Ärevushäirete ravi

Sageli inimesed häbenevad vaimse tervise raskuseid ning näevad neid väga erinevalt kehalistest haigustest. Paljud arvavad, et psüühikaprobleemidega inimene on nõrgem, rumalam või kehvem kui need, kellel selliseid häireid ei ole. Seda nimetatakse vaimse tervise häirete all kannatavate inimeste häbimärgistamiseks ehk stigmaks.
Stigma tõttu juhtub päris sageli, et inimesed väldivad oma vaimsele tervisele mõtlemist, probleemide tunnistamist ja asjakohase abi otsimist.

Tegelikult on vaimse tervise häired suuresti samasugused nagu kehalise tervise häired. Inimene ei saa ise valida, kas ta haigestub ühte või teise haigusesse ning haigestumine ei tähenda, et inimene on nõrk, saamatu või teistest kehvem. Vaimse tervise häired on osaliselt või täielikult ravitavad või leevendatavad. Ravi on kiirem ja tulemuslikum, kui pöörduda abi saama pigem varem kui hiljem.

Kognitiivne käitumisteraapia lähtub arusaamast, et inimest häiriv enesetunne ja käitumine tulenevad elusituatsioonides tekkivatest negatiivsetest mõtetest, tõlgendustest ja tähendustest. Negatiivsete mõtete muster lähtub aga isiklikest hoiakutest ja toimetuleku reeglitest, mis omandatakse elu jooksul. Inimene mõtestab pidevalt enda ümber toimuvat. Negatiivsed mõtteahelad kutsuvad esile negatiivseid emotsioone, millele reageerib juba ka keha ja mille tulemusena hakkab inimene ebakohaselt käituma või hoopis vältima teatud tegevusi.

Mõtted, emotsioonid, füüsilised aistingud ja käitumine on kõik omavahelises vastasmõjus ning muutus ühes valdkonnas põhjustab muutuse ka teistes.

Kognitiivseid käitumisteraapiaid on mitmeid eri liike, kasutatakse erinevaid tehnikaid, erinevate häirete puhul kasutatakse erinevaid lähenemisi.

Kognitiivsete käitumisteraapiate alused

Mõtlemise muutmine

KKT põhineb eeldusel, et meie mõtted tingivad meie tunded ja käitumise. Mõtted võivad soodustada halbu tundeid ja ebakohast käitumist või pärssida positiivseid tundeid ja kohast käitumist. Korrigeerides mõttemustreid, kogetakse teistsuguseid tundeid ja kehalisi aistinguid, mis julgustavad inimest käituma teisiti. Saades „siin ja praegu“ uue kogemuse osaliseks, omandatakse uued ja kasulikud toimetuleku viisid. Reaktsioonid rasketele olukordadele muutuvad seeläbi funktsionaalsemateks.

Terapeudi ja kliendi koostöö

Kuigi KKTs nagu ka teiste teraapialiikide puhul peetakse oluliseks terapeutilist suhet, ei keskenduta sellele otseselt. Terapeudiga koos selgitatakse millised on inimese eesmärgid teraapias ja käesolevas elusituatsioonis. Terapeudi abiga leitakse ja korrastatakse erinevate võtete abil mõttemustreid, mõeldakse välja sobivaid käitumiseksperimente. Terapeut on üsna aktiivne ja juhendav, aktiivsust ja katsetamisvalmidust oodatakse ka kliendilt. See on partnerite koostöö, kel ühine eesmärk. Näiteks võib olla eesmärgiks depressiooni sümptomite leevendamine, enesehinnangu parandamine. KKTs sõnastatakse eesmärgid väga täpselt ja konkreetselt, et nende saavutamist saaks jälgida ja kontrollida.

Kindel ülesehitus

KKT puhul on igal seansil kindel ja struktureeritud ülesehitus, kuhu kuulub nii mõttemustrite tuvastamine ja skematiseerimine, kui käitumiskatsete püstitamine. Terapeut tutvustab erinevaid tehnikaid, koos valitakse nende raskusaste ja elluviimise kava. Käib järjepidev ja sihipärane alternatiivide otsing ja järele proovimine. Tegevus ja muutused on suunatud olevikule.

