Parema une nõuanded

Mida teha kui uni on katkendlik? Kui on raske uinuda? Kui uni läheb liiga vara ära?

Pea mõnda aega unepäevikut. See aitab sul näha, mida peaksid muutma, et hästi magada ja olla igapäevaselt energiline, rõõmus ja tark!

Liigu vähemalt kolm korda nädalas 30 minutit ja võimalusel õues. Hea oleks liikuda iga päev ja rohkem kui pool tundi. Kui võimalik, siis päeval tasub olla päevavalguse käes.

Raske on uinuda näjasena või kui kõht on liiga täis. Säti oma söömist nii, et magama minnes oleks kõht meeldivalt ja piisavalt täis.

Hästi planeeritud päevased uinakud võivad aidata sul olla energiline ja efektiivne. On oluline, et need une-ärkveloleku rütmi ei segaks – nad ei tohiks olla liiga pikad ega liiga hilja õhtul. Kui öösiti uni ei ole hea, siis ei tasu päevaseid uinakuid teha.

Tee oma magamistuba mõnusaks ja undsoodustavaks. See tuba võiks olla jahe, vaikne, pime ja rahulik. Soovitame elektroonilised seadmed hoida käeulatusest eemal. Nende kasutamine, siis kui uni ei tule muudab uinumise veel ebatõenäolisemaks. Äratamiseks kasuta äratuskella või mõne pereliikme abi.

Päeva teises pooles ei tasu juua kofeiini sisaldavaid jooke, nagu kohv, must ja roheline tee, koola-joogid. Ka sokolaad sisaldab kofeiini ja teobromiine!

Kui inimene on magamata, siis tema võimekus autojuhina on sama, kui tal oleks alkoholijoove 0,08%. Suurbritannias on leitud, et igal aastal põhjustavad magamata autojuhid 100 000 autoõnnetust.

Loo endale magamise ja üles ärkamise režiim ning järgi seda nii hästi kui saad ka nädalavahetustel. Tänu pideva püsivale rütmile tunned päeval vähem väsimust ning uni tuleb sisseharjunud uinumisajal kergemalt!

Paar tundi enne magamamineku aega ära joo ega söö palju, ära võimle. Ka ära jäta oma koolitöid viimasele hetkele. Umbes tund aega enne magamaminekut väldi ka teleka vaatamist, arvutis või telefonis aja veetmist. Kui enne magamaminekut tegeleda vaiksete, rahulike tegevustega, siis tuleb uni palju kergemalt!

Kui sa teed igal õhtul enne magamaminekut samu asju, siis su keha harjub nende une-eelsete signaalidega ära ja uni tuleb kergemalt. Näiteks käi vannis või dussi all või loe raamatut.

Pea päevikut või hoia voodi juures käeulatuses paberit ja pastakat. Kui uinumisel tuleb tegemata töid, täitmata kohustusi või muud ebameeldivat meelde, siis kirjuta need asjad üles. Nii on kergem neid on peast välja saada!

Söömishäirest tervenemine ja tagasilangus

Hey! I am first heading line feel free to change me

„Täna söön ma nagu normaalne inimene. Ma ei libastu, täna saab olema hea päev.“

Paljud söömishäiretega inimesed ütlevad igal hommikul ärgates endale neid samu sõnu. Tegelikult on aga nii, et iga kord endale kinnitades, et täna me ei libastu, valmistame end selleks just ette.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tähtis on meeles pidada ja aktsepteerida, et haigusest lõplikult paranemine on raske.

 See nõuab rohket tööd iseenda kallal ning libastumised ei tohiks sealjuures olla takistuseks. Selle asemel, et igal hommikul endale öelda, et sa ei libastu, väljenda oma soovi hoopis nii: „Täna annan ma taas endast parima! Kui mul läheb täna kenasti, olen ma enda üle uhke. Kui mul juhtub olema halb päev, siis ei lase ma end sellest heidutada, vaid andestan endale, unustan selle ning lähen oma raviga edasi.“

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tagasilangused on osa raviprotsessist.

