Avasta oma psühhootiline osa

Psühhoos on aju haigus, mille tunnused on häired erinevates aju funktsioonides nagu tajudes, tähelepanus, mälus, motivatsioonis. Paljud häired esinevad ka tervetel inimestel, kuid lühemat aega või nii harva, et see elu ei sega. Kui psühhoosid hakkavad korduma või üle ei lähe, võib inimene saada diagnoosiks skisofreenia.

Siin on nimekiri olukordadest, mis igapäevaelus ette võivad tulla ning mille põhjuseks see, et aju meile kõigile vahel trikke teeb:

















Nimekirja koostamisel on kasutatud artiklit: Normalizing psychotic symptoms.Michael Garrett, David Stone, Douglas Turkington. Psychology and Psychotherapy: Theory, Research and Practice (2006), 79, 595–610

Psühhootiliste häirete müüdid ja reaalsus

Hey! I am first heading line feel free to change me

Müüt:

Skisofreenia tähendab isiksuse lõhestumist

Hey! I am first heading line feel free to change me

Reaalsus:

Tavateadmiste järgi arvatakse vahel, et skisofreenia tähendab isiksuse lõhestumist. See määratlus ei ole just kõige täpsem. Pigem on tekkinud lõhe inimese ja reaalsuse vahel. Psühhoos tähendab kõige lihtsamini väljendudes seda, et inimene on kaotanud tavapärase kontakti reaalsusega.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Müüt:

Skisofreenia tähendab vähest nutikust

Hey! I am first heading line feel free to change me

Reaalsus:

Sageli kohtab arvamust, et psüühikahäire tähendab vähest intellekti. Keskmisest madalama intellekti ja vaimsete võimetega inimesed võivad küll psühhootilisse häiresse haigestuda, kuid suur osa selle häirega inimesi on siiski normaalsete vaimsete võimetega, ägedas seisundis võib olla raske neid võimeid kasutada.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Müüt:

Psühhoos tähendab vägivaldsust

Hey! I am first heading line feel free to change me

Reaalsus:

Uuringud näitavad, et vägivaldsus psühhootilise häirega inimeste hulgas ei ole kõrgem kui üldrahvastikus. Tavaliselt on psühhootilises seisundis inimesed pigem hirmul ja segaduses ning võivad endale viga teha.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Müüt:

Antipsühhootikumid teevad inimestest zombid

Hey! I am first heading line feel free to change me

Reaalsus:

Antipsühhootikumide võtmisega võidakse sageli seostada uimasust, tegutsemistahte ja energia puudust, mõtete vähesust. Tegelikult on selle taga kas skisofreenia negatiivne sümptomaatika või liialt suured ravimiannused. Ideaaljuhul ei tohiks ravimeid tarvitav inimene nende otsest mõju igapäevaselt oluliselt märgata. Antipsühhootikumid ei tekita sõltuvust ega muuda inimese sisemist olemust või isiksust.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Müüt:

Teatud inimesed on haiged ja teatud inimesed on normaalsed.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Reaalsus:

Tegelikkuses on kõigis inimestes pisut psühhootilisust, mõnel on see teatud ajal või kohas lihtsalt enam väljendunud. Näiteks on arvatavasti paljudel inimestel jäänud mõni viisijupp pähe „kummitama“ ning mängib seal päris selgelt. Sama nähtuse äärmuslik väljendus on aga olukord, kus inimene tajub, et naabrinaise hääl kommenteerib peas pidevalt tema tegevust.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Müüt:

Psühhootilisest häirest vabanemiseks tuleb end lihtsalt kokku võtta.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Reaalsus:

Mõned psühhoosi sümptomid võivad teistele paista tavalise laiskuse või asjatu veiderdamisena. Kahjuks ei piisa nendest vabanemiseks siiski ainult tahtejõust, vaid tuleb kasutada ka teisi vahendeid nagu ravimid, sobiv teraapia, lähedaste toetus ja tervislikud eluviisid.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Müüt:

Kõik psühhootilise häirega inimesed näevad nägemusi või kuulevad hääli. 

