Räägime rasketel teemadel

Mõnel inimesel on küll head kavatsused, kuid need ei aita. Nad tahavad lapse valu koheselt ära võtta ja teha nii, et kõik oleks jälle hästi. Või nad lihtsalt ei tea, mida muud öelda.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Sa oled nii noor. Ära nuta. Sul on veel terve elu ees.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Kas sa siis ei tea, et mul on valus ja mul on tunne, et see valu ei kao iial.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Mõtle lihtsalt headele ja rõõmsatele asjadele.

 

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Surm on ainus, millest ma mõelda suudan ja sina eeldad, et ma leian sellest mingit rõõmu?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Ma tean, mida sa tunned.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Kuidas sa saaksid? Sa ei ela minu sees, sul pole õrna aimugi…

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Jumal tänatud, et ta ei pea enam kannatama.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Jumal tänatud? Kuid kuidas lubas Jumal sellel kõigel üldse juhtuda?

Hey! I am first heading line feel free to change me

Nad võivad öelda:

Minuga juhtus hoopis hullem asi.

Hey! I am first heading line feel free to change me

Laps võib mõelda:

Ma ei pea kuulama praegu sinu probleeme. Mul jätkub enda omadestki, tänan väga.

Miks võiks rääkimisest kasu olla?

  • Tunded, mida enda sees hoiad, võivad olla moondunud ja tunduda sulle isegi halvemad kui nad tegelikult on.
  • Mõtted, mis tunduvad nii kohutavad, kui nad su peas ringi keerlevad, võivad näida neist rääkides hoopis teistsugused.
  • Elu ei pruugigi nii lootusetu olla.
  • Kui räägid teistega ja teised sinuga, siis õpid sa endast paremini aru saama.

Kas ma pean kellegagi rääkima?

  • Küllap arvad, et pole mingit vahet oma mõtete mõtlemisel ja nende välja ütlemisel. Kuid seal on VAHE! Tume mõte peas võtab palju ruumi – see surub teised mõtted peast välja. Kui inimene ütleb oma mõtte välja, siis jääb see väiksemaks ja ei avalda enam nii suurt mõju. Sa võid olla üllatunud, kui kuuled end ütlemas: “Jah, see on tõesti nii. Ma kuulen seda, kui ma selle välja ütlen.“
  • Kui keegi meid kuulab, aitab see meil oma mõtetes korda luua ja annab võimaluse uutele mõtetele.
  • Osa sõpru ja täiskasvanuid kardavad survet avaldada, nad arvavad, et sinu enesetunde vastu huvi tundmine muudab sind kurvemaks.
  • Kui sa arvad, et sinu ümber on ebatavaliselt vaikseks jäänud, siis võib arvata, et just nii nad mõtlevad.

Rääkimine pole ainus viis

  • Rääkimine ei sobi kõigile ja mitte igas olukorras. On ka teisi viise enda väljendamiseks.
  • Enda mingil moel väljendamine võib siiski olla hea: kirjuta paberile või arvutisse kõik oma mõtted või räägi need diktofonilindile.
  • Nii püüad nad kinni ja võid neid lugeda või kuulata, kui tahtmine tuleb. Kui sa kolid oma mõtetega peast paberile, võib see aidata sul neid sorteerida, korrastada, ümber paigutada, uurida. Kõik ikka selleks, et saada mingigi kord sellesse segadusse, kaosesse, mis su peas valitseb. Ja nii on kohe lihtsam mõelda muudele asjadele.

Aga kui mul pole kedagi, kellega rääkida?

Alati leiab kellegi!

Korduma kippuvad küsimused

Kui kaua ma pean haiglas olema?

Haiglaravil olemine sõltub haiguse kulust, sümptomitest ja ravi sobivusest. Meeskond töötab selle nimel, et ravi saaks võimalikult kiiresti kodus jätkata. Reeglina ei kesta haiglaravi vähem kui kuu aega. Tasuks uurida oma ravimeeskonnalt, millised sümptomid peavad kodusele ravile minekuks taanduma ning mida saad ise nende leevendamiseks ette võtta.

Kui kaua kestab ravi?