Kodutöö

KKTs kasutatakse palju erinevate tegevuste kasulikkuse mõõtmist ning kodutööd, kus klient saab iseseisvalt oma mõtteid, tundeid ning käitumist jälgida, üles tähendada ning uusi lähenemisi katsetada.

Kuna eesmärkide saavutamiseks on vaja õppida midagi uut ning seda oma käitumisse juurutada, on vajalik, et inimene tegeleks sellega rohkem kui 45 minutit nädalas. Kodutöö kiirendab muutuste toimumist ning aitab uuel teadmisel juurduda.

Teraapia kestus ja sagedus

KKT on ajaliselt selgelt piiritletud teraapia liik. Sõltuvalt probleemi või häire iseloomust valitakse sobiv sessioonide arv, tavaliselt koosneb KKT 5-20 sessioonist. Tüüpiliselt kestab üks sessioon 45 minutit.

Kellele sobib?

KKT-d on kohandatud enamuse psüühiliste häirete raviks, eriti sobiv on see näiteks:

Ärevushäiretele
Meeleoluhäiretele
Sõltuvushäiretele
Kroonilise valu või väsimuse puhul

Järk-järgult ning turvaliselt kokkupuutumine ärevust tekitavate olukordadega.

Võimaldab läbi töötada traumaga seonduvad valusad mälestused ning vähendada neist tulenevate sümptomite mõju toimetulekule.

Toetavad ja rahuldustpakkuvad lähedased suhted on vaimse heaolu tähtsaks osaks. On leitud, et selliste suhete olemasolu vähendab leevendab stressi ning on parandab toimetulekut erinevate eluraskustega, näiteks nii vaimsete kui füüsiliste haigustega.

Perekonnapsühhoteraapia alused

Inimene ei ole üksik saar, vaid igal ajal ja igas kohas samal ajal ka suhtes millegi või kellegagi. Inimene kuulub reeglina mingisse sotsiaalsesse kooslusse ning eelkõige on selleks perekond. Perekonnapsühhoteraapias vaadeldakse perekonda kui süsteemi, kus muutus ühes pereliikmes toob kaasa muutuse kogu süsteemis ja vastupidi. Igas perekonnas on oma struktuur ning toimimismehhanismid, mis püüdlevad tasakaalu poole. Sellest kontekstist lähtuvalt võivad psüühikahäire sümptomid kanda mingit funktsiooni perekonnas või olla süsteemi kohanematuse tagajärjeks. See, millised sümptomid, millisel pereliikmel, mis kontekstis tekkivad, on teataval määral juhuslikud ning neid saab ravida ravides suhteid perekonnas.

Lapsed ja noored pereteraapias

Laste ja noorte maailmataju ja käsitlus on täiskasvanute omast mõneti erinev, neil tuleb alles õppida toime tulema endast ning ümbritsevast tulenevate raskustega, neil on vähem kogemusi ja oskusi sellega toimetamiseks. Lastel on vähem sõnu oma enesetunde ning vajaduste kirjeldamiseks, nad kasutavad rohkem mitteverbaalset suhtlust. Kuna inimene on noorena avatum kõige uue vastuvõtmisele, on ta ümbritsevast kergemini mõjutatav, see käib nii kasulike kui ebasoovitavate mõjutuste kohta. Mida pisem on laps, seda enam on ta sõltuv oma emast, vanematest ja perekonnast, lapse heaolu sõltub paljuski oma perekonna heaolust. Inimene sünnib suhtest ja suhtesse, tema maailmapildi -ja vaate kujundamisel on lähisuhted kriitilise tähtsusega. Kui inimene jõuab noorukiikka, muutuvad eakaaslased mõnes mõttes tähtsamateks kui pereliikmed, kuid iseseisvaks saamise puhul on pere toetus selleks siiski oluline.

