Kiindumussuhe

Inimene areneb kogemuste najal. Üks olulistest kogemustest isiksuse ja kesknärvisüsteemi kujunemisel on viis, kuidas beebi ja lapse eest hoolitsevad täiskasvanud aitavad tal toime tulla erinevate pingete, valu, stressi, ärevuse ja hirmudega. Uuringud näitavad, et esimesel kolmel eluaastal toimub eriti intensiivne aju areng ning aju areneb sõltuvalt nendest suhetest, milles ta elab. Imik ja väikelaps ei suuda ise ennast stressi tekitavate olukordade ajal reguleerida, ta ei suuda end ise rahustada või lohutada. Tema kesknärvisüsteem ei ole selleks piisavalt arenenud. Imik sõltub selles osas täielikult täiskasvanutest, kes tema eest hoolitsevad ning kes pakuvad talle turvatunnet raskuste korral. Ärevuse, rahutuse ja muude pingete ja emotsionaalsete reaktsioonide puhul vajab ta, et keegi võtab ta sülle, rahustab ja lohutab, on temaga füüsiliselt koos. Sellest, kuidas täiskasvanud teda lohutavad ja rahustavad, õpib väikelaps ajapikku ja sammhaaval ise end rahustama ja pingetega toime tulema. Väikelaps uurib maailma ja arendab oma erinevaid oskusi ning saab osade pingete ja raskustega iseseisvalt hakkama, aga vajab ikka ka täiskasvanu kohaolu, et vajadusel temalt toetust saada.

Kiindumussuhe ehk see viis, kuidas imiku ja lapse emotsionaalsete vajaduste eest järjepidevalt hoolitsetakse, loob aju närviühendusi ja mõjutab aju arengut. Turvalise kiindumussuhte korral tunneb laps ennast turvaliselt, tal on hea enesehinnang ja enesereguleerimisvõime. Uuringu näitavad, et kiindumussuhe mõjutab ka seda, kuidas laps tuleb toime koolis õppimisega ja teiste suhetega.

Kiindumussuhe

Mis on kiindumussuhe?

Terminiga ‘kiindumussuhe’ kirjeldataksegi hoolitseja-lapse vahelist suhet, mille eesmärk on pakkuda lapsele turvatunnet, kindlust ja hoitust. Seda eriti hetkedel, kui laps on hirmunud, ärevil, hädas, stressis või haiget saanud.  

Kiindumussuhet eristatakse teistest lapsevanema-lapse suhte olulistest aspektidest nagu õpetamine, lõbustamine ja distsiplineerimine.

Kiindumussuhe lapsega hakkab vanema jaoks kujunema raseduse ajal ning lapse jaoks peale sündi. Selle kujunemisel on määrava tähstusega esimesed eluaastad, erilist rolli omistatakse esimesele eluaastale.

Mingil kujul kujuneb kiindumussuhe lapse ja tema eest regulaarselt hoolitsevate täiskasvanute vahel alati välja. See võib olla lapse arengule soodus või ebasoodus, see võib olla turvaline või ebaturvaline, kuid kiindumussuhe on alati lapse ja tema eest hoolitseva täiskasvanu vahel olemas. Ainult lastel, kes on lühikese aja vältel mitmes asenduskodus, hooletusse jäetud või mingis asutuses, võib juhtuda, et kiindumussuhet selliselt välja ei kujunegi, ja ilmneb kiindumussuhte puudumisest tingitud häire.

Tavapäraselt kujuneb lastel kiindumussuhete hierarhia, seejuures on kiindumussuhe peamise hoolitsejaga (enamasti ema) lapse jaoks kõige olulisem. Näiteks laps, kellel on kolm hoolitsejat (ema, isa ja lapsehoidja) on eriline kiindumussuhe iga erineva inimesega ning see kujuneb välja vastavalt sellele, kuidas igaüks neist inimestest reageerib sellele, kui laps on füüsiliselt viga saanud, haige või emotsionaalselt häiritud ning eriti siis, kui ta on hirmunud.

Lapsevanema võime oma lapsele pakkuda turvalist suhet sõltub sellest, milline oli tema kiindumussuhe oma vanemaga ning milline on tema isiksus ja psüühiline tervis.

Kiindumussuhe mõjutab isiksuse arengut ning edasisi lapse-, nooruki- ja täiskasvanueas loodavaid lähisuhteid. Täiskasvanul avaldub domineeriv kiindumussuhe enam olukordades, kus ollakse ärev, hirmul, väsinud, haige ning seetõttu muutub oluliseks lohutuse ja abi otsimine oma kiindumusobjektilt.

Lapse ja vanema vahelise kiindumussuhte kvaliteet ennustab oluliselt lapse hilisemat sotsiaalset ja emotsionaalset toimetulekut.

Kiindumussuhte tüüp võib elu jooksul muutuda, olles kõige püsivam lapseea pikaajalise turvalise kiindumussuhtega inimestel.

Termini ‘kiindumussuhe’ on kasutusel võtnud psühholoogid Ainsworth ja Bowlby 1960ndatel ja 70ndatel aastatel.

Milline on turvaline kiindumussuhe?

  • Kui vanemad ja lapse eest hoolitsevad täiskasvanud vastavad beebi ja väikelapse ärevusele, hirmule, haiget saamisele ja muule sellisele lohutavalt, kindlust pakkuvalt, tundlikult ja armastavalt, siis kujuneb välja turvaline, lapse jaoks usaldusväärne kiindumussuhe. Kui beebi väljendab stressi, tuleb ta kiiresti sülle võtta, talle lohutust ja turvatunnet pakkuda.
  • Turvalist kiindumussuhet pakkuvad täiskasvanud peavad lapse vajadusi ja tema lohutamist oluliseks ja pühendavad end selleks.
  • Sellist suhet loovad vanemad võimaldavad lapsel eakohaselt ja turvaliselt uurida maailma ja pakuvad tuge, kui selleks on vajadust.
  • Lapse eest hoolitsevad samad inimsed, keda laps usaldab ja teab. Laps teab, et need inimesed reageerivad tema hädadele hoolitsevalt ja hoidvalt.
  • Sellises suhtes imikud ja väikelapsed kasutavad oma esmast hooldajat (enamasti ema) kui turvabaasi.
  • Selline suhe ning lapse rahustamine mõjub hästi imiku ja väikelapse aju arengule.
  • Turvalise kiindumussuhtega kasvanud lapsed on õnnelikumad, neil on parem enesereguleerimisvõime ja nad kannatavad vähem stressi all. Neil on kogemus turvalisest kiindumussuhtest, et negatiivsed tunded on mööduvad ning nendega on võimalik toime tulla.
  • Nad taastuvad kiiremini hirmutavatest või häirivatest kogemustest ja tulevad suhtlemisolukordades paremini toime.
  • Turvaline suhe mõjutab geenide avaldumist arenevale lapsele soodsamalt.
  • Turvaline kiindumussuhe on umbes 55-65% inimestest. Leitakse, et turvaline seotus esimestel eluaastatel on ülioluline vundament kogu ülejäänud eluks.

Millised on ebaturvalised kiindumussuhted?