Praegu kehtivate ravijuhiste järgi soovitatakse psühhootilise häire tablett-ravi (või ravi depoosüstidega) pikaajaliselt, reeglina mitu aastat. Kui kaua täpselt ravi kestab, on individuaalne. Ravi lõpetamise otsuse teevad ravimeeskond ja patsient ühiselt ning see sõltub paljudest erinevatest asjaoludest.

Kas ma võin uuesti haigestuda?

Kõik inimesed võivad haigestuda psühhootilisse häiresse ning haiguse esinemisel on suur tõenäosus selle kordumiseks (mis ei ole siiski paratamatu). Seda enam on põhjust oma vaimset tervist hoida ja ravida.

Kas ma võin edaspidi tööl või koolis käia?

Jah, loomulikult. Seda me lausa soovitame, elus aktiivselt osalemine aitab paranemisele kaasa.

Kas see, mida me ravimeeskonnaga räägime, jääb meie vahele?

Jah, loomulikult. Vaimse tervise spetsialistidega räägitud jutte ei arutata väljaspool ravimeeskonda.

Kas ja kuidas rääkida oma haigestumisest tuttavatele, sõpradele, õpingukaaslastele või kolleegidele?

Vaimse tervise teemadel rääkimine võib vahel tekitada kohmetust või häbitunnet. Sõpradele-kolleegidele tuleb kasuks, kui nad saavad vastused sinu käest, mitte ei pea ise nuputama, mis sinuga toimub. Sel juhul saavad nad ka oma toetust pakkuda ja arvestada rohkem sinu vajadustega.

Kui palju ja kellele rääkida, sõltub sinu enda hinnangust, keda kui palju usaldad ja kui lähedased on teie suhted.

Kui sul on raskusi õigete sõnade leidmisega, aruta seda oma ravimeeskonnas.

Kas ja kuidas rääkida vaimse tervise probleemist lapsele?

Kui haigestunud inimese peres on laps, on ta kindlasti oma lähedase pärast mures. Isegi kui ta haigusest ei tea, loeb ta täiskasvanute käitumisest välja, et midagi on juhtunud. Kui ta ei mõista haigust ja selle tähendust, hakkab ta ise seletusi välja mõtlema. Lastel tekib kergesti süütunne, neil on erinevaid hirme ning nende fantaasia on lennukas. Seetõttu peaks neile olukorda selgitama, valides eakohased sõnastused. Vahel on lapsele abiks, kui ta saab ise mõnel ravimeeskonna vestlusel osaleda, näha neid inimesi, kes tema lähedase raviga tegelevad ning nendelt oma küsimusi küsida.

Miks mul sellised mõtted on?

Elus võib ette tulla aegu, mil me tunneme väga suurt lootusetust, abitust, emotsionaalset pinget ja valu. Me võime leida, et probleemidele pole lahendust, pole ühtegi edasiviivat mõtet ega võimalikku valikut. Me arvame, et valu ei lõpe ja jääb kestma igavesti. Kõikide nende emotsionaalsete pingete taustal võib tunduda, et ainus lahendus on elust lahkumine.

Enesetapumõtted on tavaliselt seotud probleemidega, mida saab lahendada.

Lähedase kaotus, depressioon, ärevus, terviseprobleemid, sõltuvushäire, majanduslikud-, töö- või kooliprobleemid ning teised eluraskused tekitavad suurt emotsionaalset stressi. Samuti segavad stressitekitavad olukorrad meie tavapärast probleemilahenduse oskust. Kõik paistaks justkui läbi väga mustade prillide. Kõik näib väga halb, halvem, kui see tegelikult on.

Seega, kuigi sa hetkel mingit lahendust suure pinge tõttu ei näe, on tavaliselt nendele probleemidele alati mingisugune lahendus olemas. Isegi kui oled varem abi otsinud ja see pole sind vajalikul määral aidanud, arvesta sellega, et tihti on vaja proovida erinevaid abiviise, enne kui endale sobiva lahendusviisi leiad. Peaaegu kõik probleemid on ravitavad või lahendatavad.

Enesetapumõtted on alati ajutised

Kuigi sulle tundub, et valu ja kurbus kestavad igavesti, pea meeles, et kriis on tavaliselt ajutine. Leiduvad lahendused, enesetunne muutub, ootamatult juhutub midagi positiivset. Mõte on arvamus, mitte fakt.