 Need võivad kesta ühe päeva, nädala, kuu või kauemgi, kuid ei tähenda, et oled paranemisel ebaõnnestunud. Enamasti arvatakse libastumisel või sellele lähedal olemise korral, et ollakse lootusetud. Mõni võib end karistada, pikendades sellega tagasilanguse kestust. Selle asemel, et teistest halvemale päevale keskenduda, püüa meelde tuletada kõiki möödunud häid päevi ja püüa näha toimunud arengut.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Tagasilangus võib aset leida kiiresti ning erinevatel põhjustel.

 Ka teraapia käigus oma sügaval sisimas pesitsevate probleemidega silmitsi seismine võib kaasa tuua tagasilanguse ning söömishäire väljumise kontrolli alt. Kuid mida enam sa oma probleemi tegelike põhjustega tegeled, seda harvem hakkad kasutama sööki toimetulekumehanismina.

Hoiatavad märgid:

Oma tervenemise teekonnal koged sa kindlasti paremaid ja halvemaid päevi. Sealjuures on tähtis, et oskaksid ära tunda tagasilangusele viitavaid märke. Kui märkad, et oled haiguse küüsi tagasi langemas, räägi sellest kindlasti oma tugigrupiga! Kuigi sa ei pruugi tahta seda teha, sest kardad neile pettumust valmistada või neid pahandada. Seda ei juhtu kohe kindlasti! Nad soovivad sind aidata ning hindavad sealjuures väga sinu ausust.

Endal tuleks olla tähelepanelik märkide suhtes, mis võivad viidata tagasilangusele. Järgnevalt on välja toodud mõned võimalikud neist:

  • suurenev hõivatus söögist ja kehakaalust
  • tahe kontrollida kõike ja pidevalt
  • perfektsionistlik käitumine/hoiak
  • tahe vältida stressi tekitavaid situatsioone
  • lootusetuse tundmine töö, suhete ja elu suhtes
  • uskumus, et õnnelik ja edukas saab olla vaid kõhnana
  • arvamus, et ollakse „liiga paks“, kuigi kõrvaltvaatajad sellega ei nõustu
  • tahe omaette hoida ning soovimatus suhelda
  • suutmatus kasutada oma tugigruppi ja/või -süsteemi
  • oma sümptomite varjamine abistavate inimeste eest
  • pidev peeglisse vaatamine
  • pidev kaalumine
  • teatud toitude vältimine nende kalorisisalduse tõttu
  • valdavalt dieettoitude ostmine ja tarbimine
  • toidukordade vahelejätmine
  • pidev treenimine
  • ärevus, mis on seotud söögi, riiete ostmise ning oma keha näitamisega
  • üksnes lohvakate riiete kandmine
  • enesetapumõtted
  • söömisjärgne vastikustunne enda suhtes

Kui koged kasvõi üht neist, siis räägi oma lähedastega või terapeudiga.

Nõuanded tagasilanguse ennetamiseks

Kui koged tagasilangusele viitavaid märke, räägi sellest kindlasti oma terapeudile. Just tema saab sind aidata.

Järgnevalt on välja toodud mõned nõuanded, mis võivad olla abiks tagasilanguse ärahoidmisel või sellega hakkama saamisel:

