Räägime rasketel teemadel

Mõnel inimesel on küll head kavatsused, kuid need ei aita. Nad tahavad lapse valu koheselt ära võtta ja teha nii, et kõik oleks jälle hästi. Või nad lihtsalt ei tea, mida muud öelda.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Sa oled nii noor. Ära nuta. Sul on veel terve elu ees.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Kas sa siis ei tea, et mul on valus ja mul on tunne, et see valu ei kao iial.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Mõtle lihtsalt headele ja rõõmsatele asjadele.

 

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Surm on ainus, millest ma mõelda suudan ja sina eeldad, et ma leian sellest mingit rõõmu?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Ma tean, mida sa tunned.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Kuidas sa saaksid? Sa ei ela minu sees, sul pole õrna aimugi…

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Jumal tänatud, et ta ei pea enam kannatama.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Jumal tänatud? Kuid kuidas lubas Jumal sellel kõigel üldse juhtuda?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Minuga juhtus hoopis hullem asi.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Ma ei pea kuulama praegu sinu probleeme. Mul jätkub enda omadestki, tänan väga.

Miks võiks rääkimisest kasu olla?

  • Tunded, mida enda sees hoiad, võivad olla moondunud ja tunduda sulle isegi halvemad kui nad tegelikult on.
  • Mõtted, mis tunduvad nii kohutavad, kui nad su peas ringi keerlevad, võivad näida neist rääkides hoopis teistsugused.
  • Elu ei pruugigi nii lootusetu olla.
  • Kui räägid teistega ja teised sinuga, siis õpid sa endast paremini aru saama.

Kas ma pean kellegagi rääkima?

  • Küllap arvad, et pole mingit vahet oma mõtete mõtlemisel ja nende välja ütlemisel. Kuid seal on VAHE! Tume mõte peas võtab palju ruumi – see surub teised mõtted peast välja. Kui inimene ütleb oma mõtte välja, siis jääb see väiksemaks ja ei avalda enam nii suurt mõju. Sa võid olla üllatunud, kui kuuled end ütlemas: “Jah, see on tõesti nii. Ma kuulen seda, kui ma selle välja ütlen.“
  • Kui keegi meid kuulab, aitab see meil oma mõtetes korda luua ja annab võimaluse uutele mõtetele.
  • Osa sõpru ja täiskasvanuid kardavad survet avaldada, nad arvavad, et sinu enesetunde vastu huvi tundmine muudab sind kurvemaks.
  • Kui sa arvad, et sinu ümber on ebatavaliselt vaikseks jäänud, siis võib arvata, et just nii nad mõtlevad.

Rääkimine pole ainus viis

  • Rääkimine ei sobi kõigile ja mitte igas olukorras. On ka teisi viise enda väljendamiseks.
  • Enda mingil moel väljendamine võib siiski olla hea: kirjuta paberile või arvutisse kõik oma mõtted või räägi need diktofonilindile.
  • Nii püüad nad kinni ja võid neid lugeda või kuulata, kui tahtmine tuleb. Kui sa kolid oma mõtetega peast paberile, võib see aidata sul neid sorteerida, korrastada, ümber paigutada, uurida. Kõik ikka selleks, et saada mingigi kord sellesse segadusse, kaosesse, mis su peas valitseb. Ja nii on kohe lihtsam mõelda muudele asjadele.

Aga kui mul pole kedagi, kellega rääkida?

Alati leiab kellegi!

Tugevad tunded võivad olla hirmutavad

Kuigi laste ja noorte reaktsioonid võivad olla erinevad, on neis palju sarnast.

Õpetajad võivad vahetult pärast juhtunut olla väga toetavad. Paljud lapsed ja teismelised aga hakkavad kaotusest aru saama ja sellele reageerima alles kuid, isegi aastaid sündmusest hiljem. Sel ajal on õpetajatel, kes on niigi koormatud oma igapäevatööga, ammu meelest läinud lapse kaotus või trauma.

Kuigi lein on individuaalne, on siinkohal ära toodud tüüpilisemad reaktsioonid.

