Kiindumussuhe

Inimene areneb kogemuste najal. Üks olulistest kogemustest isiksuse ja kesknärvisüsteemi kujunemisel on viis, kuidas beebi ja lapse eest hoolitsevad täiskasvanud aitavad tal toime tulla erinevate pingete, valu, stressi, ärevuse ja hirmudega. Uuringud näitavad, et esimesel kolmel eluaastal toimub eriti intensiivne aju areng ning aju areneb sõltuvalt nendest suhetest, milles ta elab. Imik ja väikelaps ei suuda ise ennast stressi tekitavate olukordade ajal reguleerida, ta ei suuda end ise rahustada või lohutada. Tema kesknärvisüsteem ei ole selleks piisavalt arenenud. Imik sõltub selles osas täielikult täiskasvanutest, kes tema eest hoolitsevad ning kes pakuvad talle turvatunnet raskuste korral. Ärevuse, rahutuse ja muude pingete ja emotsionaalsete reaktsioonide puhul vajab ta, et keegi võtab ta sülle, rahustab ja lohutab, on temaga füüsiliselt koos. Sellest, kuidas täiskasvanud teda lohutavad ja rahustavad, õpib väikelaps ajapikku ja sammhaaval ise end rahustama ja pingetega toime tulema. Väikelaps uurib maailma ja arendab oma erinevaid oskusi ning saab osade pingete ja raskustega iseseisvalt hakkama, aga vajab ikka ka täiskasvanu kohaolu, et vajadusel temalt toetust saada.

Kiindumussuhe ehk see viis, kuidas imiku ja lapse emotsionaalsete vajaduste eest järjepidevalt hoolitsetakse, loob aju närviühendusi ja mõjutab aju arengut. Turvalise kiindumussuhte korral tunneb laps ennast turvaliselt, tal on hea enesehinnang ja enesereguleerimisvõime. Uuringu näitavad, et kiindumussuhe mõjutab ka seda, kuidas laps tuleb toime koolis õppimisega ja teiste suhetega.

Kiindumussuhe

Mis on kiindumussuhe?

Terminiga ‘kiindumussuhe’ kirjeldataksegi hoolitseja-lapse vahelist suhet, mille eesmärk on pakkuda lapsele turvatunnet, kindlust ja hoitust. Seda eriti hetkedel, kui laps on hirmunud, ärevil, hädas, stressis või haiget saanud.  

Kiindumussuhet eristatakse teistest lapsevanema-lapse suhte olulistest aspektidest nagu õpetamine, lõbustamine ja distsiplineerimine.

Kiindumussuhe lapsega hakkab vanema jaoks kujunema raseduse ajal ning lapse jaoks peale sündi. Selle kujunemisel on määrava tähstusega esimesed eluaastad, erilist rolli omistatakse esimesele eluaastale.

Mingil kujul kujuneb kiindumussuhe lapse ja tema eest regulaarselt hoolitsevate täiskasvanute vahel alati välja. See võib olla lapse arengule soodus või ebasoodus, see võib olla turvaline või ebaturvaline, kuid kiindumussuhe on alati lapse ja tema eest hoolitseva täiskasvanu vahel olemas. Ainult lastel, kes on lühikese aja vältel mitmes asenduskodus, hooletusse jäetud või mingis asutuses, võib juhtuda, et kiindumussuhet selliselt välja ei kujunegi, ja ilmneb kiindumussuhte puudumisest tingitud häire.

Tavapäraselt kujuneb lastel kiindumussuhete hierarhia, seejuures on kiindumussuhe peamise hoolitsejaga (enamasti ema) lapse jaoks kõige olulisem. Näiteks laps, kellel on kolm hoolitsejat (ema, isa ja lapsehoidja) on eriline kiindumussuhe iga erineva inimesega ning see kujuneb välja vastavalt sellele, kuidas igaüks neist inimestest reageerib sellele, kui laps on füüsiliselt viga saanud, haige või emotsionaalselt häiritud ning eriti siis, kui ta on hirmunud.

Lapsevanema võime oma lapsele pakkuda turvalist suhet sõltub sellest, milline oli tema kiindumussuhe oma vanemaga ning milline on tema isiksus ja psüühiline tervis.