Pea meeles:

Enesetapp on tagasipöördumatu lahendus ajutistele probleemidele. Kriis on peaaegu alati ajutine. Valu ei jää kestma nii tugevana kui sa hetkel tunned! Anna endale aega!

Psühholoogid, nõustajad, arstid, pereliikmed või sõbrad saavad sind aidata uute lahenduste leidmisel. Anna neile see võimalus.

Miks enesetapp näib ainsa võimalusena?

Tavaliselt ei sünni enesetapumõtted ühe ebaõnnestumise tagajärjel, vaid neile eelnevad varasemad või pikaajalised raskused. Elutüdimus ei tähenda, et sa oled nõrk, haige või hulluks läinud. See tähendab, et sul on hetkel raske ja valus ning valu on praegu tugevam kui toimetulekuressursid.

Kui sa hetkel ei suuda mõelda peale enesetapu ühelegi teisele lahendusele, siis see ei tähenda, et teistsuguseid lahendusi pole olemas. Sa lihtsalt hetkel ei suuda neid näha. Halvast ajast ja kriisist ülesaamiseks on 2 võimalust:

Kuidas aju töötab?

Aju ja närvisüsteemi tegevus on keeruline  ning järgnevalt üritame kirjeldada aju ehitust ja talitust – seda, kuidas erinevad aju piirkonnad kontrollivad igapäevast keha toimimist, sealhulgas liikumist, nägemist, kuulmist, tunnetamist, õppimist, mälu ja emotsioone.

Peaaju, seljaaju ja perifeerne närvisüsteem moodustavad keerulise ja omavahel seotud süsteemi, mis edastab informatsiooni ja kontrollib keha tööd. Üheskoos reguleerib see süsteem nii elu teadlikku kui ka alateadlikku osa.

Pildil on kujutatud kogu närvisüsteemi: aju (a), seljaaju (b), perifeerset närvisüsteemi (c).

Kõikidel loomadel on aju, aga inimese aju on neist mõnevõrra erinev. Kuigi inimese aju pole loomariigi suurim, on see ainus, mis võimaldab kõnelemist, mõtlemist, kujutlemist, probleemide lahendamist. Peaaju on väiksema lillkapsa suurune ja ta koordineerib, reguleerib ja kontrollib suurt osa keha toimimisest.

Peaaju ülesanded:

  • reguleerib kehatemperatuuri, vererõhku, südame löögisagedust ja hingamist
  • võtab meelteorganite kaudu (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, puudutamine) vastu välismaailmast tulevat informatsiooni
  • reguleerib liigutusi kõndimisel, rääkimisel, seismisel ja istumisel
  • võimaldab mõtlemist, unistamist, arutlemist ja tunnete tundmist

Kuidas aju uuritakse?

Neurteadlane Carl Schooner räägib TED-is aju uurimisest:

Jaan Aru räägib ajusõbralikest harjumustest: aju treenimisest, keskendumisest, nutiseadmetest ja muust:

Mis on aktiivsus- ja tähelepanuhäire?

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire lühemaks variandiks on eestikeelses kirjanduses ATH (Aktiivsus- ja tähelepanuhäire), ingliskeelses kirjanduses ADHD (attention deficit hyperactivity disorder). Viimaste uuringute järgi loetakse häire levimuseks lastel 4-8%, täiskasvanutel 3-5%.

“Mul on aktiivsus- ja tähelepanuhäire!….ja siis? Mis asi?” Väga paljuski on see “ja siis” väga õige: valdavalt oled Sa tavaline noor oma oma heade ja halbade tujude, vähese ja palju energiaga. Aga samas esitab kasvamine ning elamine aktiivsus- ja tähelepanuhäirega ka väljakutseid ning vahetevahel tõelisi takistusi. Inimesed kalduvad arvama, et ATH on ainult lastel ja sellest kasvab välja. Tegelikkus on paraku erinev. Tänapäeval tehtud uuringute kohaselt kasvab kolmandik lastest ATH-st välja, ülejäänul püsivad häire sümptomid ka täiskasvanueas. Seega tuleb õppida sellega elama. Noored tunnevad sageli, et nad on ise ATH põhjustanud. Ei ole. See ei ole sinu süü.