Kui lapse eest hoolt kandvad täiskasvanud ei oska imiku sõnumeid lugeda ja/või neile rahustavalt vastata ja seda püsivalt, siis ei kujune kiindumussuhe lapse jaoks turvaliseks. See tähendab, et imik ja väikelaps ei leia vanemalt lohutust ja toetust või ei leia seda viisil, mis pakuks talle kindlus- ja turvatunnet ning julgustaks oma tundeid vanemale avaldama ja abi vastu võtma. Kui tunded jäävad avaldamata, siis ei õpi laps neid tervel viisil reguleerima. Ka imiku ja väikelapse stressitase selles suhtluses ei alane nagu turvalise kiindumussuhte korral.  

Ebaturvalise kiindumussuhte tüübid on vältiv, ärev ja desorganiseeritud kiindumussuhe.

  • Vanem on imiku ja lapse raskuste ja emotsionaalsete vajaduste suhtes tõrjuv või jätab reageerimata.
  • Vanemat häirivad lapse emotsionaalsed raskused, ta ignoreerib ja naeruvääristab neid või ärritub ning on emotsionaalselt kättesaamatu.
  • Sageli reageerivad sellised vanemad muudes mitte-emotsionaalsetes olukordades, kuid on tõrjuvad ja emotsionaalselt eemaletõmbunud, kui imik on emotsionaalselt hädas, frustreeritud, vihane ja vajab tuge.
  • Sageli ootavad sellist suhet loovad vanemad imikult eakohatult varajast iseseisvust.
  • Sellises suhtes laps õpib endasse tõmbuma ja väldib abi küsimist.
  • Selline suhe jätab ta raskustega üksinda ning muudab raskuste talumise ja raskutega toimetuleku oluliselt raskemaks. Ta ei õpi oma tundeid mõistma ja neid taluma, nende sujuvalt toime tulema – see mõjutab tema toimetulekut ka muude elu ülesannetega.
  • Ta ei oska hiljem oma mõtteid ja tundeid teistega jagada.
  • Suureneb risk erinevate psüühiliste ja käitumuslike probleemide ja raskuste kujunemiseks lähisuhetes.
  • Sellist suhet loovad vanemad on reageerivad lapse raskustele ja vajadustele ebapüsivalt: kord on nad beebi ja väikelapse raskuste korral toetavad ja heas kontaktis, seejärel kas liigselt sekkuvad, lapse raskusi liigselt rõhutavad, tundetud või emotsionaalselt eemalolevad; vanemad võivad ka oodata lapse tähelepanu oma vajadustele.
  • Kui vanemad avaldavad erinevaid reageerimisviise, siis lapsed lähevad sellest segadusse ja muutuvad ebakindlateks, sest nad ei tea, millist reaktsiooni oodata.
  • Sellised lapsed on vanemate suhtes ebakindlad ja kahtlustavad, nad käituvad meeleheitlikult ja klammerduvalt. Nad võivad rõhutada negatiivseid reaktsioone nagu ärevus, pahameel vms, et tõmmata ja hoida vanema ebapüsivat tähelepanu.
  • Täiskasvanuks saades on sellises suhtes kasvanud inimesed lähisuhetes ebakindlad ja vajavad palju toetust ja julgustamist.
  • Nad kardavad hülgamist ja on enda suhtes kriitilised ja üldiselt madala enesehinnanguga.
  • Neil on probleeme oma emotsioonide reguleerimisega ja raskustega toimetulekul.
  • Selline suhe kujuneb peamiselt kodudes, kus lapsed kannatavad füüsilise, emotsionaalse või seksuaalse väärkohtlemise all, vanemad kannatavad sõltuvushäirete või raskete psühhiaatriliste häirete all.
  • Vanemad käituvad lapse hädaolukordades hirmutavalt, aga ka abitult ja hirmunult.
  • Sellises kiindumussuhtes on lapse jaoks lohutuse allikas samal ajal ka ohu allikas ning see muudab lapse taju ja käitumise kaootliseks.  
  • Sellises suhtes on lapsed pidevalt valvel ja nende stressitase on püsivalt kõrge.
  • Lapsed hakkavad vanematest pigem eemale hoidma, nad tunnevad end hüljatuna, maailma on nende jaoks ebaturvaline koht.

Selline kiindumussuhe on tihedalt seotud lapse- ja täiskasvanuea psüühikahäiretega.

Kuidas mõjutab ebaturvaline kiindumussuhe inimese arengut?

Sellise suhte tulemusena ei õpi laps oma negatiivseid tundeid väljendama, neid ära tundma ja neid reguleerima. Ajus ei kujune efektiivseid emotsioonide reguleerimise närviringeid.

See teeb ta haavatavamaks erinevatele psühholoogilistele ja psühhiaatrilistele raskustele. Lähisuhetes on tal raskusi usaldamisega ja ka inimsuhetest lohutuse leidmisega.  

Selline probleemne kiindumussuhe jääb inimest mõjutama kogu tema ülejäänud elu.

Mida saan lapsevanemana teha, et pakkuda lapsele võimalikult turvalist kiindumussuhet?

  • Õpi oma lapse märguandeid tähele panema ja mõistma. Beebid sünnivad erinevatena – nad on erinevad isikused oma eelistustega ja närvisüsteemiga. Oluline on õppida tundma oma beebi näoilmeid ja kehakeelt, et osata talle pakkuda kindlust ja toetust. Pane tähele beebi reaktsioone sinuga suheldes ja viise, kuidas ta oma soove väljendab (et teda võetaks sülle, kallistataks, toidetaks, pandaks soojemalt või jahedamalt riidesse, võimaldataks rahulikumat keskkonda, puhkust või und). Imik väljendab end erinevate hääletoonide, erinevate liigutuste ja kehaasenditega. Märka, mida su beebi naudib – milliseid puudutusi, milliseid liigitusi, millist helitausta jms. Vahel on beebid vaatamata kõige rahutud – sel juhul jätka oma püüdlustega tema suhelda ja teda rahustada. Beebi paneb tähele su kannatlikkust, armastust ja hoolt isegi kui ta on ikka rahutu.
  • NB! Esimesel eluaastal ei saa last ära hellitada! Mida rohkem me lapse vajadustele vastu tuleme, talle toetust ja lohutust pakume ning mida enam on beebi emotsionaalsed vajadused täidetud, seda enam areneb laps emotsionaalselt toimetulevaks.
  • Ülimalt oluline on nautida aega koos beebiga. Tunne rõõmu koosolemisest ja mängimisest. Peegelda beebile tema ilmeid ja häälitsusi; vaata, kuidas ta sulle reageerib. Naudi suhtlust ja lihtsat mängu. Hoia beebit palju süles, lase tal uurida maailma oma sülest.
  • Kogu teadmisi lapse arengu kohta – on hea teada, millised on lapse eakohased vajadused. Nii ei oota me lapselt võimatut ega hoia teda tagasi. Jälgi beebi muutuvaid une- ja söögivajadusi.

 

  • Hoolitse iseenda eest!