Uskumatus

Kuigi võib mõistusega aru saada, et inimene on surnud, on seda raske tunnistada, eriti vahetult pärast kaotust. Paljud käituvad nii, nagu juhiks neid “automaatpiloot”: tavapäraselt, kuid selle tundega, et “seda pole tegelikult juhtunud”, “ see ei saa olla tõsi”, “see on kui halb unenägu”.

Sa võtad telefoni, et helistada talle.
Sa räägid temast olevikus nagu oleks ta elus.
Sa ärkad hommikul üles ja unustad hetkeks, et ta on surnud. Sulle tundub, et see oli halb uni. See ei saa olla juhtunud. See peab olema viga.

Kui elu tundub talumatu, tuleb uskumatus appi. On loomulik tahta sulgeda valu ees silmad. Teesklemine, nagu poleks seda juhtunud, pakub mõneks ajaks kaitset tunnetetormi eest. Uskumatus võib kesta tunde, nädalaid, vahel ka kuid. See aitab meie emotsioonidel järgi jõuda valusale teadmisele juhtunust. Lõpuks peab aga tõele näkku vaatama: „Ta on tõesti surnud.”

Tundetus

Täiskasvanutes võib hämmingut tekitada, kui laste reaktsioon on väike, kuid oluline on meeles pidada, et vahetult pärast kaotust on just teismelised need, kes oma tundeid välja ei näita. Kuna valu on suur, võib nooruk keelduda igasugusest tundmisest, mis võib omakorda tuua kaasa raskusi inimestevahelistes suhetes (eriti uue kiindumussuhte loomisel).

Kas see tõesti on nii?
Sa pole selleks üldse valmis.
Sa ei tunne ei valu ega viha, mitte midagi.
Sa ei kuule ega näe, tundub, nagu sa ei hingakski.
Sa oled tundetu.
Sinu keha polekski nagu sinu oma, sinuga seotud.
Õpetaja nimetab tunnis su nime, aga sa ei kuule.
Sa vahid tuima pilguga aknast välja selle asemel, et õpetaja juttu kuulata või oma ülesandele keskenduda.

Selline emotsionaalne tuimus või eitamise vorm on tähtis toimetulekuviis ja seda peaks respekteerima.

Tundetus kaitseb sind algul ja aitab aru saada, mis siis tegelikult juhtus. Sa vajad aega ja informatsiooni.

Järgnevate kuude jooksul selline tundetus kaob ja noor vajab emotsionaalset tuge rohkem kui kunagi varem.

Kahetsus, Süütunne

Kui ainult saaks aega tagasi keerata:

kui ma oleksin saanud seda ära hoida
kui ma oleksin olnud parem laps ja talle nii palju muret poleks valmistanud
kui ma ainult poleks temaga vaielnud

Siinkohal on oluline meenutada, et vaidlemine on igas peres tavaline, eriti kui seal on ka mõni teismeline.

kui ainult … ma oleks teadnud, et ta tahab endalt elu võtta
kui ma oleks … rohkem peale käinud, kas ta oleks läinud varem arsti juurde
ma poleks tohtinud … lubada tal üldse autorooli istuda, kui ta oli õlut joonud
ma soovin, et ma oleks … öelnud, kui kallis ta mulle on

 
Kuid ei saa.

Laps mõtleb nende asjade peale, mida ta oleks või poleks pidanud ütlema, mida ta oleks pidanud tegema või tegemata jätma. Seetõttu võivad teismelised end süüdi tunda või võtta enda peale suure osa vastutusest surmaga seoses. On hea, kui nad saavad oma tunnetest rääkida.

Laps võib tunda süüd, kui ta naerab või end hästi tunneb.

  • Enda või teiste süüdistamine ei ärata teda ellu ega aita lahendusi leida.
    Süütunne vaid sööb sind seestpoolt.
  • Sa ei saa olla kellegagi lähedane ilma, et talle üldse haiget ei teeks. Me kõik oleme teinud või öelnud asju, mida hiljem kahetseme.
  • Sa ei saa muuta minevikku, kuid sa saad valida, kuidas olevikuga toime tulla.

Viha

Kui lapsele hakkab tasapisi kohale jõudma tõde sellest, mis on juhtunud, võib ta tunda end petetuna, mahajäetuna:

miks mina?”