  • Pärast tagasilangust või libastumist ära karista ennast! Tuleta meelde, et täielik paranemine ei toimu kiiresti ning tagasilangused on paranemisprotsessi loomulikuks osaks.
  • Rasketel aegadel ole avatud ning suhtle oma lähedastega. Kuigi enamasti tahetakse end hoopis teistest isoleerida, teeb see olukorra vaid hullemaks. Oma tundeid ja emotsioone „luku taga“ hoides, ei vabane sa söömishäirest iialgi.
  • Kui oled libastunud või koged tagasilangust, püüa aru saada, miks see juhtus. See aitab planeerida edaspidist toimetulekut ning vältida kord tehtud vigu.
  • Tee nimekiri situatsioonidest, mis võivad tagasilangust või libastumist esile kutsuda. Mõtle varasemalt keeruliseks osutunud olukordadele ning koosta juba praegu plaan, kuidas nendega toitu kasutamata toime tulla.
  • Ära lase end lollitada mõttest, et oled terve niipea, kui suudad toituda normaalselt. Üksi see ei ole lahendus ning ilma söömishäiret põhjustanud sügavamate probleemidega tegelemata, ei ole võimalik ka haigusest paraneda. Lõpuks saab tagasilangus sind ikka kätte.
  • Sügavamate probleemidega silmitsi seismine võib olla raske ning just siis enamus inimesi tagasilangust kogevadki. Ära isoleeri end selle käigus teistest, sest just sel ajal vajad lähedasi kõige enam!
  • Kui sinu kodukohas eksisteerib vastav tugigrupp, siis astu selle liikmeks ja ümbritse end inimestega, kes teavad, mida hetkel koged. Võta ühendust ka terapeudiga!
  • Ole ettevaatlik, et sa ei asendaks üht kompulsiivset käitumist teisega. On väga tavapärane, et söömishäirest paranev inimene pöördub toimetulekuks alkoholi, narkootikumide, hasartmängude, seksi, enesevigastamise vms poole.
  • Võta iga päev aega enese eest hoolitsemiseks. Enamus söömishäiretega inimesi on liiga hõivatud teistele meelejärgi olemisega, unustades sealjuures iseenda. Tegele millegagi, mis sind lõõgastab ja mida naudid. Selleks võib olla jalutuskäik looduses, hea raamatu lugemine või soojas vannis mõnulemine. Pole tähtis, mis see on, peaasi, et see pakub midagi sulle endale.
  • See võib küll tihtipeale raske olla, kuid püüa mõelda positiivselt. Kui oled veendunud, et sa ei parane kunagi, siis sa ka ei parane. Kuid kui usud, et paraned, siis nii lähebki.
  • Ära lähtu minevikus aset leidnud libastumistest ja tagasilangustest. Ela üks päev korraga ja ära muretse liialt homse pärast, sest me ei saa ennustada tulevikku! Meil on vaid tänane päev ja selles peame ka elama.

Tagasilanguse ennetamise plaan

Söömishäire ei teki üleöö ja sellest ei ole võimalik ka kiiresti vabaneda. On tähtis meeles pidada, et mitte kellegi paranemisteekond ei ole täiuslik ning libastumisi võib kõigil ette tulla. See on tervenemisprotsessi loomulikuks osaks ning selle asemel, et end karistada, pane need olukorrad enda kasuks tööle. Väärt teadmiseks on see, et tagasilanguste esinemise tõenäosust on võimalik vähendada vastava tegevusplaani koostamisega.

Nõuanded lähedastele

Kuidas läheneda söömishäirega inimesele?

Ole kannatlik.

Esmakordselt haiguse all kannatava inimesega söömishäirete teemat tõstatades võib juhtuda, et saad eitava ning vihase reaktsiooni osaliseks. Seniste mõtlemismustrite muutumine võtab aega, kuid kui säilitate sel teemal rahu ning järjepidevuse, mõistab ka haige ühel hetkel, et abi poole pöördumine on vältimatu.

Ole teadlik.

Tuleb mõista, et söömishäre ei ole mitte kunagi lihtsalt edevuse tagajärg, vaid seda põhjustavad tihti sügaval sisimas peidus olevad probleemid. Hangi informatsiooni söömishäire olemuse kohta, et paremini haige sisemaailmas toimuvat mõista.

Ole kaastundlik.

Söömishäire on psühhiaatriline haigus ning sellega kaasnev toitumiskäitumise muutus on vaid sümptomiks, mis viitab tõsisemale probleemile. Püüa mõista, et häire all kannataja on tegelikult suures segaduses ja teeb kõik, mis talle sel hetkel jõukohane.