 

  • Püüa leida võimalusi piisavaks magamiseks!
  • Võta vastu teiste pereliikmete abi!
  • Selleks, et luua turvalist kiindumussuhet, on vaja iseenda tunnetega toime tulla ja olla rahulik. Kuna imikud ei väljenda end sõnaliselt, siis seda enam on nad tundlikud mitteverbaalsetele ärevuse ja pinge märkidele. Imikud vajavad välist abi rahunemiseks. Kui ise olla ärev ja pinges, siis imik ei saa rahuneda – ta võib hoopis veelgi enam pingesse minna. Seepärast on väga oluline õppida end maha rahustama.  
  • Stressirikkas olukorras hinga sügavalt, keskendu oma hingamisele ja lõdvestu (https://peaasi.ee/lodvestusharjutused/)
  •  Käi õues jalutamas. Värske õhk mõjub hästi nii sulle kui ka imikule või väikelapsele.
  • Toetu oma lähedastele.
  • Kui sul on raske imiku eest hoolitseda, sinu pingeseisund või meeleolu alanemine on pidev ja häiriv, siis räägi mõne usalduvsäärse inimesega ja kaalu perearsti, psühholoogi ja psühhiaatri poole pöördumist. Võid ka konsulteerida peaasi.ee e-nõustajaga ( https://noustamine.peaasi.ee/kysi-noustajalt ) ja uurida peaasi.ee lehte. Imiku ja väikelapse eest hoolitsemine nõuab inimeselt palju ja aktiviseerib oma lapsepõlve kogemused ning oma kiindumussuhted.

 

  • Turvaliseks kiindmussuhteks ei pea olema “täiuslik” vanem.

Oluline on püüda oma beebit ja last mõista ning talle sobivalt reageerida. Alati ei õnnestu see mitte kellelelgi ja ei peagi õnnestuma. Kui kontakt ei õnnestu, on oluline seda püüda parandada.

Sünnitusjärgne depressioon

Sünnitusjärgne depressioon puudutab uuringute kohaselt vähemalt 10% vastsetest emadest ning 5% isadest lapse esimese eluaasta vältel.

Sünnitusjärgne nn baby blues on väga tavaline nähtus, meeleolude vaheldumine, nutmine, kurb tunne või ärrituvus ja unehäired on tuttavad suuremale osale äsja emaks saanutest.

Depressiooni sümptomid on tugevamad, süvenevad ning kestavad kauem kui mõni nädal, viies selleni, et keeruline on oma pisikese eest vajalikul määral hoolt kanda. Sünnitusjärgne depressioon võib mõjutada ka kiindumussuhte kujunemist ning selle kaudu ka beebi heaolu, seetõttu tuleb sellele seisundile erilist tähelepanu pöörata.

Märkideks, mille ilmnemisel võiks pöörduda spetsialisti poole on:

  1. Energia ja huvipuudus
  2. Süütunne
  3. Väärtusetuse tunne
  4. Enda hooletusse jätmine
  5. Võimetus elust rõõmu tunda
  6. Huvipuudus oma beebi vastu
  7. Negatiivsed tunded beebi vastu või hirm talle viga teha
  8. Kõrge ärevuse tase
  9. Raskused keskendumisel
  10. Ärrituvus
  11. Unetus või oluliselt suurenenud unevajadus
  12. Isutus

Mida kohe enda enesetunde leevendamiseks ette võtta:

Oluline on seada sisse elemantaarsed tervislikud harjumused: regulaarne söömine, liikumine, uni ning aeg lõõgastumiseks. Suhetele ning toetavale abivõrgustikule tuleb erilist rõhku panna – oluline on lubada oma lähedastel endale toeks olla või värskendada unarusse jäänud suhteid.

Küsi nõu:

Ingridi lugu

Söömishäire ja rasedus

Söömishäired on lääne kultuuriruumis muutumas aina tavalisemaks, puudutades väga paljusid naisi ning kippudes eriliselt esile kerkima just parimas lapsekandmise eas (erinevatel hinnangutel esineb neid 2-4% noortel naistel). Raseduse ajal tunneb iga naine tavapärasest suuremat muret oma keha ja väljanägemise pärast, kuid neile, kes võitlevad söömishäirega võivad need üheksa raseduskuud põhjustada häire süvenemise. See kujutab endast ohtu nii füüsilisele kui vaimsele tervisele ning toob kaasa negatiivseid tagajärgi viljakusele ja rasedusele.

Söömishäired ja viljakus

Söömishäired, eriti anoreksia, mõjutavad viljakust ja seega võimalus rasestuda väheneb. Ebapiisavast tarbitavate kalorite hulgast, liigsest kehalisest aktiivsusest ja/või stressist tingituna puudub menstruaaltsükkel enamikel anoreksia all kannatajatest ning buliimia tagajärjel on ca 50%-l see ebaregulaarne.

Kuna söömishäired mõjutavad loomulikku hormonaalset tasakaalu, siis on ka  väga suure soovi ja püüete korral söömishäirega naistel rasedaks jäämine raskendatud. USA viljatuskliinikute naispatsientide hulgas on ühe uuringu kohaselt ligi 17%-l söömishäire(d). Lapse saamise soovi korral tuleb oma häirest koheselt arstiga rääkida nii neil naistel kes hetkel haiged on kui ka need, kes on minevikus söömishäirega kokku puutunud, sest ovulatsioonide taastumine võtab aega. Lootust ei tohiks siinjuures siiski kaotada, sest suurem osa söömishäirega naistest võivad saada terveid lapsi, kui järgivad antud suunised:

  • püüa saavutada ja säilitada tervislik kehakaal
  • väldi liigset treenimist
  • väldi söödu väljutamist (oksendamise esilekutsumise, lahtistite, diureetikumide vm abil)
  • konsulteeri sel teemal oma naistearstiga
  • pöördu toitumisspetsialisti poole ja alusta raseduseaegse tervisliku toitumisega, mis vajadusel hõlmab ka spetsiaalseid rasedatele mõeldud vitamiinipreparaate
  • pöördu psühholoogi poole saamaks nõustamist, et tegeleda oma söömishäire ja sügavamal peidus olevate muredega; rakendage selleks nii induviduaalset kui grupiteraapiat.

Planeerides last ära karda rääkida arsti(dele) oma söömishäirest. Mida avameelsemalt sa sellest räägid, seda rohkem oskavad arstid sinu ja su tulevase lapse tervise eest õigesti hoolt kanda.

Kui kaalud rasestumist

Kui sul on söömishäire või oled varem selle all kannatanud, konsulteeri enne rasestumist oma arstiga, kuna sinu keha ei pruugi olla valmis vastama areneva lapse nõudmistele.

Tulevase ema emotsionaalne ja füüsiline tervis vajab tähelepanu ja seetõttu tuleb mõelda järgnevatele aspektidele:

  1. Kuidas võib rasedus mõjutada sinu võimet söömishäirest paraneda?
  2. Kui mugavalt tunneksid sa end oma kehas rasedusaegsete ja -järgsete muutuste ajal ning kas see võib takistada sinu paranemist või muuta söömishäire hullemaks?
  3. Kas oled piisavalt terve ning veendunud, et suudad hoolitseda oma keha ja lapse eest raseduse ajal ja pärast seda?
  4. Kuidas suudad sa taluda stressi, mis kaasneb uue liikme lisandumisega perre?
  5. Kas viibid tervislikus keskkonnas rasedana ning kas see on tervislik ka sinu tulevasele lapsele?
  6. Kas oled valmis seisma silmitsi ohuga, et kui sa ei suuda tagasilangusest taastuda või haigusest piisavalt terveneda, võid sa selle oma lapsele „edasi anda“?
  7. Sa võid kannatada sünnitusjärgse meeleolu kõikumise või isegi depressiooni all. Kuidas suudad sa sellega pärast lapse sündi toime tulla?
  8. Kas sinu vaimne seisund võimaldab sul abivajadust tunnistada ning vajadusel seda otsida?
  9. Lapsed on küll südamlikud, armsad ja mõnusad kaisutada, kuid oled sa valmis ka vastutuseks, mis lapsevanemaks olemisega kaasneb?
  10. Miks sa soovid last saada?