Ta võib olla pahane või vihane:
Oma sõprade peale, kes ütlevad valesid asju või veel hullem – ei tee väljagi, ei ütle üldse midagi.
Arstide peale, kes ei suutnud teda päästa.
Jumala peale, kes lasi sel juhtuda.
Teiste pereliikmete peale, kes teda ei toeta, vaid tegelevad oma emotsioonidega.
Autojuhi peale, kes selle õnnetuse põhjustas.
Surnud lähedase peale, et ta lapse maha jättis.

ma olin temaga just nii hästi läbi hakanud saama.

Enda peale, et ta nii tunneb.

Viha võib olla väga tugev. Sagedased on laused:

tahaks midagi lõhkuda, teen teistele haiget, sest endal on nii valus.

Leia viisid, kus sina ise ega keegi teine ei saaks kahjustatud.

Viha väljendamiseks sobib kehaline tegevus. See vabastab energia, mida sõnad alati teha ei suuda. Näiteks padja, vaiba või madratsi kloppimine, ajalehtede puruks rebimine (enne võib sinna kirjutada musta vildikaga kõik asjad, mis viha tekitavad ja muidugi tuleb need tükid hiljem ka kokku korjata ja ära visata), lehtede riisumine, mere ääres ”lutsu” viskamine, jääkuubikute või talvel lumepallide loopimine vastu seina või vastu puud, jooksmine, poksikoti tagumine, pallimäng (nt. korvi viskamine)…

Segatud viha ja süütunne võivad väljenduda apaatias – suhtlemisest eemaletõmbumises, varem huvi pakkunud harrastused võivad jääda tahaplaanile – või hoopis agressiivses käitumises (nii sõnaline kui füüsiline vägivald), mis on suunatud teiste või enda vastu: teed teistele haiget ja paned neid valu tundma nii nagu sa ise tunned või teed enda peal proovi, kui palju valu sa taluda suudad.
Nooruk satub tihti tahtmatult õnnetustesse, vigastab end tahtlikult või käitub viisil, millele järgneb karistus.

Hirm

Hirm tuleviku ees, tulevik on tume; hirm allesjäänud vanema pärast; ebamäärased hirmud; hirm oma tervise pärast (eriti, kui surmajuhtum on seotud haigusega); hirm luua lähedussuhteid.

Kui hirmule tähelepanu ei pöörata, võib see muutuda ärevuseks. Sellisel juhul toob iga tegutsemist nõudev muutus kaasa kriisi. Ärevusega kaasnevad õpiraskused: tähelepanu ei püsi, keskenduda on raske, hinded langevad. Õpilane tajub end abituna, enesehinnang langeb, tekivad masendavad mõtted, hakatakse vältima kaaslasi. Suletakse end oma maailma. Ka kurdetakse mitmesuguseid valusid.

Sulle võib tunduda, et sa hakkad kontrolli kaotama.
Kuidas sa saad tänase päeva lõpuni hakkama?
Aga kui sa ei suuda enam õppida ja hinded lähevad halvaks?
Aga kui sa pead hoopis ära kolima?
Kes su eest hoolitsema hakkab?

Liiga palju on selgusetust.

Isegi lihtsatele ülesannetele on raske keskenduda.
Sa oled nii pinges, et ei suuda rahulikult ühe koha peal istuda.
Sa tunned end abituna, lootusetuna ja segaduses.
Sa tahad ära joostaükskõik kuhu, lihtsalt ära.

Kaotusvalu, lein

Heinrich Heine on nimetanud kaotusvalu „südame hambavaluks”.
Mõni noor ütleb, et see on nagu hamba väljatõmbamine ilma tuimestuseta. Mõni ütleb, et ta kukkus kokku, murdus ja hakkas nutma. Pole vaja vabandada ega ebamugavust tunda. Pisaraid ei põhjusta nõrkus, argus ega enesehaletsus.

On loomulik, et kurb olles nutetakse. See on valu väljendus ilma sõnadeta. Kui sa ei näe pisaraid, siis pole alust arvata, nagu neid polekski. Laps võib nutta ootamatutes kohtades ja äraarvamatutel hetkedel – näiteks kooli sööklas, kuulates raadiost mõnd laulu või vaadates filmi. Paljud eelistavad kurvastada üksinda, kas duši all, oma toas või käia üksinda surnuaial ja nutta seal.