Kiindumussuhe mõjutab isiksuse arengut ning edasisi lapse-, nooruki- ja täiskasvanueas loodavaid lähisuhteid. Täiskasvanul avaldub domineeriv kiindumussuhe enam olukordades, kus ollakse ärev, hirmul, väsinud, haige ning seetõttu muutub oluliseks lohutuse ja abi otsimine oma kiindumusobjektilt.

Lapse ja vanema vahelise kiindumussuhte kvaliteet ennustab oluliselt lapse hilisemat sotsiaalset ja emotsionaalset toimetulekut.

Kiindumussuhte tüüp võib elu jooksul muutuda, olles kõige püsivam lapseea pikaajalise turvalise kiindumussuhtega inimestel.

Termini ‘kiindumussuhe’ on kasutusel võtnud psühholoogid Ainsworth ja Bowlby 1960ndatel ja 70ndatel aastatel.

Milline on turvaline kiindumussuhe?

  • Kui vanemad ja lapse eest hoolitsevad täiskasvanud vastavad beebi ja väikelapse ärevusele, hirmule, haiget saamisele ja muule sellisele lohutavalt, kindlust pakkuvalt, tundlikult ja armastavalt, siis kujuneb välja turvaline, lapse jaoks usaldusväärne kiindumussuhe. Kui beebi väljendab stressi, tuleb ta kiiresti sülle võtta, talle lohutust ja turvatunnet pakkuda.
  • Turvalist kiindumussuhet pakkuvad täiskasvanud peavad lapse vajadusi ja tema lohutamist oluliseks ja pühendavad end selleks.
  • Sellist suhet loovad vanemad võimaldavad lapsel eakohaselt ja turvaliselt uurida maailma ja pakuvad tuge, kui selleks on vajadust.
  • Lapse eest hoolitsevad samad inimsed, keda laps usaldab ja teab. Laps teab, et need inimesed reageerivad tema hädadele hoolitsevalt ja hoidvalt.
  • Sellises suhtes imikud ja väikelapsed kasutavad oma esmast hooldajat (enamasti ema) kui turvabaasi.
  • Selline suhe ning lapse rahustamine mõjub hästi imiku ja väikelapse aju arengule.
  • Turvalise kiindumussuhtega kasvanud lapsed on õnnelikumad, neil on parem enesereguleerimisvõime ja nad kannatavad vähem stressi all. Neil on kogemus turvalisest kiindumussuhtest, et negatiivsed tunded on mööduvad ning nendega on võimalik toime tulla.
  • Nad taastuvad kiiremini hirmutavatest või häirivatest kogemustest ja tulevad suhtlemisolukordades paremini toime.
  • Turvaline suhe mõjutab geenide avaldumist arenevale lapsele soodsamalt.
  • Turvaline kiindumussuhe on umbes 55-65% inimestest. Leitakse, et turvaline seotus esimestel eluaastatel on ülioluline vundament kogu ülejäänud eluks.

Millised on ebaturvalised kiindumussuhted?

Kui lapse eest hoolt kandvad täiskasvanud ei oska imiku sõnumeid lugeda ja/või neile rahustavalt vastata ja seda püsivalt, siis ei kujune kiindumussuhe lapse jaoks turvaliseks. See tähendab, et imik ja väikelaps ei leia vanemalt lohutust ja toetust või ei leia seda viisil, mis pakuks talle kindlus- ja turvatunnet ning julgustaks oma tundeid vanemale avaldama ja abi vastu võtma. Kui tunded jäävad avaldamata, siis ei õpi laps neid tervel viisil reguleerima. Ka imiku ja väikelapse stressitase selles suhtluses ei alane nagu turvalise kiindumussuhte korral.  

Ebaturvalise kiindumussuhte tüübid on vältiv, ärev ja desorganiseeritud kiindumussuhe.