Need kõik on olulised küsimused, mida endale esitada, kui sa oled seisnud silmitsi söömishäirega ning otsustanud saada lapse. See ei tohiks olla kergekäeliselt tehtud otsus ega ette võetud lihtsalt seepärast, et see näib olevat heaks motivatsiooniks söömishäirest paranemisel. Beebi ei too sinu ellu ainult rõõmu ja naeru. Laps vajab sinu armastust ja kaitset, ning selleks pead sa olema tugev ja terve.

Tihti esineb lapsele kasvamiseks ja arenemiseks vajaliku toidukoguse vähendamist, pidevat rahulolematust oma laste kehakuju ja suurusega, hoidumist teiste pereliikmete ees söömisest või oma laste ülemäärases toitmises. Just loetletud faktorite tõttu võivad paljudel söömishäiretega vanemate lastel kujuneda samuti välja söömishäire ning probleemiga tegelemine on äärmiselt oluline. See kõik ei tähenda aga seda, et Sinust ei võiks saada suurepärast lapsevanemat. On lihtsalt äärmiselt oluline konsulteerida oma perearsti, nõustajate ja/või tunnustatud toitumisspetsialistiga, selleks, et mitte ohustada veel sündimata beebit ning edaspidi takistada häirunud toitumiskäitumise edasikandumist oma lastele.

Rasedus ja emadus nõuavad väga palju füüsilist ja psüühilist tugevust

Raseduse ajal saab arenev laps kogu oma toidu ema kehast. Kui süsivesikute, valkude, rasvade, vitamiinide ja mineraalide varud on ebapiisavad, loovutab naise organism kõik olemasoleva kõhubeebile, et tagada tema kasv ja areng. Kui vajalike ainete reservi läbi tervisliku toitumise piisavalt ei täiendata, võib tulevasel emal tekkida tõsine alatoitlus, mis omakorda võib põhjustada depressiooni, kurnatust ja paljusid teisi tõsiseid terviseprobleeme.

Vastavalt dr Nancy Buttele USA Põllumajandusministeeriumi Laste Toitumise Uurimiskeskusest (USDA Children`s Nutrition Research Center) ja Baylori Meditsiinikolledžist (Baylor College of Medicine) on täiendav toiduenergia raseduse ajal vajalik, et korvata ema ja loote kudedesse paigutatud energiat ning energiakulu suurenemist, mis tuleneb baasainevahetuse ja füüsilisele aktiivsusele kuluva energia muutustest.

Lisakaal, mis võiks olla Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Ämmaemandate Ühingu toitumissoovituste kohaselt keskmiselt 10-15 kg on tervislikuks raseduseks hädavajalik, kuid samas nii mõnegi söömishäirega naise jaoks väga hirmutav. Söömishäirega naistel tuleb vastu võtta otsus, kas nad suudavad toime tulla tervislikuks raseduseks vajaliku suurenenud toitainevajadusega. Mõned häirunud söömiskäitumisega naised suudavad rasedusaegse kaalutõusuga kergesti toime tulla, sest nad näevad seda kui ohverdust ülla eesmärgi nimel, samas kui teised juurdevõtmise mõtte ja kehakuvandi teemaga heideldes satuvad hoopis sügavasse depressiooni. Enamik söömishäirega naisi jäävad siiski kuhugi nende kahe äärmuse vahele.

.

Söömishäired raseduse ajal

Raseduse ajal on tagajärjed palju tõsisemad, sest haigus mõjutab lapse kasvamist ja arengut. Kaasneb suur hulk terviseriske, sh alatoitlus, elektrolüütide tasakaaluhäired (mis võib omakorda põhjustada neerupuudulikkust, infarkti ja ka surma), vitamiinipuudus ja dehüdratsioon. Söömishäire korral vajavad naised lihtsalt tervislikuks raseduseks erikohtlemist ja -hoolt ning soovituslik on saada raseduse ajal söömishäire alast teraapiat vastavas ravikeskuses..

Söömishäire mõju rasedusele

Rasedusaegne söömishäire võib panna sinu kõhus kasvava lapse suurde ohtu mitmete meditsiiniliste kahjustuste tekkimise tõttu. Uuringud on näidanud, et isegi kui sa oled söömishäirest paranenud, võib sul siiski olla kõrgema riskiga rasedus. Võimaluse korral tuleb iga rasedust planeerida seda asjaolu silmas pidades,  kuna naised, kes on tervenenud juba kaheksa aastat tagasi, võivad endiselt kogeda raseduse katkemise, rasedusaegsete komplikatsioonide  ja sünnidefektide riski samamoodi, kui need, kes on alles äsja paranenud.

Eelnevalt mainitud komplikatsioonid võivad olla väga hirmutavad, kuid ei tasuks unustada, et paljudel söömishäiretega naistel on sündinud terved ja elurõõmsad lapsed.

Vastava söömishäire tüübile on ohutegurid mõnevõrra erinevad, näiteks anorektilised naised on alakaalulised ega pruugi võtta raseduse jooksul piisavalt kaalus juurde. Nad riskivad lapse erakordselt madala sünnikaaluga ja sellega kaasuvate terviseprobleemidega. Liigsöömishäire tõttu ülekaalulistel naistel on suurem oht kõrge vererõhu ja rasedusdiabeedi väljakujunemiseks ning suurekasvuliste laste sünnitamiseks. Buliimiahaigetel naistel, kes jätkavad väljutamist ka raseduse ajal võivad tekkida dehüdratsioon, organismi elektrolüütide tasakaalu häirumine ning see võib viia isegi südame rütmihäireteni. Ka liigne treeningkoormus raseduse ajal suurendab raseduse katkemise ja surnultsünni ohtu.

Söömishäirega naiste füüsilise ja emotsionaalse tervise tõttu ohustavad neid rasestudes suurema tõenäosusega mõni järgmistest komplikatsioonidest:

– enneaegne sünnitus
– surnultsünd või iseeneslik abort
– suurenenud keisrilõikega sünnituse oht
– loote kasvupeetus
– rasedusdiabeet
– dehüdratsioon
– komplikatsioonid sünnitusel
– depressioon
– preeklampsia ehk rasedusaegne hüpertensioon
– loote väärarengud (näiteks suulaelõhe)
– kollatõbi
– lootevee vähesus
– enneaegne platsenta eraldumine
– suurenenud neeru- ja südamekahjustuse risk
– imetamisprobleemid

Söömishäire negatiivne mõju tulevasele emale

Sinu laps sõltub oma toitevajaduses täielikult sinust ja omandab sinu kehast nii palju vitamiine, mineraale ja kaloreid, kui palju ta vajab. Seega, kui sa ei söö piisavalt, võid sa muutuda veelgi nõrgemaks ja sul võib tekkida raskusi hingamise, kõndimise ja igapäevatoimetuste tegemisega. Siiski on eelnimetatud sümptomid täiesti loomulikud ja tavalised ka „normaalse“ naise raseduse ajal, lihtsalt söömishäirega naisel võivad need olla pisut võimendunud.

Arenev laps omandab su kehast ka endale vajalikku kaltsiumi, mistõttu võib sul tekkida suurenenud luumassi kadu ja kaasneda osteoporoos. Silmas tuleb pidada ka seda, et eelnevalt olemas olevad füsioloogilised probleemid (südame-, maksa- või neerukahjustus) võivad raseduse ajal ägeneda.