Mõned noored väljendavad oma emotsioone avatult. Teised pole aga selleks võimelised või ei taha nutta. Oma tunnete väljendamiseks pole olemas ainuõiget viisi.

Sul võib olla samaaegselt vastuolulisi tundeid.
Pea meeles: sa ei saa mõõta leina kestust kalendriajas. Kuid oluline on meeles pidada, et lõpuks hakkab kergem.
Võib-olla sulle tundub, et teised, kes leinavad, tunnevad end juba paremini. Miks siis mitte sina? Miks ainult sina tunned nii suurt masendust?
Ära võrdle oma kannatusi teistega. Sa ei tunne nende valu. Nemad ei tunne sinu oma.
Leia oma vajadused ja luba endal toibuda omas tempos.

Kaotusvalu, lein aitab vähendada hirmutunnet. Lein annab märku, et tervenemine edeneb. Sisemine kogemus liigub olevikust minevikku

ma OLIN tõesti hirmul,  see OLI tõesti kole.

Toetus:

Kas sul on sõpru või pereliikmeid, kellega saad vabalt jagada oma ängi, kes ei ütle sulle, kuidas sa peaksid end tundma ja et kõik on korras, kui see ometi pole nii.

  • Surmaga võib laps või noor kogeda korraga palju kaotusi:
  • Usalduse ja turvatunde kaotus – kui oluline inimene võib surra, kas siis ei või see ka juhtuda minuga või mõne pereliikmega? mis siis minust saab?
  • Nooremad lapsed muretsevad: kes siis hakkab minu eest hoolitsema?
  • Usu  kaotus: kuidas sai Jumal millelgi sellisel lasta juhtuda?
  • Unistuste kaotus: elu ei saa kunagi enam olla endine.
  • Identiteedi kaotus: mulle tundus, et ma hakkasin endast aru saama. Nüüd on mul rohkem kahtlusi kui kunagi varem.
  • Tähenduse kaotus: tulevik on nii ebakindel.

Ebatavalised kogemused

Pole haruldased juhtumid, kus laps/noor väidab end kuulvat surnu häält või justkui näeb teda rahvahulgas. Taolised kogemused hirmutavad.

Kas hakkan hulluks minema?
Eksid kooliteel
Kuuled samme või hääli
Räägid temaga valjusti
Näed surnud inimest poes
Unustad oma nime

Unistades ja soovides proovib laps surnut maagiliselt ellu tagasi tuua. Seetõttu on oluline selgitada, et see on normaalne osa leinaprotsessis ja ajutine nähtus.

Kergendus

Üks tunne, mis võib sind üllatada, on kergendus.
Võib-olla tuli su lähedasel palju kannatada ja nüüd on see läbi.
Või oli ta sageli ähvardav ja sa pidid taluma hirmu ning abitust.
Või sõltus ta sinust sedavõrd palju, et sa tunned kergendust teadmisest, et see vastutus on nüüd läbi.

Kergendustunded on kui lained, mis tulevad ja lähevad.

Kehalised kaebused

Mõnel võivad esineda sagedased pea- ja kõhuvalud ning sellega seoses sagenevad puudumised.

Kukud puruväsinuna voodisse, kuid ei suuda uinuda
Magad ja magad, kuid oled ikka väsinud
Oled nii kurb, et ei suuda süüa või vastupidi  – muudkui sööd
Tunned kõhus pidevat tühjustunnet
Sul on tihti süda paha ja tahtmine oksendada
Pea valutab
Pea käib ringi
Hingata on raske
Kurgus nöörib ja on tunne, nagu hakkaks lämbuma
Kardad, et sul on mõni tõsine haigus

Mõned nõuanded lapsele/noorele:

  • Su keha nõuab hoolitsust, söö korralikult ja võimalikult tervislikult.
  • Kui sa märkad, et kiirustad ja lähed pingesse, katsu tempot aeglustada. Pea lühikesi pause.
  • Ole harjutuste tegemisel järjekindel. Isegi kui sa neid vihkad, aitab füüsiline aktiivsus sul end paremini tunda.
  • Puhkus aitab ravida nii keha kui hinge. Sa ei saa oma keha karistamatult petta. Sinu kehaline seisund mõjutab sinu meeleseisundit.

