Ma sündisin 1982. aastal väga suurde (ja väga lärmakasse) Itaalia-Ameerika perekonda New Jerseys. Kasvasin üles peamiselt koos emapoolsete vanavanemate ja emaga. Isa oli enamasti sõidus, seega ei olnud tal minu lapsepõlves suurt rolli, sest nägin teda harva. Minu eeskujuks oli hoopis vanaisa.
Isa ja tema vennad pärinevad perest, kus domineerismacholikkus, hirm, tugevus jne. Neil oli kindel nägemus, milline peab üks mees olema. Kahjuks aga ei sündinud mina samasugusena nagu nemad. Olin vaikne, häbelik ja enda suhtes ebakindel. Kui isa oli kodus, ei olnud tal enamasti just parim tuju. Mäletan, et otsisin temalt alati mingisugust heakskiitu. Siiski ei saanud ma seda kunagi. Püüdsin teda imiteerida, püüdsin järgida tema eeskuju ja olla selline mees nagu tema tahtis. Probleem oli selles, et ma ei suutnud teha neid asju, mida tema tahtis (või mida mina arvasin, et ta tahab), et ma teeksin.
Minu ebakindlus kasvas terve lapsepõlve vältel ja mul ei olnud lihtne sõpru leida. Mul oli sisimas pidevalt tunne, et mind ei aktsepteerita sellisena nagu ma olin. Leidsin küll paar sõpra, kuid mäletan, et olin alati grupi patuoinas. Mina olin see, kellele oli kerge tappa anda või kelle üle oli lihtne nalja visata. Ma vihkasin seda, kuid olin liiga kartlik ning ebakindel, et midagi ette võtta.
Kehaga seotud probleeme ei olnud mul enne 10. eluaastat. Kuna vanavanematele meeldis aga mu taldrikut pidevalt toiduga täita, sai minust väike pontsakas laps. Viiendas klassis hakkasid teised lapsed minu keha kohta märkusi tegema. See oli väga karm ning ma ei teadnud, mida teha. Ma ei suutnud neile vastu hakata, sest tundsin, et mul ei ole selleks jõudu. Isa poole pöörduda ja abi paluda ma ei saanud, sest teadsin, et ta pettub minus. Ka sõpradelt abi küsimine oli mõeldamatu. Ma lihtsalt püüdsin kuidagi hakkama saada ja pöördusin selleks üha enam toidu kui toimetuleku mehhanismi poole. Leidsin söömisest lohutust ja selle tulemusena mu kehakaal aina kasvas ja kasvas. Armastasin sööki, kuid samal ajal vihkasin seda. Vihkasin iseend, sest ma andsin kõikidele oma söömisharjumuste ja kehakaalu tõusuga „laskemoona” juurde, et mind edasi kiusata. See oli nagu nõiaring, millest ma ei suutnud välja astuda.
Kui olin 14-aastane, siis minu pere kolis. Uude kooli minnes olin õppinud end maailma eest peitma, kuid mind hakati kiusama hetkest, kui kooli uksest sisse astusin. See verbaalne, ja mõnikord ka füüsiline vägivald kestis peaaegu kolm aastat. Terror oli suunatud otseselt mu keha vastu ja see tekitas minus aina halvema enesetunde. Tundsin, et olen nõrk ja katki, ei vääri armastust ega sõprust ning olen üldse väärtusetu. Ma pöördusin järjest enam toidu kui lohutaja poole, teades samal ajal, et see teeb olukorra aina hullemaks. Mul ei olnud ühtegi tõelist sõpra, kes mulle nendel aastatel toeks oleks olnud. Ei mu vanemad, sugulased, kooli töötajad… mitte keegi! Hakkasin uskuma kõike, mida kiusajad mulle ütlesid.
Ülikooli astudes lootsin, et kõik saab olema teisti, kuid ma eksisin. Pooled minu elukohakaaslastest (9 inimest) hakkasid ka seal minu üle nalja heitma. Olukord oli umbes samasugune kui varem ja mõtlesin, et olen nii oma välimuse kui olemuse poolest igaveseks neetud. Lukustasin end maailma eest ja ehitasin müüri ette. Surusin alla kõik oma emotsioonid ja lihtsalt eksisteerisin oma näruses maailmas.
19-aastaselt hakkasin üha enam kuulma dieetidest. Olin ennegi püüdnud kaalu langetada, kuid tulemusteta. Millegipärast jõudsin ma ikka ja jälle mõttes selle ühe dieedini. Ühel päeval koolisööklas järjekorras seistes, otsustasin, et hakkan oma söömist rangelt kontrollima. Sellest hetkest andsin ma oma elu „rooli“ millegi kätte, mille olin ise loonud ja mis oli juba mõnda aega minu peas õiget momenti oodanud. Miski haaras minu elu täielikult oma kontrolli alla. See miski halvustas kõike, mida olin kunagi söönud; kõike, mida olin teinud ja kõike minu enda juures. See veenas mind, et ma saan õnnelikuks, kui muudan lihtsalt oma keha ning lõpuks hakkavad kõik mind armastama. Olin dieedi pidamisel üha rangem. See ei olnud hea tunne, sest ma ei andnud oma kehale kütet, millel „sõita”, kuid miskipärast ei suutnud ma enam lõpetada.