  • Vanem on imiku ja lapse raskuste ja emotsionaalsete vajaduste suhtes tõrjuv või jätab reageerimata.
  • Vanemat häirivad lapse emotsionaalsed raskused, ta ignoreerib ja naeruvääristab neid või ärritub ning on emotsionaalselt kättesaamatu.
  • Sageli reageerivad sellised vanemad muudes mitte-emotsionaalsetes olukordades, kuid on tõrjuvad ja emotsionaalselt eemaletõmbunud, kui imik on emotsionaalselt hädas, frustreeritud, vihane ja vajab tuge.
  • Sageli ootavad sellist suhet loovad vanemad imikult eakohatult varajast iseseisvust.
  • Sellises suhtes laps õpib endasse tõmbuma ja väldib abi küsimist.
  • Selline suhe jätab ta raskustega üksinda ning muudab raskuste talumise ja raskutega toimetuleku oluliselt raskemaks. Ta ei õpi oma tundeid mõistma ja neid taluma, nende sujuvalt toime tulema – see mõjutab tema toimetulekut ka muude elu ülesannetega.
  • Ta ei oska hiljem oma mõtteid ja tundeid teistega jagada.
  • Suureneb risk erinevate psüühiliste ja käitumuslike probleemide ja raskuste kujunemiseks lähisuhetes.
  • Sellist suhet loovad vanemad on reageerivad lapse raskustele ja vajadustele ebapüsivalt: kord on nad beebi ja väikelapse raskuste korral toetavad ja heas kontaktis, seejärel kas liigselt sekkuvad, lapse raskusi liigselt rõhutavad, tundetud või emotsionaalselt eemalolevad; vanemad võivad ka oodata lapse tähelepanu oma vajadustele.
  • Kui vanemad avaldavad erinevaid reageerimisviise, siis lapsed lähevad sellest segadusse ja muutuvad ebakindlateks, sest nad ei tea, millist reaktsiooni oodata.
  • Sellised lapsed on vanemate suhtes ebakindlad ja kahtlustavad, nad käituvad meeleheitlikult ja klammerduvalt. Nad võivad rõhutada negatiivseid reaktsioone nagu ärevus, pahameel vms, et tõmmata ja hoida vanema ebapüsivat tähelepanu.
  • Täiskasvanuks saades on sellises suhtes kasvanud inimesed lähisuhetes ebakindlad ja vajavad palju toetust ja julgustamist.
  • Nad kardavad hülgamist ja on enda suhtes kriitilised ja üldiselt madala enesehinnanguga.
  • Neil on probleeme oma emotsioonide reguleerimisega ja raskustega toimetulekul.
  • Selline suhe kujuneb peamiselt kodudes, kus lapsed kannatavad füüsilise, emotsionaalse või seksuaalse väärkohtlemise all, vanemad kannatavad sõltuvushäirete või raskete psühhiaatriliste häirete all.
  • Vanemad käituvad lapse hädaolukordades hirmutavalt, aga ka abitult ja hirmunult.
  • Sellises kiindumussuhtes on lapse jaoks lohutuse allikas samal ajal ka ohu allikas ning see muudab lapse taju ja käitumise kaootliseks.  
  • Sellises suhtes on lapsed pidevalt valvel ja nende stressitase on püsivalt kõrge.
  • Lapsed hakkavad vanematest pigem eemale hoidma, nad tunnevad end hüljatuna, maailma on nende jaoks ebaturvaline koht.

Selline kiindumussuhe on tihedalt seotud lapse- ja täiskasvanuea psüühikahäiretega.

Kuidas mõjutab ebaturvaline kiindumussuhe inimese arengut?

Sellise suhte tulemusena ei õpi laps oma negatiivseid tundeid väljendama, neid ära tundma ja neid reguleerima. Ajus ei kujune efektiivseid emotsioonide reguleerimise närviringeid.

See teeb ta haavatavamaks erinevatele psühholoogilistele ja psühhiaatrilistele raskustele. Lähisuhetes on tal raskusi usaldamisega ja ka inimsuhetest lohutuse leidmisega.  

Selline probleemne kiindumussuhe jääb inimest mõjutama kogu tema ülejäänud elu.

Mida saan lapsevanemana teha, et pakkuda lapsele võimalikult turvalist kiindumussuhet?