Laste ja noorte psüühikaprobleemide puhul on pere kaasamine efektiivse tulemuse saamiseks tarvilik samm. Pereteraapias vaadeldakse sümptomit kui sümbolit pere probleemidest – mitte lapsel ei ole viga küljes, vaid viga on tekkinud pere suhtlemismustrites. Mõne probleemi korral puudub küll ideaalne lahendus ning täielikku korda pole võimalik igal juhtumil saavutada, kuid alati on võimalik leida sobivaim lahendus hetke probleemile. Pere ja lapse erinevatel arengutasemetel võib ette tulla erinevaid raskusi, perekesksed lähenemised pakuvad välja võimalusi nendega tegelemiseks.

Kellele sobib?

Pereteraapiat saab kasutada erinevate suhteraskuste korral, näiteks paarisuhetes. Paariteraapiasse võiksid pöörduda need paarid, kes soovivad oma suhet hoida, kuid on sattunud korduvate konfliktimustrite lõksu. Mõned paarid pöörduvad teraapiasse siis, kui juba lahkuminek on enam-vähem otsustatud ning sellest võib abi olla ka lahkumineku valulisuse vähendamisel. Samas võiks teraapia peale mõelda tunduvalt varem, kui positiivne veel negatiivse üles kaalub.

Leevendust võib leida kui tasakaal perekonnas on rikutud mõne pereliikme lahkumise või lisandumise tõttu või kui perekonnas on suurem muutus aset leidnud ning sellega ei ole suudetud sobivalt kohaneda.

Pereteraapiat kasutatakse ka erinevate psüühikahäirete puhul perekonnas nagu näiteks psühhoos, bipolaarne häire, anoreksia nervosa, alkoholi kuritarvitamine.

Pereterapeudi juurde võib minna peresuhteid arutama ka üksi, kuid kindlasti on tulemuslikum minna kogu perega. Esmalt võib terapeudiga kontakti võtta ning esitada lühike probleemikirjeldus ning usaldada terapeudi hinnangut, milliste pereliikmete kohalolek oleks vajalik.

Teraapia kestus ja sagedus

Mitu korda on vaja käia ning kui sagedasti, oleneb olukorrast, milles pere parasjagu on. Esimesel kohtumisel terapeudiga on mõistlik mingi kohtumiste arv ning eesmärk kokku leppida. Tavaliselt toimub pereteraapia korra kuus või paari-kolme nädala järel. Kui perekond on suures kriisis, võivad kohtumised toimuda ka kord nädalas. Pereteraapia seanss kestab tund või poolteist tundi.

Ärevushäirete ravis kasutatakse erinevaid antidepressante.

Lühiajaliseks sümptomide leevendamiseks kasutatakse bensodiasepiine. Need on rahustid, mida tohib kasutada vaid lühiajaliselt, kuna nad võivad tekitada sõltuvust.

Bipolaarse häire ravi

Eri faasides võib olla ravistrateegia erinev, kuid arvestada tuleb sellega, et igal juhul on ravi pikaajaline, see tähendab reeglina aastaid ning oma enesetunnet ning meeleolumuutusi tuleb inimesel jälgida pidevalt.


Ravimid

Ravimid aitavad meeleolu stabiliseerida ja sümpomeid kontrollida. Ravis kasutatakse meeleolustabilisaatoreid, antipsühhootikume ning harvem kombinatsioonis teiste ravimitega ka antidepressante.  


Psühhoteraapia

Psühhoteraapia valik sõltub seisundist, haiguse faasist ja ka inimese eelistustest. Valida võib koostöös arsti või psühholoogiga kas hariva teraapia, käitumis-kognitiivse teraapia, perekonnapsühhoteraapia või stabiilses faasis ka psühhodünaamilise suunaga teraapia vahel.

Mida depressiooni korral ette võtta?