Rasedus võib süvendada ka söömishäirest põhjustatud psühholoogilisi probleeme, kuna tegemist on väga stressirohke ja emotsionaalse perioodiga. Paljude naiste jaoks on rasedusaegse kaalutõusuga toimetulek väga raske ja nad võivad tunda, et olukord väljub nende kontrolli alt. Mõned naised satuvad suurde masendusse ja neil võib tekkida rasedusjärgne depressioon. Kui sulle on omased sellised tunded, tuleb sul koheselt abi otsida!

Võib olla, et mõned naised ei paku sihilikult arenevale lapsele piisavalt toitu, kuna pabistavad üha enam lapse suuruse ja kuju pärast. Teised jällegi võivad oma last liigselt toita, mis võib samuti mitmeid probleeme tekitada. Siiski võivad paljude naiste haigussümptomid aga väheneda raseduse ajal ja nad suudavad korrektselt toituda, et tagada oma lapsele vajalikud toitained.

Sinu söömishäire mõju tulevasele lapsele

On tõestatud, et ema poolt raseduse ajal söödava toidu hulk ja kvaliteet võib avaldada suurt mõju lapse füsioloogiale ja ainevahetusele, luues soodsa pinnase ainevahetuslikele ja hormonaalsetele probleemidele, mis võivad lapse hilisemas elus põhjustada tervisehäireid ja psühholoogilisi probleeme. Näiteks rasedana ebapiisavalt söönud emad sünnitavad sageli alakaalulisi ja enneaegseid vastsündinuid. Neil lastel võib olla tulevikus suurem risk haigestuda diabeeti ja neil võib tekkida südamekahjustus. Kaasuvad probleemid hõlmavad häirunud insuliinitundlikkust, kõrget vererõhku, kõrget triglütseriidide taset ja liiga vähest “hea” kolesterooli taset. Tulevaste emade alatoitlus võib kaasa tuua loote puuduliku maksa arengu ja probleeme vere hüübimisega, mis võib neil täiskasvanueas põhjustada infarkti ja insulti (Jane Brody, New York Times, oktoober 1996). Jällegi tuleb aga meeles pidada, et eelnev informatsioon käib ka kõikide tervete naiste enneaegselt sündinud laste kohta.

Uuringute kohaselt on raseduseaegses alatoitluses emade lastel nooruki- ja täiskasvanuikka jõudes suurenenud ulatuslike meeleoluhäirete (depressioon; maniakaal-depressiivne, unipolaarne või bipolaarne häire) risk. Neil esineb edaspidises elus suurema tõenäosusega ka vaimseid häireid, sealhulgas madalat IQ-d, õpiraskuseid. Nähtavasti nõuab loote aju ja närvisüsteemi areng piisavas
koguses kindlaid toitaineid, mis ei pruugi olla tagatud, kui tulevane ema peab kaalu alandamiseks või äärmuslikuks kontrollimiseks dieeti.

Buliimiaga naiste poolt tarvitatavad lahtistid, diureetikumid ja teised seesugused ravimid võivad kahjustada arenevat last, sest nende ainete toimel väljuvad toitaineid ja vedelik kehast enne, kui need lapseni jõuavad ja talle arenemiseks vajalikku ainest pakkuda saaksid. Lisaks võivad sellised vahendid põhjustada loote väärarenguid, eriti kui neid kasutatakse regulaarselt.

Levinumad probleemid, mida rasedusaegne söömishäire sinu beebil võib põhjustada, on:

– madal sünnikaal
– hingamisraskused
– maksaprobleemid
– suulaelõhe
– puudulik areng
– lapse suurem suremuse tõenäosus ühe kuu jooksul pärast sündi
– madal Apgari skoor (skaala, mille abil hinnatakse sünnijärgselt beebi üldist seisundit, sh antakse 1 ja 5 minuti pärast sündi hinne 0-2 (0-halb, 2-hea) tema nahavärvile, südametegevusele, lihastoonusele, hingamisele ja kaasasündinud refleksidele)
– teised perinataalsed tüsistused
– imemisraskused
– nõudlik olemus
– ajukahjustus
– kehvad sotsiaalsed oskused
– dibeedirisk
– väärarengud
– südamekahjustus
– kasvuhäired
– psüühikahäired
– kehv õppimisvõime

Lapseootuse eripära söömishäire puhul

Kui sul on õnnestunud rasestuda, on kõige olulisem tagada oma veel sündimata lapsele vajalikud toitained, sest sellest hetkest alates on väga tähtis, et tulevane ema sööks tasakaalustatult, tarbiks piisavalt vedelikku, võtaks rasedatele mõeldud vitamiine ja viibiks võimalikult stressivabas keskkonnas. Rasedus võib olla füüsilisele heaolule kurnav, mistõttu on hädavajalik korralik sünnieelne enesehooldus ja hea tervise juures püsimine.

Rasedaks jäädes:

  • külasta oma naistearsti/ämmaemandat esimesel võimalusel ning ole temaga AUS rääkides talle oma varasemast/praegusest söömishäirest või probleemidest toitumisega
  • võta kaalus tervislikult ja piisavalt juurde
  • toitu tasakaalustatult, et saada kõiki vajalikke toitaineid
  • läbi regulaarselt põhjalikke tervisekontrolle
  • vajalikuks võivad osutuda täiendavad ämmaemanda külastused, et hoolikamalt lapse kasvu ja arengut jälgida
  • konsulteeri söömishäiretega hästi kursis oleva toitumisspetsialistiga, kes nõustaks sind raseduseaegse tervisliku toitumise osas
  • väldi lahtisteid, diureetikume ja teisi väljutamise meetodeid
  • küsi oma arstilt infot psühhiaatriliste ravimite kohta, mida on raseduse ajal ohutu tarvitada
  • pöördu psühholoogi poole saamaks nõustamist, et tegeleda oma söömishäirega ja tulla toime sügavamal peidus olevate murede ja hirmudega seoses toidu, kaalutõusu, kehakuvandi ja uue emarolliga; rakendage selleks nii induviduaalset kui grupiteraapiat
  • väldi liigset treenimist, kuid arsti loal võta osa rasedusaegseid harjutusi tutvustavatest kursustest, et õppida tervislikult treenima
    ka kursused rasedusest, sünnitusest, lapse arengust ja lastekasvatusoskustest võivad tulla kasuks emaduseks valmistumisel
  • luba oma ämmaemandal end kaaluda. See on vajalik, et hinnata sinu lapse tervislikku seisundit. Kui sa eelistaksid enda kaalutõusu mitte teada, siis palu oma arstil end kaaluda seljaga kaaluosuti suunas.
  • teatud tingimustel, näiteks raske depressiooni või obsessiiv-kompulsiivse häire korral, võid sa vajada ravimite tarvitamist isegi raseduse ajal.

Pärast sünnitust

Sünnitusjärgne periood võib olla eriti raske just söömishäiretega emadele. Kui sa oled endine või praegune söömishäire all kannataja, võid sa kogeda suurema tõenäosusega sünnitusjärgset depressiooni. Paljudel naistel võivad tekkida söömasööstud ja väljutamishood või naasevad nad enda näljutamise juurde.