  • Õpi oma lapse märguandeid tähele panema ja mõistma. Beebid sünnivad erinevatena – nad on erinevad isikused oma eelistustega ja närvisüsteemiga. Oluline on õppida tundma oma beebi näoilmeid ja kehakeelt, et osata talle pakkuda kindlust ja toetust. Pane tähele beebi reaktsioone sinuga suheldes ja viise, kuidas ta oma soove väljendab (et teda võetaks sülle, kallistataks, toidetaks, pandaks soojemalt või jahedamalt riidesse, võimaldataks rahulikumat keskkonda, puhkust või und). Imik väljendab end erinevate hääletoonide, erinevate liigutuste ja kehaasenditega. Märka, mida su beebi naudib – milliseid puudutusi, milliseid liigitusi, millist helitausta jms. Vahel on beebid vaatamata kõige rahutud – sel juhul jätka oma püüdlustega tema suhelda ja teda rahustada. Beebi paneb tähele su kannatlikkust, armastust ja hoolt isegi kui ta on ikka rahutu.
  • NB! Esimesel eluaastal ei saa last ära hellitada! Mida rohkem me lapse vajadustele vastu tuleme, talle toetust ja lohutust pakume ning mida enam on beebi emotsionaalsed vajadused täidetud, seda enam areneb laps emotsionaalselt toimetulevaks.
  • Ülimalt oluline on nautida aega koos beebiga. Tunne rõõmu koosolemisest ja mängimisest. Peegelda beebile tema ilmeid ja häälitsusi; vaata, kuidas ta sulle reageerib. Naudi suhtlust ja lihtsat mängu. Hoia beebit palju süles, lase tal uurida maailma oma sülest.
  • Kogu teadmisi lapse arengu kohta – on hea teada, millised on lapse eakohased vajadused. Nii ei oota me lapselt võimatut ega hoia teda tagasi. Jälgi beebi muutuvaid une- ja söögivajadusi.

 

  • Hoolitse iseenda eest!

 

  • Püüa leida võimalusi piisavaks magamiseks!
  • Võta vastu teiste pereliikmete abi!
  • Selleks, et luua turvalist kiindumussuhet, on vaja iseenda tunnetega toime tulla ja olla rahulik. Kuna imikud ei väljenda end sõnaliselt, siis seda enam on nad tundlikud mitteverbaalsetele ärevuse ja pinge märkidele. Imikud vajavad välist abi rahunemiseks. Kui ise olla ärev ja pinges, siis imik ei saa rahuneda – ta võib hoopis veelgi enam pingesse minna. Seepärast on väga oluline õppida end maha rahustama.  
  • Stressirikkas olukorras hinga sügavalt, keskendu oma hingamisele ja lõdvestu (https://peaasi.ee/lodvestusharjutused/)
  •  Käi õues jalutamas. Värske õhk mõjub hästi nii sulle kui ka imikule või väikelapsele.
  • Toetu oma lähedastele.
  • Kui sul on raske imiku eest hoolitseda, sinu pingeseisund või meeleolu alanemine on pidev ja häiriv, siis räägi mõne usalduvsäärse inimesega ja kaalu perearsti, psühholoogi ja psühhiaatri poole pöördumist. Võid ka konsulteerida peaasi.ee e-nõustajaga ( https://noustamine.peaasi.ee/kysi-noustajalt ) ja uurida peaasi.ee lehte. Imiku ja väikelapse eest hoolitsemine nõuab inimeselt palju ja aktiviseerib oma lapsepõlve kogemused ning oma kiindumussuhted.

 

  • Turvaliseks kiindmussuhteks ei pea olema “täiuslik” vanem.

Oluline on püüda oma beebit ja last mõista ning talle sobivalt reageerida. Alati ei õnnestu see mitte kellelelgi ja ei peagi õnnestuma. Kui kontakt ei õnnestu, on oluline seda püüda parandada.

Kuidas rääkida teismelisega kanepist?

Vanemate jaoks on teismelistele kanepisuitsetamise kahjulikkusest rääkimine muutunud aina keerulisemaks, kuna meedias on loodud kanepist valdavalt positiivne üldmulje – see olevat ohutu, ravib paljusid haigusi jne.

Paljud arvavad, et kanep polegi päris narkootikum. Pealegi, mis see üks suits ikka teeb! Ega see midagi hirmsat teegi, aga ilmselt pole juhuslik seegi, et kanepisõltuvusest on väga raske vabaneda.
Loomulikult ei mõtle paljud oma esimesi kanepisuitse tehes sõltuvuse tekkele. Pidev hirmutamine ja moraalilugemine ei aita. Ainus vahend, kuidas panna noori kanepisuitsetamisest loobuma, on panna nad kaasa mõtlema. Miks sa suitsetad kanepit, kui tead, et keskkooli esimesel aastal sellega alustades on sul 30 protsenti suurem tõenäosus kukkuda ülikooli esimeselt kursuselt välja? Miks sa teed nii, et sa ei jõua kunagi sellele tasemele, kuhu oleksid võinud jõuda? Sa käid 9. klassis ja sul on juba praegu raskusi matemaatikaga, sest sa ei suuda keskenduda rohkem kui 15 minutit?