Hea on teada, et depressioon on ravitav. Kui depressiooni sümptomid on kestnud üle kahe nädala või mõni sümtomitest esineb väga häirivalt, siis on mõistlik abi otsida. Räägi oma muredest inimesele, keda usaldad ja kes saab sind aidata abivõimaluste leidmisel.

Depressioon on ravile hästi alluv haigus!

Depressiooni ravi

Depressiooni ravis kasutatakse nii psühhoteraapiat kui medikamentoosset ravi.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on depressiooni ravis tihti väga mõjus. Rääkimine annab võimaluse näha asju erinevate nurkade alt ning leida sel viisil lahendusi.
Peamiselt kasutatakse depressiooni ravis kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, suhete teraapiat ja psühhodünaamilist teraapiat. Sageli kombineerivad psühhoterapeudid erinevaid meetodeid.

Antidepressandid

Ravimeid soovitatakse depressiooni raviks kasutada üldiselt juhul kui depressioon on mõõdukas või raske. Medikamentoosne ravi on alati tõhusam, kui seda kombineerida psühhoteraapiaga.

Antidepressandid mõjutavad kolme neurotransmitteri (serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini) tasakaalu nendes aju osades, mis reguleerivad meeleolu, reaktsiooni stressile ja füüsilisi tunge, nagu uni, söögiisu ja seksuaalsus.

Suurem osa antidepressantidest tõstab neuronite vahelistes sünapsites ühe või mitme eespool nimetatud neurotransmitteri taset. Sageli toimub see presünaptilise transporteri blokeerimise kaudu.
Antidepressant suurendab monoamiini hulka sünaptilises pilus. Selle tulemusena jääb vastavate postsünaptiliste retseptorite hulk väiksemaks. See tähendab, et tasakaalustuvad depressiooniga seotud muutused retseptorite arvus.
Antidepressandid avaldavad toimet ka geeni ekspressiooni mõjutamise kaudu (närvikasvufaktorite süntees kasvab ja retseptorite süntees väheneb). Antidepressantide mõjul tõuseb aju kasvufaktori BDNFi tase, mis soodustab neurogeneesi ning seega ka depressioonist paranemist.

Antidepressant-ravi meelespea:

1. Raviefekt ilmneb enamasti nädala või paariga. Varu kannatust!
2. Antidepressantide kasutamisest ravimisõltuvust ei teki.
3. Igal ravimil on kõrvaltoimed ja nii ka antidepressantidel neid tutvustab sulle ravi määranud arst. Pea meeles, et enamik kõrvaltoimeid on lühiajalised.
4. Ravimi valik on individuaalne. Ära anna kunagi oma ravimit teisele või võta ise teisele määratud ravimit.
5. Ravi antidepressandiga on enamasti pikaajaline ja kestab vähemalt mitu kuud.

Aju stimuleerivad ravimeetodid

Aju stimuleerivad ravimeetodid

 

Need on protseduurid, mille puhul mõjutatakse ajutegevust elektriliselt. Enim kasutatakse meetodit, mille käigus antakse ajule elektrilised impulsid elektoodidega, mis on peanahal (elekterimpulssravi) ning kasutatakse ka võimalust, et impulsid tekitatakse magneetiliselt (transkraniaalne magnetstimulatsioon). Need kaks meetodit on ka Eestis kättesaadavad.

 

Elekterimpulssravi (EIR)

 

See on neist raviviisidest olnud kõige pikemalt kasutusel ja kõige enam uuritud.

 

Kasutatakse raskete psüühikahäirete ravis ning enamasti juhtudel kui muud ravid ei ole olnud piisavalt efektiivsed (sh raviresistentne depressioon, aga ka bipolaarse meeleoluhäire või skisofreenia korral) või on vajalik kiire ravivastus (näiteks suitsiidiriski, katatoonia vms puhul).

Elekterimpulss ravi annab sageli raviefekti varem kui ravimid, sageli esimesel ravinädalal.

 

Uuringud kinnitanud, et EIR efektiivne ravimeetod mitmete psühhiaatriliste haiguste ravis.