ATH on geneetiline ja võib olla lisaks ka teistel pereliikmetel. Tegemist on pisut teistsuguse aju funkstioneerimisega.

ATH ei ole haigus. Arstid nimetavad seda häireks. Mis siis on häiritud? Häiritud on keskendumine ja tähelepanu koondamine vaimset pingutust nõudvale tegevusele. Lapseeas ja täiskasvanul võivad häire jooned olla mõnevõrra erinevad. Kui lastel on esiplaanil just kehaline üliaktiivsus, mistõttu nad võivad teinekord olla nagu „üleskeeratud duraceli jänesed”, siis täiskasvanutel ja noortel on see teisiti. Täiskasvanueas on kõige suuremad raskused seotud tähelepanu- ja keskendumisraskustega, hajameelsusega ning raskustega kokkulepetest ja tähtaegadest kinnipidamisega. Raskusi võib olla ka otsuste langetamisel ja langetatud otsuse juurde jäämisel. Lisaks võib olla ATH-ga inimesel kalduvus reageerida liiga emotsionaalselt ning impulsiivselt. Selleks, et saaksid parema ettekujutuse, mis võib raskusi valmistada, võid vaadata järgnevaid küsimusi.

  • Tähelepanu puudulikkuse tunnused:

  • Hüperaktiivsuse ehk liigse kehalise aktiivsuse tunnused:

  • Impulsiivsuse tunnused:

ATH ei ole ainult nuhtlus!

Vahel võib olla tunne, et ATH on üks tõeline nuhtlus, aga mitte alati. ATH diagnoosiga inimene võib olla vaimustavalt loov, suhtlusaldis, elava kujutlusvõimega, tundlik, empaatiline ja originaalsete mõtetega. Need on kõik väga head omadused! Kuid ATH põhjustatud käitumine võib vahel varjutada nende andeid. Nii võivad need anded jääda märkamata ja tunnustamata. Kui Sa peaksid olema ATH-ga, siis sinu üks keeruline ülesanne on hoolitseda oma erilise energia eest ja suunata seda erilist energiat nii, et see aitaks välja arendada sinu parimad küljed.

Kuidas tähelepanu- ja keskendumisraskustega toime tulla?

Kas see on üldse võimalik? On küll ja võtmesõnadeks on siin läbi mõtlemine ja oma elu ORGANISEERIMINE. See on kõige olulisem ja tõendatult efektiivne.
Sa saad organiseerida kõike, kuid mõistlik on keskenduda just nendele asjadele, millega Sul on raskusi. Allpool on toodud tõestatult efektiivseid soovitusi oma:

  • aja ja päeva planeerimiseks;
  • vajalike kohustuste meelespidamiseks;
  • raha kulutamise piiramiseks, eelarve koostamiseks;
  • keskendumisvõime ja õppimise efektiivsemaks muutmiseks;
  • toa koristamiseks;
  • asjade kadumise vältimiseks.

Siit leiad värskemaid abistavaid mobiilirakendusi:

Abi võib olla kasulikest mobiilirakendustest:

  • Awesome Note

    Kõik-ühes elu organiseerija, mis integreerib kasutaja telefoni, kalendri ja nimekirjad ühte kohta.

  • 30/30

    Aja-planeerimise äpp, mis aitab alustatud projekte ette antud ajalises ulatuses ellu viia.

  • You Need A Budget (YNAB)

    Raha-asjade korrastaja, aitab hoida  majapidamise eelarvet, planeerida sääste ja arveid õigel ajal maksta.

  • Sleepio

    Sleepio on “virtuaalne une-terapeut”,  6-nädalane kognitiivse käitumise teraapial põhinev programm. Äppi abiga õpib kasutaja võtteid, et parandada une kvaliteeti ja mustrit.

  • Medisafe

    Medisafe on virtuaalne kasutajasõbralik arstirohu organiseerja. Kasulik lisafunktsioon MedFriend, võimaldab sõbra/pereliikmega ravimi meeldetuletusi jagada.


    *Soovitused on pärit Psychiatric Ttimes 04.08.2015