Ole julgustav.

Aita haigel näha, et söömishäire ei ole kogu tema olemus ning temas on palju enamat. Too välja tema tugevused ja suuna teda tegelema huvialadega, mis ei ole seotud söögi või füüsilise väljanägemisega.

Ära ole hindav.

Nähes oma kaaslast vaevlemas söömishäire küüsis, tunned sa ilmselt hirmu, viha ja abitust. Selliste emotsioonide tundmine on täiesti mõistetav ja loomulik, kuid ole ettevaatlik, et sa ei tekitaks tahtmatult kannatajas süütunnet või häbi. Väljenda oma toetust ja kiida teda iga väiksemagi edusammu eest.

Ole realistlik.

Ära võta üle terapeudi rolli. Tee häirega inimese abistamiseks vaid seda, mis sinu võimuses, samal ajal aga ära unusta enda füüsiliste, emotsionaalsete ja vaimsete vajaduste eest hoolitseda. Tea oma piire: sa võid olla toetav ja jagada asjakohast informatsiooni, kuid sa ei saa söömishäirega inimest terveks teha. Haigusest paranemine peab olema tema enda soov.

Pane tähele:

Ära keskendu vaid kaalu­ ja söömisteemale! Need ei ole peamiseks probleemiks.

Ära räägi haigega kehakaalust või väljanägemisest!

Anna mõista, et ta ei ole üksi ning soovid teda igal võimalikul viisil aidata.

Ära tee söögilauast lahinguvälja teda sööma sundides!

Julgusta häire all kannatajat abi saamiseks professionaali poole pöörduma!

Ära süüdista teda ning ära pea viha! Söömishäire on haigus, mida ta ei ole ise teadlikult valinud ega oma ellu soovinud.

Haigega vesteldes on oluline teda rahulikult kuulata ning nõu andmisega mitte kiirustada.

Ära sunni teda midagi tegema, ole olemas ja oota, kuni ta sinu juurde tuleb. Ükskõik, kui palju sa ka tahaksid, et ta terveks saaks, peab see olema tema enda tahe/otsus.

Häire all kannatajaga vesteldes väldi järgmisi kommentaare:

“Lihtsalt istu ja söö midagi!

Kui anoreksia küüsis vaevleja suudaks lihtsalt istuda ja süüa, ei oleks psühhiaater talle diagnoosi pannud. Söömishäirega inimesed ei vali endale neid probleeme.

“Sa isegi ei püüa. Sa ei pea ju muud tegema, kui lihtsalt midagi sööma ja asi korras!“

Oleks muidugi väga tore, kui see kõik oleks nii lihtne. Söömishäirest vabanemiseks ei piisa lihtsalt sööma hakkamisest. Kannataja pingutusi paranemise nimel ei pruugita näha, kui pööratakse tähelepanu vaid nende söömisharjumustele (mida nad söövad või ei söö).

“Sa näed lausa kohutav välja!“

Väga vale on söömishäiret põdeva inimesega suheldes keskenduda välimusele. See võib ajendada teda veelgi enam kaalu jälgima.

“Sa näed hea välja, sest oled kaalus juurde võtnud.“

Jällegi, ära räägi kaalust ja väljanägemisest! Kuigi mõtled öeldut komplimendina, võivad sellised kommentaarid haige jaoks kõlada kui „Nüüd oled sa paks.“ Söömishäirega inimesed tõlgendavad taolisi ütlusi n­ö haiguse silme läbi.

“Sa näed välja nagu sul oleks vähk.“

Jah, mõned anoreksia all kannatajad näevad tõepoolest välja väga haiglased. Kuid tähelepanu osutamine sellele, kui kehvad nad välja näevad, ei too kaasa midagi head.

“Mida sa täna söönud oled?“

See küsimus võib haiges tekitada palju ärevust ja segadust. Kui nad pole söönud, siis kardavad ausale ülestunnistusele järgnevat hinnangut. Kui aga on, siis piinlikkust (isegi kui toidukogus on olnud väga väike).