Kanep ohustab aina nooremaid

Kanep on vaieldamatult üks kõige laiemalt levinud uimasteid maailmas, eelmisel aastal ilmunud ÜRO raporti kohaselt tarvitas seda üle 180 miljoni inimese. Eestis on viimase aasta jooksul kasutanud uimastit ligikaudu 13,6 protsenti 15–34aastastest noortest. Kahjuks hakatakse ka Eestis kanepit tarvitama üha nooremas eas.
Kanepit on erinevatel eesmärkidel maailmas kasutatud sajandeid ja teadustöö selle toimete uurimiseks käib pidevalt. Ennetustööd on vanematel kodus oma teismeliste lastega väga raske teha just seetõttu, et noored leiavad internetist kanepi kohta lugedes üles pigem selle positiivse poole – info, mida nad soovivadki kuulda. Kahjuks on aga tõendatud fakt, et noored, kes mitu aastat kanepit suitsetavad, riskivad intelligentsi märkimisväärse ja pöördumatu langusega.


Viimase suurema uuringu tulemused ilmusid USA ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences alles tänavu. Rahvusvaheline teadlaste meeskond uuris üle 20 aasta jooksul umbes tuhande uusmeremaalase elu. Esmalt hinnati neid lapsena, kui keegi polnud veel kanepit tarvitanud, seejärel kuni nende 38. eluaastani. Võtnud arvesse ka teisi faktoreid, näiteks alkoholi- või tubakasõltuvust või teiste uimastite kasutamist, nagu ka hariduse omandamisele kulutatud aastaid, leidsid teadlased, et neil, kes 20. eluaastate ja mõnel juhul 30. eluaastate vältel püsivalt kanepit kasutasid, vähenes intelligentsuskvoot. Mida enam inimene kanepit suitsetas, seda rohkem alanes ka tema IQ. Kõige tugevamini ilmnes seos nende katseisikute puhul, kes alustasid kanepisuitsetamist alaealistena. Näiteks noorukina alustanud isikutel, kes kanepit aastaid tarvitasid, vähenes IQ keskmiselt kaheksa punkti võrra. IQ tase ei taastunud ka siis, kui isik oli suitsetamisest loobunud. Pidev kanepi tarvitamine üle 20 aasta jooksul oli seotud neuropsühholoogilise langusega.


Need avastused on kooskõlas oletusega, et kanepi kasutamine nooruses, kui aju on arengufaasis, võib avaldada neurotoksilist mõju. Nimelt kestab inimese aju areng ja muutumine aastakümneid. Kõige suurema muutuse teeb läbi prefrontaalkoor. See osa ajust areneb enim lapsepõlves, kuid suured muutused jätkuvad ka teisme- ja varases täiskasvanueas. Kõik, mis me kuni 25. eluaastani oma ajuga teeme, mõjutab meid terve edasise elu. Prefrontaalkoor on aju see piirkond, mida seostatakse mälu, kognitiivsuse, eneseväljenduse, otsuste langetamise ja käitumisega. Kanepipopsijate skanneeringud näitavad, et nende ajudes on tekkinud funktsionaalsed augud – aju nendes piirkondades ei toimu tegevus ja neil on funktsionaalsed „augud“ eriti eesajus, mis vastutab kõrgemate inimlike funktsioonide nagu eetika, hoolitsus ja vastutustundlikkus eest.