Hey! I am first heading line feel free to change me

Reaalsus:

Psühhootilistel häiretel on rodu erinevaid sümptome. Kuna iga inimene on ainulaadne, siis on iga inimese väljendunud sümptomite komplekt samuti isemoodi. Mõnel inimesel on rohkem meelepetteid, teisel enam tahtetust ning mõttekäigu probleeme. Sümptomid muutuvad ka sõltuvalt ajast ning erinevatest kogemustest.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Müüt:

Psühhootilist häiret põdenud inimene ei saa enam kunagi normaalset elu elada.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Reaalsus:

Märkimisväärne osa inimestest paraneb psühhoosist hästi, neil ei pruugi psühhoosi episoodid korduda ning aasta pärast kriisi on sellest säilinud vaid mõned hägusad mälestused. Paljudel juhtudel siiski sedavõrd sujuvalt ei lähe, kuid see ei tähenda, et kogu elu keerleks ainult haiguse ümber. Ka mitmeid psühhoosi episoode läbi teinud inimesed suudavad minna edasi õppima, tööle, luua perekonda ning leida sõpru.

Korduma kippuvad küsimused

Kui kaua ma pean haiglas olema?

Haiglaravil olemine sõltub haiguse kulust, sümptomitest ja ravi sobivusest. Meeskond töötab selle nimel, et ravi saaks võimalikult kiiresti kodus jätkata. Reeglina ei kesta haiglaravi vähem kui kuu aega. Tasuks uurida oma ravimeeskonnalt, millised sümptomid peavad kodusele ravile minekuks taanduma ning mida saad ise nende leevendamiseks ette võtta.

Kui kaua kestab ravi?

Praegu kehtivate ravijuhiste järgi soovitatakse psühhootilise häire tablett-ravi (või ravi depoosüstidega) pikaajaliselt, reeglina mitu aastat. Kui kaua täpselt ravi kestab, on individuaalne. Ravi lõpetamise otsuse teevad ravimeeskond ja patsient ühiselt ning see sõltub paljudest erinevatest asjaoludest.

Kas ma võin uuesti haigestuda?

Kõik inimesed võivad haigestuda psühhootilisse häiresse ning haiguse esinemisel on suur tõenäosus selle kordumiseks (mis ei ole siiski paratamatu). Seda enam on põhjust oma vaimset tervist hoida ja ravida.

Kas ma võin edaspidi tööl või koolis käia?

Jah, loomulikult. Seda me lausa soovitame, elus aktiivselt osalemine aitab paranemisele kaasa.

Kas see, mida me ravimeeskonnaga räägime, jääb meie vahele?

Jah, loomulikult. Vaimse tervise spetsialistidega räägitud jutte ei arutata väljaspool ravimeeskonda.

Kas ja kuidas rääkida oma haigestumisest tuttavatele, sõpradele, õpingukaaslastele või kolleegidele?

Vaimse tervise teemadel rääkimine võib vahel tekitada kohmetust või häbitunnet. Sõpradele-kolleegidele tuleb kasuks, kui nad saavad vastused sinu käest, mitte ei pea ise nuputama, mis sinuga toimub. Sel juhul saavad nad ka oma toetust pakkuda ja arvestada rohkem sinu vajadustega.

Kui palju ja kellele rääkida, sõltub sinu enda hinnangust, keda kui palju usaldad ja kui lähedased on teie suhted.

Kui sul on raskusi õigete sõnade leidmisega, aruta seda oma ravimeeskonnas.

Kas ja kuidas rääkida vaimse tervise probleemist lapsele?

Kui haigestunud inimese peres on laps, on ta kindlasti oma lähedase pärast mures. Isegi kui ta haigusest ei tea, loeb ta täiskasvanute käitumisest välja, et midagi on juhtunud. Kui ta ei mõista haigust ja selle tähendust, hakkab ta ise seletusi välja mõtlema. Lastel tekib kergesti süütunne, neil on erinevaid hirme ning nende fantaasia on lennukas. Seetõttu peaks neile olukorda selgitama, valides eakohased sõnastused. Vahel on lapsele abiks, kui ta saab ise mõnel ravimeeskonna vestlusel osaleda, näha neid inimesi, kes tema lähedase raviga tegelevad ning nendelt oma küsimusi küsida.

Tagasilangus ja seisundi ägenemine

Psühhootilisse häiresse haigestunud inimesel võib esineda paranemise jooksul ka tagasilangusi ning seisundi ägenemist.

Kuna psühhoosi puhul on häiritud reaalsustaju, ei pruugi inimene ise mõista, et tema sees on midagi muutunud, kuid seda võivad märgata lähedased.