Soov valu eest põgeneda

Enesetapumõtted
– et valust pääseda või taaskohtuda surnud lähedasega
Oluline on nende mõtete jagamine usaldusväärse inimesega ilma, et peaks kartma hinnangut või kuulaja paanikat. Ainuüksi teadmine, et selliseid mõtteid võib esineda, toob mõningat kergendust. Noor ei soovi tegelikult surra, vaid pääseda talumatust olukorrast ja valust. Noor ei teadvusta enesetapumõtete põhjuseid ja motiive. Oma teo ohtlikkus ja surma tegelik võimalus pole noorel end tappa üritades mõttes.

Seda teemat peab aga hoolikalt käsitlema. Kui on väikegi kahtlus, et laps mõtleb seda tõsiselt, näiteks kirjeldab viisi, kuidas ta endalt elu tahab võtta, on see tugev ohumärk ja vaja on kiiret sekkumist professionaali poolt.

Seksuaalne aktiivsus
Pole haruldane, et leinaprotsessis muutub teismeline seksuaalselt aktiivseks. Kui on tegu lähedase pereliikme surmaga, siis teised pereliikemed on oma leinaga hõivatud ja jäävad talle emotsionaalselt kaugeks. Teismelisel on aga suur vajadus olla kellegagi nii emotsionaalselt kui füüsiliselt lähedane ja seksuaalne aktiivsus aitab valust eemalduda.

Ohtlikud otseteed: meelemürgid pikendavad leina
Noorel on vajadus valu nüristada – purjus või uimas olles pole vaja tunda. Seetõttu on teismeliste ennasthävitava käitumise risk kõrge. Valu ajutine tuimendamine vaid pikendab ja komplitseerib loomulikku leinaprotsessi.

Sa võid tahta unustada ning põgeneda tugevate tunnete eest – sa magad ja magad. Sa oled nii väsinud, kuid siiski on sul raskusi magama jäämisega.
Sa võid tahta võtta unerohtu, su närvid on pingul. Või rahusteid? Sa võid tahta kaduda sellest viletsast reaalsusest – näiteks tõmmates narkotsi.
Meelemürgid blokeerivad tunded ja mälestused, kuid ainult lühikeseks ajaks. Lõpuks pead sa siiski nendega silmitsi seisma.
Ravimid peidavad su tegelikud, loomulikud tunded. Nad lükkavad su taastumise edasi.

Võid ehk arvata, et paari õlle joomine rahustab su maha. See pole nii – alkohol on depressant. Kui selle mõju kaob, tunned sa end veel halvemini kui enne. Alkohol või uimastid võivad su hauda viia. Need ei aita sul põgeneda. Alkohol + uimastid + lein = suurem lein.

Juhtum: sõbra surm

Sõbra surma järgselt jäetakse noor sageli oma valuga üksi. Täiskasvanu võib isegi öelda

ta polnud ju su pereliige. Miks sa seda nii raskelt võtad?”

Vaja läheb julgust, et tegeleda tunnetega nagu:
Viha – nii ebaõiglane on see surm
Üksindus – ei saa enam kunagi koos olla
Kahetsus – et polnud alati sõbra jaoks olemas

Pärast sõbra surma võib olla hirm kellegagi uuesti lähedaseks saada. Ka nemad võivad surra, on ju nii?

Kas sa oled kunagi veel suuteline seda kõike läbi tegema?

  • Katsu teistest mitte eemale hoida.
  • Suhtle. Teistel sõpradel võivad olla sarnased tunded. Ka nemad võivad karta oma tundeid jagada.
  • Ole nendega kannatlik. Ka nende sees toimub võitlus. Ära eelda, et teised teavad, mida sul vaja oleks. Sul tuleb neile seda öelda.
  • Astu läbi oma sõbra pere juurest ja toeta neid, meenutades koos sõpra.