Kuna mu pere hakkas minu pärast muretsema,tulin ma nende nõudmisel koolist ära. Kuid see andis mulle edasi tegutsemiseks üksnes jõudu juurde. Varsti suutsin mõelda vaid oma kaalust ja keskendusin täielikult oma keldris olevate vahendite abil treenimisele. Minu kinnisideeks sai kaalu kaotamine ja ma olin nõus tegema kõike, et seda saavutada, kuigi tundsin end seda tehes täiesti masendunult. Mu kaal langes drastiliselt ja jätkas alanemist suurel kiirusel, sest jõudsin aina lähemale sellele ideaalsele elule, mida ma lõpuks rõõmsalt elama hakkan.
Kui ma mõne aja möödudes tagasi ülikooli läksin, olid kõik minu väljanägemisest šokeeritud. Osad neist arvasid, et näen hea välja, samal ajal kui teised küsisid, kas mul on vähk. Mind aga ei huvitanud, mida mulle öeldi, sest esimest korda elus oli mul keha, mida olin alati soovinud. Siiski ei muutunud midagi mu peas. Ma tundsin ikka veel neid samu emotsioone, nägin peeglist ikka sedasama inimest ja leidsin ikka vabandusi, miks end piinata. Ma uskusin, et pean täpselt samamoodi edasi tegutsema ja lõpuks olen ka õnnelik. Kahjuks ei saanud ma kunagi õnnelikuks. Minu keha muutus järjest enam minu kinnisideeks – see ei olnud ideaalne ja ma piinasin end selle pärast. Hakkasin oma sõpru, peret ja tüdruksõpra eemale tõrjuma. Jätkasin enda piinamisega, sest tundsin, et vaid mina ise vastutan oma olukorra eest. Maailm vaatas minu hääbumist – nii füüsiliselt kui ka vaimselt −, kuid mitte keegi ei öelnud midagi.
Omandasin bakalaureusekraadi ja astusin magistriõppesse, töötades samal ajal täiskohaga oma isa ja tema vendade juures. Stress oli kohutav ja see valas minu probleemi silmas pidades aina õli tulle. Tõmbusin endasse ja varjasin kõiki negatiivsed tundeid. Ma ei nautinud seda, mida endaga tegin, kuid mul oli hirm oma vana elu juurde tagasipöördumise ees, mistõttu ei suutnud ma lõpetada. Tundsin end oma söömist kontrollides kindla ja kaitstuna, sest keegi teinud mulle liiga. Peale minu enda.
Aastad möödusid ja hakkasin kahtlustama, et midagi valesti. Mõte, et mul on söömishäire, käis küll mul paar korda peast läbi, kuid olin kindel, et see on tüdrukute haigus ja minu puhul ei ole see võimalik. Lõpuks otsustasin oma probleemist perekonnale rääkida ja läksin psühhiaatri juurde, kes diagnoosis mul anoreksia. Ma olin šokis, kuid sellest häirest lugedes sain aru, et ei ole mõtet tõde eitada. Hakkasin otsima teisi samas olukorras olevaid mehi, kuid tulutult, mis muutis mu enesetunde veelgi halvemaks. Tundsin, et olen üksinda. Mul oli häbi oma diagnoosi ja eluviisi pärast ning ma ei rääkinud sellest kellelegi, kartes mida teised selle peale võivad öelda. Kannatasin vaikides järgnevad kaks aastat. Tundsin end täiesti lootusetuna, sest mulle näis, et ma ei suuda kunagi muutuda. Samas ei tahtnudki ma muutuda, sest kartsin seda meeletult. Kindlam oli jääda oma süngesse maailma.
Märtsis 2008 mõistsin, et ei suuda enam niimoodi elada ja pöördusin haiglaravile. Ma kartsin, kuid teadsin, et pean seda tegema. Lubasin endale, et teen kõike, mida haigla personal vajalikuks peab ja vähehaaval hakkasin märkama muutuseid, mis mulle meeldisid. Hakkasin naeratama ja üsna pea ka üle pika aja südamest naerma. Ma vihkasin seda, kui raske kogu raviprotsess oli, kuid ma leidsin endas motivatsiooni jätkata ja tegin kõik endast oleneva, et terveneda. Mulle meeldis, et inimesed hakkasid võtma mind kui eeskuju. Kui mind lõpuks haiglast välja kirjutati, teadsin, et ees ootab raske võitlus ning oht naasta endise eluviisi juurde. Järgnevad aastad olid täis kiusatusi, kuid ma ei lasknud neil endast võitu saada. Seisin julgelt silmitsi absoluutselt iga vana ebameeldiva mälestuse ja hirmuga ning sain aru, et mul on käsil uue inimese loomine; inimese, kellena olin ka tõeliselt õnnelik.
Kui olin haige, siis unistasin tihti, et mul oleks keegi, kellele alt üles vaadata; kes kinnitaks, et kõik saab korda. Seetõttu mõistsin oma paranemise teekonnal, et tahan teistele samas olukorras olijatele seda võimalust pakkuda. Astusin vastu häbile, mida haigena olles tundsin ja hakkasin esinema söömishäirete teemalistel seminaridel ning avaldasin oma loo raamatus „My Monster Within: My Story”. Erinevates kõrg- ja keskkoolides üles astudes lammutasin lõplikult maha end ümbritseva müüri. Lõpuks panin ma enda pusletükid kokku ja ehitasin inimese, kes olen alati tahtnud olla.
Ükskõik, kui haige sa ka ei ole või millised on su elu-olu olnud – tervenemine on võimalik. Ma võitlesin end põhjast üles ja ei oleks kunagi uskunud, et jõuan siia, kuhu olen jõudnud! Mitte iialgi ei ole liiga hilja alustada oma elu uuesti. Kui mina seda suutsin, suudab seda igaüks!