Hea oleks, kui võimalikke tagasilanguse sümptome saaks arutada kõik koos: haigestunud inimene, tema lähedased ja ravimeeskond.

Tagasilanguse märgid võivad olla:

  • Muutused unerežiimis (märgatavalt vähenenud või suurenenud unevajadus). Üks magamata või vähese unega öö on juba liiast;
  • Muutused toitumises (vähe söömine või ebatavaline valivus toidu suhtes);
  • Isikliku hügieeni või riietumise hooletusse jätmine;
  • Endasse tõmbumine, suhtlemise vähenemine;
  • Meeleolu ja energiataseme oluline langus või kõrgenemine;
  • Muutumine kergesti ärrituvaks, sagenenud tülid;
  • Kõik varasema haigusepisoodiga seotud sümptomid;

Kriisiplaan tagasilanguse või raske seisundi tekkimisel

Kuigi tuleb hoida lootust, et rasked seisundid enam ei kordu, on hea omada plaani käitumiseks kriisiolukorras.

  • Raviarsti või lähima psühhiaatriakliiniku valvetoa telefoninumber peaks olema kergesti leitavas kohas, et vajadusel kiiresti kontakti võtta. Salvesta see endale telefoni või pane märkmikusse kirja. Helistada või kirjutada võib ka siis, kui tekib esimene kahtlus seisundi ägenemise suhtes. Ära jää ootama, kuni seisund päris halvaks läheb!
  • Mõtle läbi, kes on need usaldusväärsed inimesed, kelle abi saab vajadusel kasutada haiglasse minekuks, praktilise või psühholoogilise toe saamiseks.
  • Arutage kriisi tekkimise võimalust, plaani ning käitumist ka ühiselt haigestunud inimese, lähedaste ning ravimeeskonnaga. Juhul kui kriis tekib, on plaan inimesele teada ning toimuv on seetõttu vähem hirmutav.

Nõuanded psühhoosi haigestunud inimese lähedasele

Vii end oma lähedase inimese haiguse ja seisundiga kurssi. Tutvu kättesaadava informatsiooniga haiguse ja paranemise kohta. Mida paremini oled asjaoludega kursis, seda kergemini oskad lahendada ette sattuvaid probleeme. Suurem teadlikkus on rohuks ka teadmatusest tulenevate hirmude ja ärevuse vastu ning aitab valmistuda võimalikeks raskusteks. 

Informatsiooni saab küsida näiteks ravimeeskonnalt, Peaasi.ee portaalist, osaledes pereliikmetele mõeldud tugigruppides või koolitustel.

Pööra tähelepanu ka endale, et vältida üleväsimuse ja kurnatuse tekkimist.

Hoolitse oma tervise eest, harrasta tervislikke eluviise. Söö tervislikult ja regulaarselt, katsu piisavalt magada, ole füüsiliselt aktiivne.

Planeeri oma päeva ka tegevusi, mis ei ole seotud oma lähedase eest hoolitsemise ega muude kohustustega, võta ette midagi endale meeldivat. Võimalusel võta endale hoolitsemisest puhkust, katsu leida selleks kas või mõned päevad või tunnid.

Väldi enese süüdistamist ning kasutut enesekriitikat. Haigestumises ei ole mitte keegi isiklikult süüdi, tegemist on õnnetute asjaolude kokkulangemisega.

Kõnele oma muredest ja kurbusest teistega, kes sind mõistavad.

Lisavõimalused psühhoosi ravis

Loovteraapia

Loovteraapia pakub võimalusi ennast väljendada ka juhtudel, kus oma siseelust kõnelemine ja selle üle arutlemine on raske.

Kognitiivne remediatsioon ehk ajutreening

Kognitiivse remediatsiooni ülesandeks on aju treenida – nagu füüsilist keha ja lihaseid, nii võib ka ajutegevust tugevdada ja paremasse vormi viia.

Kognitiivne remediatsioon võimaldab parandada vaimse tegevuse valdkondi, mis haiguse tõttu või varemgi on kehvaks jäänud, näiteks keskendumisvõimet ja mälu.

Tegevusteraapia

Tegevusteraapia on oluline vahend aktiivsuse suurendamisel. Niiteraapia vormis tegevused  kui lihtsalt aktiivne olemine kiirendavad paranemist.