Isegi mõõdukas tarvitamine on ohtlik
Tänavu tehti Harvardi ja Northwesterni ülikoolis taas uuring, milles leiti, et kanepi suitsetamine isegi vaid mõnel korral nädalas põhjustab märkimisväärseid muutusi emotsioonide ja motivatsiooni eest vastutavates ajupiirkondades. Ajakirjas Journal of Neuroscience avaldatud uuringu raames uurisid teadlased 18- kuni 25-aastaste noorte ajusid, kellest pooled suitsetasid kanepit ja ülejäänud mitte. Kui varasemates uuringutes on näidatud, et pideva kanepitarbimise ja ajumuutuste tekke vahel on seos, siis antud uuringus leiti seos ka nn. pühapäevasuitsetajate puhul.
Uuringu ühe autori Hans Breiteri sõnul kaasasid nad inimesed, kelle elus ei ole näha mingeid kanepisuitsetamise halbu mõjusid nagu probleemid töö või kooliga, seadusega pahuksisse sattumise, suhete ega sõltuvusega. Kasutades neuropildistamise tehnoloogiat, uurisid teadlased osalejate kahte ajuosa – nucleus accumbensit ja amügdalat. Need ajuosad vastutavad kindlate tegevuste kasulikkuse või kahjulikkuse hindamise eest ning rahuldustunde saamise eest meeldivatest tegevustest, nagu söömine, seks ja sotsiaalne suhtlus. Teadlasi šokeeris aga see, et absoluutselt iga uuringusse kaasatud kanepisuitsetaja ajus, kaasa arvatud nendel, kes tegid seda vaid korra nädalas, oli märgatavaid muutusi. Neil, kes suitsetasid enam, olid muutused suuremad. Ekslikult arvatakse aga, et väike kogus kanepit ei põhjusta probleeme, kui inimene tööl ja koolis normaalselt hakkama saab.
Veelgi enam – kanepit suitsetavaid noori võivad Prantsuse teadlaste 2012. aastal avaldatud uurimuse kohaselt ohustada tõsised südameprobleemid. Ajakirjas Journal of the American Heart Association avaldatud uurimus tõstatab uusi küsimusi kanepi ohutusest ajal, mil maailma paljudes riikides leevendatakse selle kasutamist puudutavaid seadusi ning laieneb kanepi kasutamine meditsiinis.

Räägi lapsele ravikanepist
Kanepi kasutamine meditsiinis on kanepi propageerijate üks suuremaid trumpe, millele toetudes nõutakse kanepi legaliseerimist. Nii on USAs kanep lubatud meditsiiniliseks kasutamiseks kõikides osariikides patsientidel, kes põevad vähki või mõnda muud kataboolset haigust (nt AIDS). Kanep aitab neil vähendada valu ja suurendada söögiisu. Samuti on kanep omal kohal kemoteraapiast tingitud iivelduse ja oksendamise ravis, kuid ei Ameerika ega ka Euroopa onkoloogiaseltsides pole see esmavalik, kuna alternatiivid on efektiivsemad. Tuntuim kanepist ekstraheeritud toimeainega (THC ja kannabidiool) ravim oli Sativex, mida kasutatakse siiani vähihaigete ja neuropaatilise valu all kannatajate valu vaigistamiseks. Seega kasutatakse meditsiinilist kanepit keeruliste, raskete, enamasti pöördumatute tagajärgedega haiguste puhul. Enamasti on tegu eakate patsientidega.

Märka last!
Meie koolitustele jõuavad enamasti need lapsevanemad, kelle peres on juba probleem kanepiga. Pealiskaudsel suhtlemisel tundub, et laps käitub igati normaalselt, kuid tegelikult on ta tühi kest. Ta on kaotanud huvi ümbritseva vastu, teda iseloomustab amotivatsiooni sündroom – apaatia, huvi kadumine, ükskõiksus: “Mul on chill, ma ei pea mitte midagi tegema!”
Oma praktikas oleme näinud noort inimest, kel oli pikaajaline kanepitarvitamine hävitanud võime tunda rõõmu, rääkimata kognitiivsest defitsiidist, ennekõike lühiajalise mälu halvenemisest. Staažikal kanepipopsijal on keeruline isegi juturaamatut lugeda.

Neli soovitust lapsevanemale

1. Märka aegsasti muutusi oma lapse käitumises.

2. Pane tähele, kas lapse sõpruskond on muutunud või on ta seniste sõpradega tülli läinud. Enamasti väljendub see halva õppeedukusena, koolist või töölt lahkumisena. Lapsevanema jaoks on see arusaamatu ja sageli on raske seostada sellist käitumist kanepitarvitamisega. Kaovad toetavad, normaalsed sõbrad, need asenduvad teiste kanepisuitsetajatega, täpselt nagu alkohoolikutel. See on väga valus probleem, sest 14–16aastase jaoks on sõpruskond terve tema elu. Noore kanepilembuse taga võivad peituda ka kooli- või kodused probleemid – vanemad ei toeta, neil on ükskõik, neil on oma töö.