“Miks sa seda mulle teed?“

Kuigi sinu lähedase söömishäire mõjutab ka sind, ei ole tegemist millegagi, mida ta sinule teeb. Kui tal oleks vähk, kas küsiksid siis ka tema käest, miks ta sulle seda teeb? Söömishäire ei kujune selleks, et kellelegi haiget teha.

“Kas sa ei mõista, mida sa sellega oma perele teed?“

Taolised kommentaarid tekitavad kannatajas põhjuseta süütunnet ning söömishäishäirest paranemine võtab veelgi kauem aega.

“Kui sa mind armastaksid, siis sa sööksid seda.“

Inimestel ei teki söömishäire, kuna nad ei armasta sind ning sinu armastamine ei ravi söömishäiret. Sellised kommentaarid tekitavad haiges vaid süütunnet ja kurbust.

“Sa teed seda vaid tähelepanu saamiseks.“

Söömishäire ei teki ka vajadusest tähelepanu järele. See on haigus, mis areneb välja mitmete tegurite koostoimel, kuid tähelepanu otsimine ei ole üks neist. Enamasti püütakse pigem haigust teiste eest varjata.

“Mida inimesed küll nüüd arvavad?“

Arvamusi on nii palju, kui on inimesi. Uskumus, et söömishäire on midagi häbiväärset, ei aita sinu lähedase paranemisele kaasa, vaid võib olukorra hoopis hullemaks teha. Selle tulemusena kardetakse abi poole pöörduda ning haigus aina süveneb. saamiseks.“ Söömishäire ei teki ka vajadusest tähelepanu järele. See on haigus, mis areneb välja mitmete tegurite koostoimel, kuid tähelepanu otsimine ei ole üks neist. Enamasti püütakse pigem haigust teiste eest varjata.

“Võiksid samahästi teraapiast loobuda, sest see ei aita nagunii.“

Teraapias käimine ei ole kahtlemata kiire lahendus, sest keerulisest söömishäirest paranemise protsess on pikaajaline. Olukord on muidugi teine, kui oled mures, kas sinu lähedane saab just endale sobivat professionaalset abi. Võib juhtuda, et kannataja tõepoolest vajab teistsugust lähenemist ja seega sageli ka teist terapeuti, kuid täielikult teraapiast käimise loobumine ei ole kunagi lahendus. Söömishäirest tervenetakse ilma professionaalse abita vaid väga üksikutel juhtudel.

“Ma sooviks, et mul oleks ka söömishäire. Siis oleksin saledam.“

Võid küll tahta veidi kaalu kaotada, kuid kindlasti ei ihka sa endale haigust, mis võib lõppeda surmaga. Sa ei soovi sellega kaasnevaid tõsiseid meditsiinilisi probleeme ning emotsionaalset madalseisu. Millegi sellise ütlemine viitab mõistmatusele, kui tõsine haigus on söömishäire.

“Ma tean, mida läbi elad. Ma olin ise ka nädal aega rangel dieedil ega söönud mitte midagi.“

Kui sul pole just endal olnud söömishäiret, ära ütle kannatajale, et tead, kuidas ta end tunneb. Söömishäire on palju enamat, kui lühiaegsel dieedil olemine. Selle asemel võiksid öelda midagi taolist: „Ma kujutan ette, et see on sinu jaoks väga raske. Kas võiksid minuga oma tundeid ja läbielamisi jagada?“

“Sa sõid täna tublisti!“

Nii öeldes võid sa häire all kannatajas tekitada tunde, et ta sööb oluliselt rohkem, kui peaks või oleks normaalne. Kuigi oled ilmselt lihtsalt õnnelik nähes teda söömas, võib ta sinu heasoovlikku kommentaari valesti tõlgendada.

“Sa olid täna vist päris näljane.“

Nagu ka eelneva näite puhul, võib kannataja tunda, et sööb liiga palju. On parem vestlustes otseselt söögile mitte keskenduda.