Psühhoosi ravi: Psühhoteraapia

Psühhoteraapia vorm ja sagedus oleneb nii seisundist kui inimese isiklikest eelistustest ja vajadustest ning tervishoiusüsteemi võimalustest. Koos oma ravimeeskonna ja pereliikmetega saab otsustada, milline teraapia valida.

Pereteraapia ja perekonna teavitamine haiguse kohta

On leitud, et raskem kriis perekonnas kestab ligikaudu pool aastat, selle aja jooksul kohanetakse haiguse kohaloluga peres, tehakse ümberkorraldusi nii praktilises elus kui üldisemates arusaamades. Paralleelselt on kindlasti vaja pereliikmeid toetada, teha neile kättesaadavaks kohane info, arutada käesolevaid raskusi. Vahel vajavad ka pereliikmed psühhiaatrilist abi või kogu pere pikemaajalist pereteraapiat.

Grupipsühhoteraapia

Grupis saab toetust üksteiselt, saab arutada teemasid, mis on ühised psühhoosi põdenute puhul. Toetusgrupis võib käia nii haiglas olles kui ka edaspidi.

Individuaalne teraapia

Individuaalne teraapia võib olla näiteks toetav psühhoteraapia, kus tegeletakse käesoleval hetkel oluliste teemade ja probleemidega. Kognitiivne käitumisteraapia pakub võimalusi valida konkreetne probleem, millega tegeleda.

Psühhoosi ravi: Ravimid

Psühhoosi ravis kasutatakse antipsühhootikume. Antipsühhootikumid  mõjutavad esmajoones kesknärvisüsteemi, dopamiinisüsteemi ja seekaudu ka teisi ajuaineid ja -süsteeme. Antipsühhootikume jaotatakse konventsionaalseteks (vanemad) ja atüüpilisteks (uuemad). Vanemad ja uuemad antipsühhootikumid mõjuvad ajuretseptoritele erinevalt. Vanemat tüüpi antipsühhootikumid mõjutavad peamiselt dopamiini süsteemi, uuemat tüüpi antipsühhootikumid (atüüpilised) mõjutavad vähemal määral ka serotoniini süsteemi teatud aju piirkondades. Taju ja mõtlemise häireid (nn positiivseid sümptome) leevendav toime ilmneb dopamiini 2. tüüpi retseptorite blokeerimise kaudu ning see omadus on ühine kõigile antipsühhootikumidele.

Antipsühhootikumid võivad olla eri vormides, kuigi toime on suures osas sarnane. Põhiliselt on ravimid tablettide kujul. Osadel ravimitel on võimalus seda manustada vedeliku vormis, osad tabletid on suus lahustuvad. Osadel ravimitel on olemas süstitavad vormid, neid nimetatakse ka depooravimiteks. Viimaste eeliseks on see, et neid saab manustada harvem (1-2 x kuus) ning mõnikord on neil ka vähem kõrvaltoimeid.

Konventsionaalsed (vanad) antipsühhootikumid

Nimetused: haloperidool, flupentiksool, zuklopentiksool, kloorpromasiin. Mõjuvad peamiselt taju- ja mõtlemishäiretele (nn positiivsetele sümptomitele)

Atüüpilised (uued) antipsühhootikumid

Nimetused: klosapiin, risperidoon, olansapiin, sertindool, kvetiapiin, aripiprasool, ziprasidoon, amisulpiriid.

Mõjutavad lisaks taju- ja mõtlemishäiretele arvatavalt ka tundeid ja vaimseid võimeid, vähesel määral motivatsiooni ja tahet (nn negatiivseid sümptomeid).

Antipsühhootikumide kõrvaltoimed

Igal ravimil on mõju ning lisaks ka kõrvaltoime. Kõrvaltoimete väljendumine ei ole ette teada, mõni inimene ei tunne neid üldse, mõnel on need tunda juba esimesest päevast alates. Kui kahtlustad, et sul on väljendunud mõni kõrvaltoime, räägi sellest oma psühhiaatri või vaimse tervise õega esimesel võimalusel. Kui sul esinevad ravimite kõrvaltoimed, mis sind häirivad, siis on võimalik, et ravimit peab vahetama.

