üha enam levinud probleem.

Ortoreksia korral on söömiskäitumine häirunud pika aja vältel.

Kui inimene on tervislikult toitunud mõne nädala vältel ja sellest saab tema jaoks normaalne tervisele kasulik rutiin, ilma et see muutuks kinnisideeks, siis ei peeta seda söömishäireks.

Tervislikust toitumisest saab inimese elu kespunkt.

Toidu abil leevendatakse stressi, söögivalmistamisega välditakse negatiivseid emotsioone ning suur osa ajast kulub sobivate toitude leidmisele, siis sellisel juhul on see probleemiks. Kogu elu ülekandmine söömisakti teeb ortoreksiast haiguse ning „puhta“ dieedi kinnisidee hakkab segama igapäevaelu.

Ortoreksia puhul pööratakse tähelepanu peamiselt söögi kvaliteedile.

Anoreksia ja buliimia puhul pööratakse tähelepanu peamiselt söögi kogusele ­ selle vähesusele või rohkusele. Ortoreksia korral kujuneb välja elustiil, mis on sisustatud kroonilise murega tarbida vaid rangetele kvaliteedikriteeriumitele vastavat toitu. Kui ortoreksia käes kannatav inimene oma „täiusliku“ dieedi järgimisel libastub, võib ta kasutusele võtta ekstreemsed enesedistsipliini meetodid nagu näiteks veelgi rangema režiimi või paastumise. Harvematel juhtudel võib haigus viia alatoitumise ning isegi surmani. Olles dieedil, mis ei taga organismile piisavalt erinevaid toitaineid, viib see ühel hetkel paratamatult vastupandamatu ihani „keelatud toitude“ järele, misjärel süüdistavad ortoreksia all kannatajad end tahtejõuetuses, kuid ei kahtle iialgi iseenda poolt kehtestatud reeglite õigsuses.

Tekkepõhjused

Kinnisidee tarbida üksnes väga tervislikke toite võib saada alguse nii perekondlikest harjumustest, sotsiaalsetest trendidest, majanduslikest probleemidest kui ka põetud haigusest. Samuti võib ortoreksia välja areneda toiduallergiast. Uute söömismustrite väljatöötamine väljub sellisel juhul kontrolli alt ning paljud toidud välistatakse oma toidulaualt täielikult. Lisaks on inimesed tänapäeval üha enam ümbritsetud informatsiooniga, mis käsitleb erinevate toidugruppide negatiivset mõju organismile. Neist loobudes jäävad järele vaid mõned üksikud „turvalised“ toiduained, üksnes millest koosnev menüü on väga ühekülgne. Tagajärjeks on varem või hiljem väsimus ja muud terviseprobleemid.

Ravi

Nagu iga teisegi söömishäire puhul, tagab võimalikult varajane ravi alustamine kiirema tervenemise, antud juhul „tervislikkuse“ reeglistikust lahtimurdmise. Kuivõrd ortoreksia all kannatajad on enamasti oma söömiskäitumise üle uhked, leiab probleemi tunnistamine kõige tõenäolisemalt aset alles siis, kui ravimeeskonda on kaasatud professionaalsed toitumisteadlased. Kuigi antidepressantide manustamine on raskendatud, sest patsiendid peavad ravimeid organismi hävitavateks, on nende kasutamine siiski levinud.

Meestele

Maailmas on söömishäirega naisi umbes seitse miljonit ning mehi miljoni ringis.

Arvatakse, et meestel diagnoositakse vähem haigusjuhte, kuna sageli eitavad nad probleemi olemasolu ning tunnevad abi poole pöördumise pärast piinlikkust. Levinud arusaam, et tegemist on „naistehaigusega“, takistab tihtipeale ka sümptomite märkamist ning tänu sellele on meeste

Söömishäire avaldub nii meestel kui naistel samade sümptomitega, näiteks söök ja treenimine on saanud kinnisideeks, pidevad meeleolumuutused, madal enesehinnang jne.

Sugudevaheline erinevus söömishäirete puhul on siiski olemas. See väljendub eelsoodumuses (naistel suurem tõenäosus haigestuda), haiguse kulus ja vallandumises.

Liigsöömishäire

“Kui tunnen end õnnetuna, siis söön igasugu head ja paremat. See peletab kurbuse ja tekitab mingiks ajaks hea enesetunde. Inimesed ju tahavad end hästi tunda, kui neil on halb… Muidugi võiksin vähem süüa, aga ma ei saa millegipärast… Ma olen lihtsalt laisk või on see mul mingi faas elus… Söömishäiret mul küll ei ole!