Tuleb meeles pidada, et kuigi beebi on nüüd sündinud, vajab ta jätkuvalt tervet ema, kes suudaks tema eest hoolitseda. Seega on ka pärast lapse sündi oluline jätkata tervislikku toitumist, et saada kõik vajalikud toitained. Vastne ema peab kindlustama endale energia ja tugevuse, et edukalt kõikide elumuutustega toime tulla, mis armsa lapse sünniga kaasnevad. Samuti on vaja jõudu, et hakkama saada võimaliku sünnitusjärgse depressiooniga.

Kui sa toidad last rinnaga, muutub korrektne toitumine veelgi olulisemaks, sest rinnapiima kaudu annad sa kõikvõimalike vitamiinide puuduse üle ka oma lapsele või ei suuda su keha üldse toota tema toitmiseks piisavalt rinnapiima.

Naised, kes ei suuda söömishäirest paraneda võivad tahtmatult „istutada“ ebatervislikke toitumistavasid ka oma arenevatesse lastesse. Hiljutised uuringud näitavad, et söömishäiretega naised kipuvad piirama kodus oleva toidu koguseid, keelduvad oma lastele söögivalmistamisest või nendega koos söömisest. Lisaks on nad ka tõenäolisemalt rahulolematud oma laste kehakuju või -kaaluga.

Söömishäired kipuvad liikuma mööda peresid ja just eelpool väljatoodu võib olla selle põhjuseks. Vanemad on oma laste jaoks olulised eeskujud, mistõttu peaksid nad neile demonstreerima tervislikke toitumisharjumusi.

Soovitused:

  • jätka nõustamisega, et parandada oma füüsilist ja vaimset tervist
  • teavita oma tugigruppi (arste, partnerit, sõpru ja teisi lähedasi) oma söömishäirest ja sünnitusjärgse depressiooni suurenenud riskist; palu neil pärast lapse sündi kättesaadavad olla
  • võta ühendust imetamisnõustajaga, kes aitaks imetamise alguses
  • jätka või alusta toitumisspetsialistiga kohtumist, et ta saaks aidata sul naasta tervislikult normaalse kehakaalu juurde

Küsimused-vastused söömishäirete ja raseduse kohta

Hey! I am first heading line feel free to change me

Kui mul õnnestub rasestuda enne, kui olen söömishäirest paranenud, siis kas minu häirunud söömiskäitumine võib mu last kahjustada?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Võib. Söömishäiretega naistel on suurem raseduse katkemise risk kui tervetel naistel. Samuti võib sinu laps sündida enneaegselt, mis tähendab, et ta ei kaalu nii palju või ei ole nii hästi arenenud kui õigeaegselt sündinud lapsed. Madala sünnikaaluga vastsündinuid ohustavad paljud terviseprobleemid, milledest mõned võivad olla ka eluohtlikud.

2002. aasta jaanuaris ajakirjas New England Journal of Medicine ilmunud artikli kohaselt esineb enneaegselt sündinud lastel neuroloogilisi ja arenguprobleeme kuni varase täiskasvanueani, võimalik, et isegi kauem. Seesugusteks probleemideks on näiteks madalam IQ, õpiraskused ja ajuhalvatus. Lisaks kaasneb enneaegse sünniga suurem imiku surma ja kasvupeetuse tõenäosus esimese eluaasta jooksul. Isegi kui madala sünnikaaluga vastsündinud näivad olevat terved, võib juhtuda, et nad ei saavuta täiskasvanuna normaalset kasvu, jäädes kogu eluks väikeseks ja lühikeseks.

Aktiivse söömishäirega naiste lastel tundub olevat ka suurem sünnidefektide risk, sh ulatuslikeks puueteks nagu pimedus ja vaimne alaareng.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Mis siis, kui ma rasestun ajal, mil heitlen söömishäirega?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Kuigi söömishäire võib vähendada rasedaks jäämise tõenäosust, tuleb lihtsalt võtta kasutusele meetmeid kaitsmaks tulevase ema ja tema lapse tervist. Spetsialistid saavad aidata sul raseduse ja häirunud söömisega seotud erivajadustega tegeleda vaid siis, kui sa oled valmis oma probleemidest nendega täiesti ausalt rääkima.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Ma tean, et see kõlab isekalt, aga kas ma võin ennast kahjustada üritades rasestuda enne, kui olen häirest paranenud?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Sinust on väga mõistlik sellele juba ennetavalt mõelda. Tuleb aru saada, et sinu sees arenev laps võtab kogu endale vajaliku toitainete hulga sinu kehast ning kui sa oma varusid ei täienda, võid ühel hetkel olla hädas alatoitlusest tingitud depressiooni ja kurnatusega. Rasedusega kaasnevad füüsioloogilised ja emotsionaalsed nõudmisted võivad kaasa tuua selle, et võid tunda end ülekoormatu ja kontrolli alt väljas olevana.

Lisaks on 2001. aasta septembris ajakirjas American Journal of Psychiatry ilmunud artikli kohaselt aktiivse söömishäirega või varem häire all kannatanud rasedatel suurenenud keisrilõike risk, mis võib teha hoolitsemise iseenda ja vastsündinu eest keerulisemaks.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Kas on mingeid konkreetseid tervisehädasid, millega mul probleeme võib tekkida?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Hambad ja luud võivad muutuda nõrgaks ja hapraks, sest kasvava lapse kaltsiumivajadus muutub sinu omastdomineerivamaks. Kui sa ei täienda oma kaltsiumivarusid süües regulaarselt piimatooteid ja teisi kaltsiumiallikaid, võivad sind tulevikus ohustada luumõrad ja -murrud. Kui kaltsium on kord juba sinu luudest kadunud, on seda väga raske taastada.

Rasedus võib võimendada ka teisi söömishäirega seotud probleeme, näiteks maksa-, neeru- ja südamekahjustusi. Kõik last ootavad naised peaksid raseduse ajal olema ämmaemada hoolika jälgimise all. Mõne või mitme eelnimetatud komplikatsiooni käes vaevlevad naised aga peaksid konsulteerima arstiga kohe, kui rasedust kahtlustavad.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Kui ka laps sünnib tervelt, siis kas edasi on kõik korras?

Hey! I am first heading line feel free to change me

On võimalik, et sinu laps on ja jääbki terveks. Kuid on ka võimalik, et ilmneb probleeme edasises elus, võib esineda aeglast või alaarengut. Füüsiliselt võivad nad olla väiksemad, nõrgemad ja kasvada aeglasemalt kui teised nende vanused. Ka intellektuaalse arengu poolest võivad nad oma ea- ja klassikaaslastest maha jääda. Emotsionaalselt võivad nad jääda lapselikuks ja sõltuvaks. Samuti ei pruugi neil välja areneda tõhusaid sotsiaalseid oskuseid ega edukaid suhteid teiste inimestega.

Samas ei tea antud olukorras keegi, kui paljud lapse arenguraskused on tingitud söömishäire meditsiinilistest tagajärgedest ja kui paljud sellest, et teda kasvatas emotsionaalselt vaevatud ning liigselt toidu ja kehakaalu pärast muretsev lapsevanem.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Mis võib veel minu ja lapsega halvasti minna, kui ma üritan rasedaks jääda?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Sa võid rasedusaegse kaalutõusu pärast depressiooni ja meeleheitesse sattuda, tundes, et ei kontrolli oma elu ja keha. Samuti on oht, et sa hakkad oma last alatoitma, et teda peenikeseks muuta, või ületoitma, näitamaks maailmale, et oled hoolitsev ema. Perekondi, kus kellelgi on söömishäire, vaevavad tihtipeale võimutülid toidu ja söömise pärast. On oht, et sa jätkad sama mustrit oma lapsega.