Sageli kasutatakse EIRi kombinatsioonis teiste ravimeetoditega nagu medikamentoosse raviga ja/või psühhoteraapiaga.

Elekterimpulssravi käigus antakse peanahale asetatud elektroodide kaudu elektriline impulss, mis mõjutab kesknärvisüsteemi. Enne protseduuri viiakse inimene üldanesteesiasse ning manustatakse lihaslõõgastit, et lihaskond oleks protseduuri ajal liikumatu ja lõõgastunud. Kogu protseduuri vältel jälgib inimese seisundit anestesioloog – pidevalt jälgitakse hingamist, südametööd, vererõhku.

5-10 minutit peale protseduuri patsient ärkab. Esialgu võib enesetunne olla üldanesteesia tõttu veidi kehv. Enamasti tunni möödudes tunneb inimene end hästi ning saab päevaga jätkata.

Elekterimpulssravi rakendatakse kuuridena. Sageli mitu korda nädalas mitme nädala vältel. Tavapärane on näiteks 6-12 elekterimpulssravi seanssi. Vahel tehakse edasi harvemaid seansse, et vältida psüühikahäire tagasi tulemist.

Enamasti rakendatakse samaaegselt elekterimpulssraviga medikamentoosset ravi ja psühhoteraapiaid.

Levinumad võimalikud elekterimpulssravi kõrvaltoimed:  

  • peavalu
  • seedehäired
  • lihasvalud
  • mäluhäired

Mäluhäired on neist kõrvaltoimetest kõige häirivamad. Kui need ilmnevad, siis enamasti on häiritud protseduurile eelnenud ja järgneva mäletamine. Üldiselt need mäluhäired leevenevad või mööduvad ajaga, aga mõningatel harvadel juhtudel on tõsisemad. Erinevad elekterimpulssravi rakendamise viisid (unilateraalne või bilateraalne) tekitavad erinevalt mäluhäireid.

 

Transkraniaalne alalisvoolu stimulatsioon (tDCS, ingl k transcranial direct current stimulation)

Kasutatakse depressiooni ja ka teiste tõsiste psühhiaatriliste haiguste ravis. Enamasti kasutatakse kombinatsioonis teiste ravimeetoditega nagu medikamentoosne ravi ja psühhoteraapiad.

Selle protseduuri käigus stimuleeritakse peaaju nõrga elektrilise vooluga. Stimulatsiooniks paigaldatakse peanahale kaks elektroodi ning enamasti ka spetsiaalne müts. Elektroodide kaudu kulgeb nõrk elektrivool peanahale ja mõjutab peaaju neuronaalset aktiivsust. Protseduur kestab umbes 30 minutit. Protseduur viiakse läbi anesteesiata ehk ärkvel olles, see on valutu ning ei põhjusta teadvusekadu. Protseduuri ajal on võimalik vestelda, lugeda, vaadata televiisorit jne.

tDCS soovitatakse läbi viia ravikuurina, 2-3 nädala vältel tehakse mitmeid protseduure nädlas. Vahel soovitab arst jätkata harvemini läbi viidavate protseduuridega toetusravina.

Mitmetes uuringutes on leitud, et tegemist on efektiivse ja ohutu ravimeetodiga. Eriti sageli soovitatakse seda ravi juhtudel kui tablett ravi ja psühhoteraapiad ei ole olnud piisavalt efektiivsed või kelle puhul ei ole ravimite kasutamine soovitatav (nt rasedad, imetavad emad, talumatute kõrvaltoimete puhul).

Ei ole teada, et protseduur põhjustaks tõsiseid kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimed on kerged või mõõdukad ning lühiajalised. Nendeks kõrvaltoimeteks on peavalu, peanaha ebamugavus elektroodi asetamise kohal; näolihaste surin vms ebamugavad tunded; pearinglus.

Tõsised kõrvaltoimed on väga harvad. Nendeks on olnud krambid, maania (eriti bipolaarse häire korral), kuulmislangus juhul kui protseduuri käigus on ebapiisavalt kaitstud kõrvu.