3. Märka ka lapse olekut. Kanepitarvitamisest annavad märku punased silmad, samas on noored väga kavalad, kasutades punetust vähendavaid silmatilku. Kanepi toime võib sõltuda veel paljudest teguritest: kasutamise tüübist, kogumisviisist, kasutatavast kogusest, manustamisviisist ja kogemustest.

4. Ära vaata lapse kanepitarvitamist passiivselt kõrvalt, vaid sekku. Kahjuks pole Eestis veel loodud tugigruppe narkosõltlaste vanematele, kuid aastal 2012 loodud noorte vaimse tervise portaalist Peaasi.ee saab alati infot. Kõik sõltub ikkagi sellest, kui hea ja lähedane on vanemal suhe oma lapsega. Aga isegi siis, kui kodus on mässumeelne teismeline ja vanem pikast tööpäevast väsinud, tuleb sekkuda. Kanepit nimetatakse sageli väravaks järjest kangemate narkootikumide tarvitamisele. Sotsiaalne surve noortele on väga suur – “Oh, kanep on lahe!” või “Bob Marley suitsetas elu jooksul 300 kilo kanepit!” Noortel on raske kokku lugeda kanepitõmbamise plusse ja miinuseid. Hoopis harvemini avaldatakse kanepitarvitajate kodulehekülgedel intervjuud näiteks Lenny Kravitziga, kes on rääkinud, kui raske oli tal kanepisõltuvusest vabaneda, või Brad Pittiga, kelle filmikarjäär sai hoo sisse alles kanepist loobudes.

Nõustamisprogramm kanepitarvitajatele


Programm VALIK on nõustamisprogramm kannabinoide tarvitavatele inimestele, vanuses vähemalt 17 a. Programmi eesmärk on motiveerimine ja toetamine, et aidata inimesel algatada ja planeerida oma senise kanepi tarvitamise vähendamist või loobumist.


Programmis VALIK osaledes on sul võimalus:

Saada ülevaade kannabinoidide tarvitamisega seotud riskidest ja teavet abi saamise võimaluste kohta.

Analüüsida oma kannabinoidide tarvitamist ja sellega kaasnevate probleemide ulatust.

Omandada uusi oskusi ja teadmisi kannabinoidide tarvitamise vähendamiseks või lõpetamiseks.


Programm koosneb ühest kuni kuuest nõustamiskohtumisest. Sobiv kohtumiste arv otsustatakse ühiselt koos nõustajaga. Programmist on abi kerge kuni mõõduka kannabinoidide tarvitamise puhul, kõrgema riskiga tarvitajat informeeritakse teistest asjakohastest abi ja toe võimalustest.

Kui programmi suunas sind politsei, siis kohustuslik on läbida vähemalt üks ehk esimene kohtumine (kestusega 1,5 tundi) kuu aja jooksul alates suunamise hetkest.

Programmis VALIK osalemiseks võta alljärgnevatel kontaktidel ühendust:

Kirjuta e-posti aadressile: kanep@peaasi.ee
Saada SMS-sõnum või helista tööpäeviti kellaaegadel 9.00–17.00 numbril 516 3356.

Programm on osalejatele tasuta.

Kuidas aidata pinge ja ärevusega õpilast?

Märka eksamiärevust juba varakult

Märkideks on:




Märka ärevust sotsiaalsetes olukordades juba varakult

Märkideks on:






Näita ärevuse ja pinge juhtimisel head eeskuju

Väljapuhanud, pingevaba ja rahulik õpetaja on võimalikus ärevust tekitavas olukorras lastele eeskujuks. Pinge ja ärevus on „nakkavad“ tunded, neid saab teiste pealt õppida.

Seisa hea selle eest, et Sinu aine testide ja kontrolltööde sooritamine ei jääks teiste aine omadega samale päevale.

Julgusta õpilasi leidma ettevalmistamiseks piisavalt aega.

Pane ärev laps kontrolltöö ajaks kokku istuma sellise lapsega, kes on rahuliku olekuga.

Vanematega kohtudes veendu, et nemad on õpiprotsessiga kursis.

Õpeta lastele, kuidas eksamit sooritada, näiteks

Loe instruktsioonid hoolega läbi.

Jäta raskemad küsimused pärastiseks.

Kasuta ärevuse maandamise tehnikaid.