Tavalisemad kõrvaltoimed:

  • uimasus, unisus
  • söögiisu ja kaalutõus
  • suu kuivus
  • kõhukinnisus
  • raskused urineerimisel
  • südame pekslemine

Neuroloogilised kõrvaltoimed, mida esineb vanade antipsühhootikumide kasutamisel oluliselt rohkem kui uute puhul:

Liigutuste aeglustumine, jäikus liigestes ja lihastes, miimika vähenemine, kõndimisel väike samm ja käte kaasliigutuste puudumine, sülje eritamise suurenemine, füüsiline paigalpüsimatus, psüühiline rahutus, lihaste ja lihasgruppide tõmblused.

Esineda võib ka teisi kõrvatoimeid, nende kohta saad lugeda ravimi infolehelt.

Teised ravimid

Psühhooside ravis soovitatakse vajadusel lisaks antipsühhootikumidele ka teist tüüpi ravimeid. Antidepressante kasutatakse depressiooni ja ärevuse sümptomite leevendamiseks. Kasutada võidakse ka meeleolu stabilisaatoreid, et tasakaalustada meeleolu. Lühiajaliselt kasutatakse vahel ka rahusteid või unerohtu. Kõrvaltoimete leevendamiseks võidakse raviskeemile lisada kolinoblokeerivate omadustega ravimeid.

Psühhoosi ravi ja paranemine

Psühhoos on ravitav seisund. Isegi kui haigus muutub krooniliseks, on võimalik leida sobivaid ravilahendusi, mis aitavad eluga hästi toime tulla ja leevendada haiguse sümptomeid. See tähendab küll pikaajalist tegelemist oma vaimse tervisega, kuid kasutada saab nii toimivaid ravimeid ja psühhoteraapiat kui sotsiaalsüsteemi pakutavat tuge.

Uuringud näitavad, et hästi paraneb umbes 50% haigestunutest. Paranemist nähakse toimetulekus igapäevaeluga. Paranemine ei tähenda seda, et inimene peab lõpetama ravimite võtmise ja psühhoteraapias käimise.

Psühhoosist paranemine on pikaajaline ning palju tähelepanu nõudev protsess nii inimese enda kui ka tema pereliikmete jaoks. Sobiva ravi korral taanduvad sümptomid järk-järgult mõne kuuga. Kriitiline periood, kus on raskendatud inimese toimetulek, langenud on elukvaliteet ning püsib oht episoodi kordumiseks, kestab aasta või kauemgi.

Ravisekkumised sõltuvad inimese seisundist (kui palju on psühhoosi sümptome ja kuivõrd need eluga toimetulekut häirivad). Psühhootiline häire vajab medikamentoosset ravi ja sageli alustatakse seda haiglas. Mida varem ravi algab, seda tõenäolisem on paranemine.

Psühhoosi põhjused

Nagu paljude teiste haiguste puhul, ei ole teada psühhoosi kindlaid tekkemehhanisme, vaja on mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemist.

Kui inimese mõlemal vanemal on skisofreenia diagnoos, siis tõenäosus, et ta ei haigestu sellesse haigusesse, on natukene üle 50%. Neil, kel suguvõsas seda haigust on, on suurem tõenäosus haigestuda kui teistel inimestel. Põhimõtteliselt võib tekkida psühhoos igal inimesel, sõltumata tema intellektist, rahvusest, soost, vanusest või majanduslikust seisust.

Kriisid elus ja stressi tekitavad sündmused.

Sageli tekib esmakordne psühhoosi episood arengufaasis, kus inimesel on käsil iseseisvumine oma perest. Nagu teisigi haigusi, võib ka psühhoosi vallandada stressi tekitav olukord. Tavaliselt on see seotud mõne elumuutusega, koormuse tõusuga, pingeliste suhetega.

On leitud, et suurem võimalus psühhoosi haigestuda on neil, kes on kasvanud linnakeskkonnas ning teise põlvkonna immigrantidel.

Erinevad narkootilised ained, eelkõige kanep, kuid ka  hallutsinogeensed seened, amfetamiin, kokaiin ning alkohol võivad olla psühhoosi vallandavateks teguriteks.

Psühhoosi on uuringutes siiani seostatud eelkõige virgatsaine dopamiiniga, selle taseme muutustega otsmikusagaras ja teistes aju osades. Haigestumise risk on suurem neil, kellel on varases arengus tekkinud ajukahjustus.

On leitud, et haigestunute perekonnas on sagedasem kriitiline, halvustav või isegi vaenulik suhtlemisstiil, samuti on leitud ignoreerivat, vähese soojusega suhtlemist.