Naistepuna preparaadid

Naistepuna

 

Palju on räägitud naistepuna kasutamisest ja efektiivsusest depressiooni ravis.

 

Uuringutes ei ole naistepuna olnud püsivalt efektiivne depressiooni ravis.

Naistepuna mõjutab mitmete ravimite toimimist kehas ning kombinatsioonis teiste ravimitega (sh teatud antidepressantidega) võivad tekkida tõsised kõrvaltoimed ning ta võib mõjutada teiste ravimite efektiivsust.

 

Naistepuna kõrvaltoimed:

  • allergilised reaktsioonid;
  • väsimus ja rahutus pikaajalisel kasutamisel;
  • vererõhu tõus;
  • naha päikesetundlikkus suureneb;
  • seedehäired.

Kindlasti ei soovitata naistepuna  rasedatel, lastel, kroonilisi haiguseid põdevatel ja muid ravimeid tarvitavatel vanematel inimestel.

Valgusravi

Soovitatakse peamiselt hooajalise depressiooni ravis. Hooajaline depressioon (ingl k seasonal affective disorder, SAD) on häire, mis on seotud sügisese ja talvise vähesema päevavalgusega. Samas on ka uuringuid, kus on leitud, et valgusravil on mõju üldisemalt depressiooni ravis.

Valgusteraapiat on vaja viia läbi selleks ettenähtud lambiga. Seda saab kasutada ja sageli on mõistlik kasutada kombinatsioonis medikamentoosse ravi või psühhoteraapiaga.

Valgusteraapia lampe on saadaval erinevaid ning iga mudeli kasutamine on kirjeldatud lambiga kaasas olevas juhendis. Sageli soovitatakse kasutada lampi hommikuti 1 tunni jooksul peale ärkamist, siis on see sageli kõige efektiivsem. Enamasti soovitatakse valugsravi läbi viia päeva ajal, kuna uneeelne lambi kasutamine võib rikkuda une-ärkvelolekutsüklit. Ühe valgusteraapia kasutuskorra pikkus peaks olema umbes 20-30 minutit. Lambi kaugus kasutajast oleneb lambist ja selle võimsusest, enamasti umbes 40-60cm. Kasutamisel tuleb hoida silmad avatuma, aga mitte vaatama otse lampi.

Ravimõju tuleb sageli mõne päevaga, aga võib tulla ka alles 3 nädala pärast.

Kuidas lampi valida?

Mõistlik on arutada lambi valikut raviva arstiga. Kui sul on mõni silmahaigus, näiteks glaukoom või põed bipolaarset meeleoluhäiret, siis tuleb neid arvesse võtta.

Üldiselt:

  • Valgusteraapia lamp imiteerib õue valgust.
  • peab olema võimsusega 10 000 luxi
  • võimalikult vähe UV valgus
  • usaldusväärne tootja, lamp tuleb koos juhendiga

Kõrvaltoimed

Valgusteraapia ja selleks ettenähtud lambi kasutamine on üldjoontes ohutu. Selle kasutamist on soovitatav siiski arutada oma arstiga. Kui sul on silmade või nahatundlikkus, siis kindlasti räägi selles oma arstiga.  Kui depressiooni sümptomid ei vähene või süvenevad, siis on oluline konsulteerida raviva arstiga.

Kõige tavapärasemad kõrvaltoimeid on:

  • ebamguavus silmades;
  • peavalud;
  • vähene pingetunne;
  • iiveldus;
  • higistamine.

Neid kõrvaltoimeid saab vähendades vähendades valgusteraapialambi kasutamise aega.

Ravi keskkond

Psühhoosiga kulgevate häirete ravi saab toimuda nii, et inimene käib kodust aeg-ajalt arsti, psühholoogi ja teiste spetsialiste vastuvõttudel (ambulatoorselt) või nii, et inimene on haiglaravil (statsionaarselt). Haiglaravi võib osutuda vajalikuks, kui kodus ravi alustamine või läbiviimine ei ole inimese parimates huvides. Suurem osa ravist toimub igal juhul ambulatoorselt ehk kodus.