Julgusta õpilasi küsimusi küsima ja täpsustama, kui midagi ülesande juures on jäänud ebaselgeks.

Kui teed prooviteste või kontrolltöid, siis aruta õpilastega, kuidas oli neid teha ning mis oli keeruline.

Võimalusel kohanda formaati:

Anna rohkem aega või ära tee vastamist aja peale

Suulise vastamise asemel kirjalik või vastupidi

Vastamine väiksemas rühmas

Õpeta õpilastele ärevuse ning eksamiärevuse maandamise nippe.

Konsulteeri koolipsühholoogi, eripedagoogiga nippide ja tehnikate kasutamist või vajadusel soovita nõustamisvõimalusi lapsele.

Räägi lapsevanemaga

Võimaliku lahenduseni

Kuidas rääkida ja mida saab oodata?

Kasuta samu põhimõtteid, mis kehtivad vestlusel noorega. Eriti pea silmas eesmärki: selleks saab tüüpiliselt olla koostöösuhte loomine lapse aitamiseks.

Koostööd aitab tekitada:

Vestluse eesmärgi selge sõnastamine. Sõnasta kohe avanguga, et eesmärgiks on koostöö ning kuhu see võiks viia.

End vanema kingadesse panemine enne vestlust. Kujutle, et sinu lapsel on mingi mure, mida pead häbiväärseks ja milles tunned end süüdi olevat. See on kõige tavalisem tunne seoses lapse vaimse tervise probleemidega.

Meie-laused. Kasuta vestluses lähenemist, mis annaks mõista, et kõik püüavad noort aidata: „Arutame, mida me ühiselt Mati heaks teha saame.“

Oma vajadustest ja murest teada andmine. Mingis mõttes võib rääkimine sellest, mis on just meile raske, muuta meid haavatavaks, kuid samas aitab see vanemal  probleemi olemust paremini mõista. Nt „Mul on raske õpetada noorele murde, kui ta tunni ajal oma telefoni kasutab või aknast välja vaatab“. „Mul on mure, et kui õppetöösse tekivad lüngad, on järgmisel aastal noorel veelgi raskem.“

Oma tähelepanekute hinnangutevaba kirjeldamine. Noorele ei ole abiks, kui kirjeldame teda lohaka, pahura või halva õpilasena,. Ütle parem: „Märkasin, et samal ajal kui teised asusid ülesande kallale, hakkas Mati nihelema, kratsis jalga, siis võttis laua all telefoni välja. Kui palusin tal see ära panna, hakkas ta aknast välja vaatama ja niheles edasi“.

Tegevuskava koostamine. Katsuge leida kas või üks asi, mida saaks noore aitamiseks kohe ette võtta. Kas kellegagi ühendust võtta, otsida lisainfot, noorega asju läbi arutada. Leppida kokku mingis hoiakus, mida noore osas võtta, mida talle öelda. Näiteks, et nii halva kui hea käitumise kohta hakkavad vanemad ja õpetajad andma noorele kohest tagasisidet.

Nõuandeid õpetajale

Keskendumine ja suhtlemine

Nõuanded õpetaja töö kergendamiseks lastega, kel on raskusi keskendumise ja suhtlemisega.

Nõuandeid õpetajale

Agressivne käitumine

Nõuanded õpetaja töö kergendamiseks lastega, kui tuleb ette agressiivset käitumist.

Mida saab teha õpetaja, kui ta märkab õpilase muutunud käitumist?

Võimaliku lahenduseni

Mida saab teha õpetaja, kui ta märkab õpilase muutunud käitumist?

Kas olukord on ohtlik?

Ohtlik olukord on selline, kus inimene on ennast või kedagi teist vigastanud või avaldanud mõtteid või plaane endale või teistele viga tegemiseks. Samuti on tegemist ohuolukorraga, kui inimesele on viga tehtud füüsilise väärkohtlemise, hooletusse jätmise, hirmutamise või seksuaalse väärkohtlemise näol.

Jah!

Kui oht on hetkeolukorras, siis helista kohe 112. Kutsu appi mõni kolleeg või teine õpilane. Ära jäta üksinda noort inimest, kes võib endale viga teha.

Kui oht võib avalduda kodus või mõnes muus olukorras, siis tuleb kaasata kohalik lastekaitse töötaja või helistada lasteabi telefonile 116111.