Uuringud näitavad, et tulevase ema dieeditamine ja madal kehakaal võivad põhjustada probleeme arenevale lootele, kes võib energia säästmiseks oma ainevahetust aeglustada. Liiga aeglane ainevahetus looteeas võib põhjustada ülekaalulisust, südamehaiguseid ja diabeeti lapse edasises elus. Ema dieedipidamine võib takistada ka nende vähestegi toitainete jõudmist loote ajju, tuues kaasa muutuseid elundites nagu maks.

Teisalt jällegi, kui arenev laps on ületoidetud, võib ta täiskasvanuna olla enam ohustatud ülekaalulisusest ja rinnavähist. Kõrgenenud veresuhkru tase võib pidurdada ka platsenta juurdekasvu.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Söömishäire ei oleks nii valdav ja oluline, kui mul oleks laps.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Emadus on stressirohke ning kui sa ei ole oma paranemise teel piisavalt tugev, võid sattuda kiusatusse pöörduda tagasi nälgimise ja enda „polsterdamise“ juurde tuttavlike toimetulekumehhanismidega. Ideaalis võiksid sa oma pere loomise ajaks olla õppinud ja juba praktiseerinud teisi, tervislikke ja tõhusaid keeruliste olukordadega toimetulemise mehhanisme.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Ma tõesti tahan last ja ma arvan, et emaks saamine annaks mulle motivatsiooni haigusest jagu saamiseks. Ma usun, et naudiksin rasedust, kuigi kaalutõusuga toimetulek on hirmutav. Mida ma saaksin teha, et kindlustada endale ja oma lapsele selles olukorras parim?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Mõned söömishäirega naised võtavad rasedust kui puhkust kaalumuredest. Nad tunnevad, et last saades teevad nad midagi olulist, mistõttu suudavad lapse tervise nimel oma tüsenemishirmu kõrvale jätta. Teised naised aga langevad kõhu paisudes sügavasse depressiooni ja tunnevad talumatut ärevust. Enamik tulevaseid emasid, kes kannatavad söömishäire all, paigutuvad kuskile nende kahe äärmuse vahele.

Kui kahtlustad, et oled rase või soovid rasestuda, siis räägi sellest oma arstile esimesel võimalusel, sest tervise jälgimine suurendab võimalusi, et sinu laps sünnib komplikatsioonideta. Samuti oleks kasulik külastada nõustajat, kes saab aidata sul toime tulla kõhkluste, hirmude ja muredega. Tulevastele lapsevanematele mõeldud loengud raseduse, sünnituse ja lapse sünnijärgse arengu kohta võivad anda sulle rahustavat infot selle kohta, mis sind ees ootab. Sa saad küll õppida lastekasvatusoskusi, kuid nägemus emaduse rollist on igaühe jaoks erinev ning oleneb paljuski sellest kui hea on läbisaamine iseendaga.

Nõuanded õpetaja töö kergendamiseks lastega, kel on raskusi keskendumise ja suhtlemisega

Ole väga konkreetne

Kaudne kõne, vihjamine, ka viisakusvormelid võivad vahel olla mõistetamatud. Kui ütled näiteks “Kas saaksid oma ülesannete kallale asuda?!” võid osa õpilaste käest saada vastuseks lihtsalt “Jah”, kuid tegutsemiseni see ei vii. Mõni laps ei mõista huumorit, irooniat, sarkasmi, vanasõnu ja sõnamänge.

Väldi vastandumist

Vastandumine vihase või endast väljas õpilasega ei too soovitud tulemust. Vaidlemine, hääle tõstmine, vastu ütlemine on lähenemised, mis võivad viia olukorra eskaleerumisele. Räägi kindla ja neutraalse tooniga, mida õpilaselt ootad või mis juhtuma hakkab. Kui võimalik, siis anna talle valida, “kas astud klassist välja või istud maha ja teed oma ülesannet edasi”. Koostööst keeldumise tagajärgi saab samuti selgitada ilma häält tõstmata ja neutraalse hääletooniga.

Küsi üle

Kõige paremini saab veenduda, et ülesandest on õigesti aru saadud, kui küsid üle, kuidas sinu instruktsioone mõisteti. Näiteks, mida sa hakkad selle ülesande juures kodus tegema?

Anna selged juhised

Mõni laps satub segadusse, kui talle ei ole otseselt öeldud, mida temalt oodatakse. Mõned lapsed haaravad lennult, mida üks või teine sotsiaalne olukord eeldab ja tähendab – teistele tuleb seda otsesõnu öelda. Näiteks kuidas klassiruumis käitutakse, mis ajal ja kus peab koolikeskkonnas olema. Kui tegemist on ebareeglipärase koolipäevaga, siis mida ja millal igal juhtumil teha. Samuti on abiks selgitustest, mida mõne kodutöö otsast lõpuni ärategemine tähendab.

Anna aega

Anna lapsele aega sõnumi kohalejõudmiseks, räägi mõõdukas tempos ning tee pause. Kui tarvis, korda oma sõnumit rahulikus tempos.

Kui vähegi võimalik, anna neile lastele, kel vaja, lisaaega oma ülesannete lõpetamiseks.

Tee tunni jooksul pisikesi puhkepause, mille jooksul saab füüsiliselt liikuda. Näiteks saab tualetis käia või tuleb mõni laps tahvlit pühkima.

Ole kannatlik

Mõni noor käitub viisil, mis paistab ebaviisakas, eemalolev või isegi agressiivne, kuid see võib tuleneda tema sotsiaalsete oskuste või isiksuse eripäradest. Osa inimestest ei tea, kuidas nende käitumine teistele paistab, kui seda neile ei öelda. Mõnel puhul on väga oluline mitte võtta seda isiklikult ning lapsele kannatlikult olukorda selgitada.

Kasuta mitteverbaalset infot

Mõnel lapsel on lihtsam infot omandada, kui on võimalik esitada seda mitteverbaalsel kujul. Näiteks joonised, graafilised päevaplaanid või pildid tegevuste kohta võivad mõnele inimesele olla kergemini mõistetavad ja omaks võetavad kui sõnaline info.

Kasuta erinevaid verbaliseerimise vorme

Mõnele lapsele on abiks, kui koos suuliste juhistega antakse ka kirjalik info või kirjaliku infoga suuline. Mõnel lapsel on lihtsam instruktsioone mõista, kui saab neid endale valju häälega ette lugeda.

Pea plaani

Too välja tunni struktuur, mõni laps vajab lihtsat lühikava tunni kohta ning tema kätte antavaid abistavaid märkmeid.

Jaga pikemad ülesanded väiksemateks osadeks, et oleks võimalik näha nii lõpp- kui ka vahetulemusi.

Soovitud tulemuste eest anna vahetut tagasisidet ning kas sõnaline, märgiline või praktiline preemia, näiteks meeldiva tegevuse tegemise näol.

Tunnusta ka pingutuse eest, mitte ainult ideaalse tulemuse korral. Vaimne pingutamine on osadele lastele eriti raske ning vajab eraldi motiveerimist.