 

Tahtest olenematu ravi. Eesti seaduste järgi võib inimene sattuda tahtest olenematule ravile, kui inimese raske psüühikahäire tõttu on oht tema või kellegi teise elule või tervisele. Psühhoos on raske psüühikahäire. Tahtest olenematu ravi, mis kestab üle 48 tunni, saab määrata kohtunik. Tegemist ei ole kohtuliku karistusega, vaid kohtunik on ainus, kelle korraldusel saab inimest haiglas hoida patsiendi tahtest olenemata. Tahtest olenematu ravi lõppeb, kui inimese tervislik seisund ei ole enam raske või tekib arusaamine ravi vajalikkusest. 

Uuringud

Psühhoosi esmakordsel avaldumisel tehakse haiglas mitmesuguseid uuringuid, et püstitada diagnoos ja planeerida ravi.

Tavaliselt tehakse kindlasti aju-uuringud, vereanalüüsid ja psühholoogilised uuringud.

Uuringute täpse eesmärgi, tulemuste ja läbiviimise kohta küsi oma ravimeeskonnalt.

Ravimeeskond

Psühhiaater on arst, kes on lisaks arsti põhistuudiumile läbinud psühhiaatria residentuuri. Psühhiaatri ülesandeks on vastavalt kliinilisele pildile, haigusloole ja erinevate uuringute tulemustele diagnoosida psüühikahäire. Vastavalt sümptomidele ja diagnoosile soovitab psühhiaater psühhoterapeutilist sekkumist või määrab ravimi. Psühhiaatriline ravi on kooskõlastatud rahvusvaheliste ravijuhistega.

Kliiniline psühholoog on psühholoog, kes saab testide ja uuringute abil välja selgitada, kas inimesel on mõni psüühikahäire. Samuti on kliinilise psühholoogi tööks psüühikahäirete ravimine ja sümptomite leevendamine.

Psühhoterapeut on lõpetanud reeglina kas psühholoogia või psühhiaatria eriala, kuid lisaks läbinud ka spetsiaalse psühhoteraapia koolituse, näiteks kognitiivne käitumisteraapia, perekonnapsühhoteraapia või psühhodünaamiline teraapia.

Vaimse tervise õde on meditsiiniõde, kes on lisaks läbinud vaimse tervise õenduse väljaõppe. Tema töö sisuks on lisaks tavapärasele õendusele vaimse tervise alane nõustamine ja raviprotsessis osalemine.

Psühhoosi ravi: Psühhoteraapia

Psühhoteraapia vorm ja sagedus oleneb nii seisundist kui inimese isiklikest eelistustest ja vajadustest ning tervishoiusüsteemi võimalustest. Koos oma ravimeeskonna ja pereliikmetega saab otsustada, milline teraapia valida.

Pereteraapia ja perekonna teavitamine haiguse kohta

On leitud, et raskem kriis perekonnas kestab ligikaudu pool aastat, selle aja jooksul kohanetakse haiguse kohaloluga peres, tehakse ümberkorraldusi nii praktilises elus kui üldisemates arusaamades. Paralleelselt on kindlasti vaja pereliikmeid toetada, teha neile kättesaadavaks kohane info, arutada käesolevaid raskusi. Vahel vajavad ka pereliikmed psühhiaatrilist abi või kogu pere pikemaajalist pereteraapiat.

Grupipsühhoteraapia

Grupis saab toetust üksteiselt, saab arutada teemasid, mis on ühised psühhoosi põdenute puhul. Toetusgrupis võib käia nii haiglas olles kui ka edaspidi.

Individuaalne teraapia

Individuaalne teraapia võib olla näiteks toetav psühhoteraapia, kus tegeletakse käesoleval hetkel oluliste teemade ja probleemidega. Kognitiivne käitumisteraapia pakub võimalusi valida konkreetne probleem, millega tegeleda.