See ei pruugi olla kerge ei sulle ega ka neile. Neil võivad olla vastuolulised tunded seoses sinu külaskäiguga nii nagu sinul endagi. Hea on küsida neilt külastuseks luba.

Kui huumor on ebamugav

Mõned inimesed reageerivad valusatele ning ebameeldivatele uudistele naeruga.
Ehk sobib, kui ütled midagi sellist:

„Mõnikord on lihtsam naerda kui nutta.”, „Valu võib väljendada mitut moodi.”, „Nali võib aidata juhtunuga paremini toime tulla.”, „Ära imesta, kui nali polegi enam naljakas, ükskord peab igaüks valuga silmitsi seisma.”, „Kuigi see võib olla sinule sobiv viis hakkama saamiseks, on oluline arvestada ka teiste tunnetega.”

Vältimine

Vältimine võib tuua lühiajalist kergendust, kuid pikaajaliselt hoiab alal lapse probleemi. Vältimine kaotab hirmu mõneks ajaks ära. See aga tähendab kartmist tulevikus. Vältimine kärbib tegevusi ja eesmärgiks on need tegevused tagasi võita.

Aeg parandab kõik haavad. Kas pole nii? Sa lihtsalt ootad selle ära.
Aja möödudes jõuab kätte see maagiline moment, kui sa oled jälle sina ise.
Kuid see pole tõsi, see pole nii.

Rabi Earl Grollman, kes on laste leina uurinud, on öelnud, et aeg võib anda küll murele leevendust, aga tähtsam on see, mis sa selle ajaga peale hakkad.

Aeg iseenesest ei leevenda valu. Aeg on neutraalne. Küsimus on hoopis sinu enda tahtes, julguses tegeleda oma valuga – aktsepteerida seda, väljendada oma mõtteid ja tundeid, saada aru muutustest oma meeleolus ja käitumises ning seejärel hakata oma elu ringi korraldama. Sul läheb kergemaks, kui lubad endale tundeid.
Aeg ei ravi täielikult su murtud südant, ta ainult õpetab sind sellega elama.

Paranemine tähendab tunda praegu rohkem valu selleks, et tunda vähem valu tulevikus. See on valust läbi, mitte aga üle, ümber või alt minek.

Aktsepteeri valu

Sa ei saa paraneda, kui sa ei tunne midagi.
Valu näitab, et sinu hinges on nähtamatu haav.
See ei aita, kui jooksed oma emotsioonide eest ära ja teeskled, nagu poleks midagi juhtunud.
Luba endal tunda valu, aktsepteeri seda.
Proovi mitte öelda: “Ma ei peaks nii tundma.”
Sinu tunded on loomulikud, kuigi hirmutavad ja valulised.

Hoidu nendest, kes julgustavad sind oma tundeid peitma, öeldes: „Ole tugev!”
See on vale – ole sina ise! Austa oma tundeid.
Luba endal leinata seda, mis oli ja seda, mis oleks võinud olla.

Meil on tavaks kõrgelt hinnata inimesi, kes oma koormat vaikides kannavad selle asemel, et julgustada neid oma kaotusvalu väljendama. Väljendamata tunded, nagu näiteks varjatud viha, tekitavad hiljem probleeme.

Mõju õppimisele

Probleemid õppimisega, õpitulemuste halvenemine

Motivatsiooni kadumine

Milleks õppida, kui ma nagunii suren? Ema ikka sundis mind õppima, tema pärast õppisin – nüüd pole kellelgi sellest sooja ega külma, kas ma õpin või mitte…

 

Hirm tuleviku ja muutuste ees tekitab ärevust

Ei tea, kas kasvan suureks…

Muutused koduses elus, mis segavad õppimist

Nüüd pean mina süüa tegema ja koristama, polegi aega õppida.

 

Masendus

Masendus mõjutab õppimisvõimet: mõtlemisvõime aeglustub, tekivad masendavad mõtted.

 

Tähelepanu-, mälu- ja keskendumishäired

Lapse mõtted kalduvad juhtunule või muidu uitama, tal on raske keskenduda. Pealetükkivad meenutused segavad  keskendumist ja mälutööd:

raske on õpetajat kuulata, vahel on tunne, nagu ma oleks kuskil mujal.