Ennetavalt võiks olemas olla strateegia puhuks, kui mõnel õpilasel on raskusi oma käitumise reguleerimisega. Kui on teada, et mõni olukord on noorele eriti pingeline, siis võta ette ennetavaid abinõusid, et pinget vähendada või anda teada, et on võimalik olukorrast lahkuda. Samuti on mõnel lapsel raske end pingeolukorras sõnaliselt väljendada – hea oleks teada mõnd märguannet, mida saab sellisel puhul kasutada. Näiteks, et laps võib lihtsalt käe tõsta ning see tähendab, et pinge on suur ning ta võib välja minna.

Ruum

Pane laps istuma kõige rahulikumasse ja vähem segajaid sisaldavasse kohta ruumis. Vali talle istumiseks rahulik pinginaaber, kes saab eeskujuks olla. Võimalusel leia lapsele koht enda läheduses, kus saab temaga paremini silmsidet hoida.

Tundlikematel lastele võib nii tunnis kui vahetunni ajal toimuv vahel üle pea käia ning pinge liialt suureks minna. Selle tulemusel võib enesetunne halvaks muutuda ning võib  olla raske oma käitumist kontrollida. Hea oleks, kui koolis oleks olemas turvaline, vaikne ruum, kuhu on võimalik minna, kui kõike liiga palju saab.

Sekku kiusamisse ja soodusta sõprussuhteid

Sotsiaalne keskkond on oluline ka õppimise soodustamisel. Võta klassis jutuks nii kiusamise mitte-tolereerimine kui ka sobivad käitumised kiusamise ilmnemisel. Näita ise eeskuju. Võta jutuks sõpruse olulisus ning nende suhete iseloom.

Räägi lapsevanemaga

Võimaliku lahenduseni

Kuidas rääkida ja mida saab oodata?

Kasuta samu põhimõtteid, mis kehtivad vestlusel noorega. Eriti pea silmas eesmärki: selleks saab tüüpiliselt olla koostöösuhte loomine lapse aitamiseks.

Koostööd aitab tekitada:

Vestluse eesmärgi selge sõnastamine. Sõnasta kohe avanguga, et eesmärgiks on koostöö ning kuhu see võiks viia.

End vanema kingadesse panemine enne vestlust. Kujutle, et sinu lapsel on mingi mure, mida pead häbiväärseks ja milles tunned end süüdi olevat. See on kõige tavalisem tunne seoses lapse vaimse tervise probleemidega.

Meie-laused. Kasuta vestluses lähenemist, mis annaks mõista, et kõik püüavad noort aidata: „Arutame, mida me ühiselt Mati heaks teha saame.“

Oma vajadustest ja murest teada andmine. Mingis mõttes võib rääkimine sellest, mis on just meile raske, muuta meid haavatavaks, kuid samas aitab see vanemal  probleemi olemust paremini mõista. Nt „Mul on raske õpetada noorele murde, kui ta tunni ajal oma telefoni kasutab või aknast välja vaatab“. „Mul on mure, et kui õppetöösse tekivad lüngad, on järgmisel aastal noorel veelgi raskem.“

Oma tähelepanekute hinnangutevaba kirjeldamine. Noorele ei ole abiks, kui kirjeldame teda lohaka, pahura või halva õpilasena,. Ütle parem: „Märkasin, et samal ajal kui teised asusid ülesande kallale, hakkas Mati nihelema, kratsis jalga, siis võttis laua all telefoni välja. Kui palusin tal see ära panna, hakkas ta aknast välja vaatama ja niheles edasi“.

Tegevuskava koostamine. Katsuge leida kas või üks asi, mida saaks noore aitamiseks kohe ette võtta. Kas kellegagi ühendust võtta, otsida lisainfot, noorega asju läbi arutada. Leppida kokku mingis hoiakus, mida noore osas võtta, mida talle öelda. Näiteks, et nii halva kui hea käitumise kohta hakkavad vanemad ja õpetajad andma noorele kohest tagasisidet.

Nõuandeid õpetajale

Keskendumine ja suhtlemine

Nõuanded õpetaja töö kergendamiseks lastega, kel on raskusi keskendumise ja suhtlemisega.

Nõuandeid õpetajale

Agressivne käitumine

Nõuanded õpetaja töö kergendamiseks lastega, kui tuleb ette agressiivset käitumist.

Mida saab teha õpetaja, kui ta märkab õpilase muutunud käitumist?

Võimaliku lahenduseni

Mida saab teha õpetaja, kui ta märkab õpilase muutunud käitumist?

Kas olukord on ohtlik?

Ohtlik olukord on selline, kus inimene on ennast või kedagi teist vigastanud või avaldanud mõtteid või plaane endale või teistele viga tegemiseks. Samuti on tegemist ohuolukorraga, kui inimesele on viga tehtud füüsilise väärkohtlemise, hooletusse jätmise, hirmutamise või seksuaalse väärkohtlemise näol.

Jah!

Kui oht on hetkeolukorras, siis helista kohe 112. Kutsu appi mõni kolleeg või teine õpilane. Ära jäta üksinda noort inimest, kes võib endale viga teha.

Kui oht võib avalduda kodus või mõnes muus olukorras, siis tuleb kaasata kohalik lastekaitse töötaja või helistada lasteabi telefonile 116111.

Kuidas aidata pinge ja ärevusega õpilast?

Märka eksamiärevust juba varakult. Märkideks on hooletus, kiirustamine, liialdane ajakulu mõne raske küsimuse kallal pusimisel, kehvapoolne sooritus, pooleli jätmine, kehalised kaebused või haigestumine enne kontrolltööd.

Märka ärevust sotsiaalsetes olukordades juba varakult. Märgiks on napid või kehvasti sõnastatud suulised vastused, õpilane väldib võimalusel suulist vastamist, hääle või käte värin, küsib tunni ajal välja, läheb pingesse kui peab teiste ees vastama, tekivad kehalised keabused, pinge rühmatöös.

Näita ärevuse ja pinge juhtimisel head eeskuju. Väljapuhanud, pingevaba ning rahulik õpetaja võimalikus ärevust tekitavas olukorras on eeskujuks lastele – pinge ja ärevus on „nakkavad“ tunded, neid saab teiste pealt õppida. Sama kehtib rahulik olemise kohta.

Seisa hea selle eest, et testide ja kontrolltööde sooritamine ei jääks teistes ainetes samale päevale.

Julgusta õpilasi leidma ettevalmistamiseks piisavalt aega.

Pane ärev laps kontrolltöö ajaks kokku istuma sellise lapsega, kes on rahuliku olekuga.

Vanematega kohtudes veendu, et nemad on õpiprotsessiga kursis.

Õpeta lastele, kuidas eksamit sooritada, näiteks

  • Loe instruktsioonid hoolega läbi
  • Jäta raskemad küsimused pärastiseks
  • Kasuta ärevuse maandamise tehnikaid

(link materjalile)

Julgusta õpilasi küsimusi küsima ja täpsustama, kui midagi ülesande juures on jäänud ebaselgeks.

Kui teed prooviteste või kontrolltöid, siis aruta õpilastega, kuidas oli neid teha ning mis oli keeruline.

Võimalusel kohanda formaati:

  • Anna rohkem aega või ära tee vastamist aja peale
  • Suulise vastamise asemel kirjalik või vastupidi
  • Vastamine väiksemas rühmas

Õpeta õpilastele ärevuse ning eksamiärevuse maandamise nippe. (link)

Konsulteeri koolipsühholoogi, eripedagoogiga nippide ja tehnikate kasutamist või vajadusel soovita nõustamisvõimalusi lapsele.