Liigsöömishäire korral tarbitakse väga suures koguses toitu lühikese aja jooksul, kuni kõht on ebamugavalt täis ning enesetunne halb. Toitu kasutatakse negatiivsete emotsioonide blokeerimiseks ning enese tuimestamiseks. Söögist lohutuse otsimine või selle abil hingelise tühjuse täitmine aitab neil hakkama saada igapäevase stressi ja pingega. Kontrollimatu söömine tekitab küll ajutise vabanemise tunde, kuid õige pea asendub see süü ja häbiga. Selle häire all kannatajad võivad olla keskmisest suurema kehakaaluga ning neil on keeruline kaalu alandada ja säilitada. Kuigi liigsöömishäire sümptomid on sarnased buliimia ja kompulsiivse ülesöömise tunnustega, ei esine liigsöömishäire korral toidu väljutamist või hilisemat liigse tarbimise kompenseerimist ning häire ilmsiks tulemine võtab selle häire puhul kauem aega.

Tekkepõhjused

Liigsöömishäire kujunemise põhjuseid on mitmeid, hõlmates nii geneetilisi, emotsionaalseid kui ka elukogemuslikke faktoreid. Uuringud on näidanud, et haigus on suuresti seotud hüpotalamuse (organ, mis kontrollib ajus isude regulatsiooni) funktsioneerimisega: valede impulsside edastamise korral on nälja ja küllastuse tundmine häirunud. Füsioloogiliste eripärade kõrval ei tohiks kindlasti tähelepanuta jätta ka sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Ühiskonnas, kus rõhutatakse pidevalt vajadust olla sale, võib inimene tunda end ebaatraktiivsena ning karistada end selle eest üha enama söömisega. Tihti on põhjuseks ka vanemate harjumus pakkuda oma lastele juba varajases lapsepõlves toitu nende lohutamiseks või kiitmiseks. See kujundab välja emotsioonide ajel söömist täiskasvanueas – kogemusele tuginedes tekib tung süüa nii tähistamiseks kui ka murest vabanemiseks. Nagu teistegi söömishäirete puhul, on täheldatud seost ka liigsöömise ja väärkohtlemise vahel.

Sümptomid

Emotsioonide ajel söömine on selle häire puhul võtmeteguriks. Paljud inimesed kasutavad mingites olukordades söögist saadavat rahulolu, et end hästi tunda. Probleemiks saab see alles siis, kui selline käitumine muutub ainsaks viisiks, kuidas emotsioonidega toime tulla või stressi maandada.

●võimetus lõpetada söömine isegi siis, kui tuntakse end füüsiliselt halvasti
● suure koguse söögi söömine lühikese aja jooksul
● söögi peitmine, et seda hiljem salaja süüa
● normaalne söömiskäitumine seltskonnas, õgimine üksi olles
● pidevalt terve päeva vältel söömine, kuhu pole planeeritud konkreetseid regulaarseid toidukordi
● häbi tundmine suure toidukoguse söömise pärast
● söömine on ainus viis enese rahustamiseks
● küllustunde puudumine, hoolimata toidukogusest
● süütunne ning enesetunde langus pärast söömishoogu
● meeleheitlik kehakaalu ja toitumisharjumuste kontrollimine
● kaalutõus
● madal enesehinnang
● depressioon
● ärevus
● kaalukõikumised
● seksuaaliha kadumine
● kõrvaltvaataja silmis dieedi pidamine
● uskumus, et elu oleks kaalu kaotades parem
● füüsilised/meditsiinilised komplikatsioonid:
● ebakorrapärane menstruatsioon
● diabeet
● kõrge vererõhk
● kõrge kolesteroolitase
● hingamisraskused
● südamehaigused
● maksa ja neeru probleemid
● südameseiskumine ja surm

Ravi

Haiguse ravis kasutatakse nii individuaalset nõustamist kui ka grupiteraapiat. Oluline on mõista, et suure tõenäosusega ei ole kannataja liigsöömishäireni jõudmise taga tema üksinda. Seega on tavapärane lähedaste kaasamine paranemisprotsessi, sest just nemad saavad haiget igapäevaselt kõige enam toetada. Esimene samm on kõige raskem, kuid ka kõige tähtsam. Kui raviga on juba alustatud, siis on äärmiselt oluline sellega jätkata seni kuni terapeut on seisukohal, et inimene saab iseseisvalt hakkama. Tugigrupi olemasolu ning regulaarne kohtumine spetsialistiga on liigsöömishäirest tervenemise vältimatuks osaks.