Paljude noorte arvates on eriti raske reaalainete tundides, algkooli õpilastel tekib raskusi just kirjutamise ja lugemisega. On asju, millele mõtlemine on raske. Laps hakkab kasutama vältimist. Vältimine segab aga loovat tegevust ja spontaansust.

Probleeme võib esineda mäluga – uued asjad ei jää meelde ja/või varem õpitu ei tule meelde:

kui see juhtus, ei tulnud mulle meelde isegi klassikaaslase nimi.

Valud, unehäired, jõuetus

Ei jaksa enam jooksmas käia, kogu aeg on väsimus, pole enam energiat, kogu jõud on kadunud, õhtuti ei lase mõtted uinuda, pidevalt on palavik.

 

Juhtum: lapsevanema surm (enesetapp)

15-aastasel Katil sureb nädalavahetusel ootamatult isa. Tegu on enesetapuga. Ema helistab klassijuhatajale ja ütleb, et Kati ei tule esmaspäeval kooli.

Kooli tagasipöördumine

Lähedase surma järel võib Katil olla raske kooli minna, sest ta kardab:

Kuidas klassikaaslased ja õpetajad reageerivad?
Mis siis, kui mõni teeb erakordselt rumala ja hoolimatu märkuse?
Kuidas suudan ma õppida ja elada justkui poleks midagi juhtunud?
Mis siis, kui ma hakkan nutma?
Mida ma teistele ütlen?

Õpetaja võib siin Katit aidata, öeldes:

Ainult sina saad valida, kellele sa tahad sellest rääkida. Keegi ei pea teadma rohkem, kui sa ise tahad öelda. Kuid mõnikord võib küsimusi olla sedavõrd palju, et inimene ütleb rohkem kui ta tegelikult tahaks. Seetõttu on hea, kui oled varem valmis mõelnud, mida öelda, kui keegi küsib.

Mõtle välja mõned erinevad vastused. Mõnele võid ju rääkida rohkem, teistele lihtsalt ja lühidalt: “Isa võttis endalt elu, ta ei jaksanud enam elada.” või “Isa on surnud, see on kõik, mis mul praegu öelda on.” Hiljem võib olla juba veidi lihtsam rääkida.

 Laps ei taha, et koolis midagi muutuks, sest kodus on kõik teisiti.
Mõned noored tunnevad end paremini, kui klassikaaslastele on eelnevalt surmast räägitud.

Enne Kati kooli naasmist valmistab klassijuhataja õpilased ette.

Katiga arutatakse, millist toetust ta klassikaaslastelt sooviks. Sageli tahavad lapsed, et kooli naastes saaksid nad olla võimalikult normaalsed, et liiga palju ei päritaks, samas ei soovi nad mingil juhul, et teised neist eemale hoiaksid. See aga võib juhtuda, kui juhtunust pole räägitud, pole antud võimalust küsida ja oma mõtteid ning reaktsioone jagada, kui edasi on antud sõnum, et parem on mitte välja teha.

 

Räägime lapsega leinast

Elu eelduseks on kasvamine ja kasvamine tähendab muutumist. Muutused toovad endaga alati kaasa ka kaotusi. Kaotus võib olla käegakatsutav, kergestimõistetav või ka sümboolne, selle äratundmine võib olla aga raskem. Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ja osa elust.

Murdeiga on üks keeruline ja segadust tekitav arengufaas. Seda iseloomustavad muutused ja rahutus ning sageli on see perioodiks, mil väljenduvad varajasemad elumured või -sündmused. Lapsepõlves kogetud kaotused suurendavad segadust noorukiikka jõudes veelgi. Sel eluperioodil on täiskasvanutelt abi otsida sageli raske ja see tekitab segadust.

Mõned näited igapäevaelu kaotustest:

Lahutus peres. Tuleb kohaneda eluga ilma ühe pereliikmeta.

Vanem õde/vend abiellub ja kolib ära.

Armumine ja pettumine.

Lemmiklooma surm. Koer või kass võis olla ainus, kellega laps sai oma muresid jagada.

Kui siia lisada aga lähedase inimese kaotus või traumaatilised elusündmused nagu näiteks vägivald koolis või kodus…