Tagasilanguseid saab defineerida mitmeti. Mõne inimese jaoks on tagasilangus vanade arvutikasutamise harjumuste juurde naasmine, teise jaoks on isegi vahel harva selle meelistegevuse sooritamine tagasilangus. Meie sõnastame tagasilangust kui arvutis meelistegevuse sooritamise tsüklisse naasmist või kontrolli kaotamist selle tegevuse lõpetamise üle. Pea meeles, et tagasilangus on lahutamatu osa tervenemise protsessist, mis ei vii automaatselt tagasi probleemsele arvutikasutamisele elu lõpuni. Kuigi tagasilangus on sõltuvusprobleemide juures tavaline, on seda siiski võimalik ära hoida.

Kui koged ühte või mitut nendest märkidest, on aeg midagi ette võtta. Võta aega juhtunu analüüsimiseks ja püüa mõista kuidas ülemäärane arvutikasutamine võib Sulle probleeme tekitada. Proovi kasutada kahte põhistrateegiat:

• Väldi kõrge riskiga olukordi.

• Tunne ära, vaidlusta ja korrigeeri oma arvutis meelistegevuse sooritamisega seotud vääruskumusi.

• Kui need strateegiad ei tööta, võta ühendust oma psühhoterapeudiga.

Võimetus toime tulla igapäevaste probleemidega ja probleemilahenduseks vajalike oskuste puudumine võivad viia soovini põgeneda oma meelistegevusse arvutis. Probleemid, millele viitame, võivad olla erinevat liiki. Näiteks võivad nendeks olla päevasündmused, alates töö/kooliprobleemidest ning lõpetades konfliktidega kodus. Probleemolukorrad viivad viha, frustratsiooni, kurbuse või pettumuseni. Selles osas õpetame Sulle kuidas kasutada probleemilahendamise oskusi ja harjutusi ning õpetame toime tulema erinevate päeva jooksul kogetavate raskustega.

Järgnevalt mõned nõuanded, mida järgida probleemidele lahenduste leidmisel:

Siin on näide ühest võimalikust viisist.

Esmalt pööra tähelepanu iseenda tunnetele – ära lähene noorukile enne, kui oled ise rahulik ja enda emotsioonid ära maandanud. Seejärel vali vestluseks aeg, mille puhul tead, et saate rahus rääkida kahekesi ning mingeid ajalisi piiranguid või teiste inimeste sekkumisi ei tule ette.

1. Alusta vestlust sellest, mida oled märganud. Näiteks: „Mari, ma soovin Sinuga rääkida. Mulle tundub, et Sa ei ole päris Sina ise enam ja ma olen Sinu pärast mures.“
2. „Ma olen märganud, et Su kätel on on jäljed, ja see paneb mind mõtlema, kas Sa vigastad ennast.“
3. Tõenäoliselt muutub noor kaitsvaks, aga ära lasku temaga võimuvõitlusesse. Ole valmistunud selleks ning jää empaatiliseks. Pea meeles, et noore jaoks on see ilmselt raske hetk ning ta proovib samal ajal tulla toime oma häbi, viha ning ärevusega
4. Kinnita noorele, et oled seal tema toetamiseks ja aitamiseks ning saad aru, et see on tema jaoks keeruline
5. Anna ülevaade võimalikest järgmistest sammudest: „Vaatame koos enesevigastamise töövihikut“ või „paneme aja perearsti/vaimse tervise õe/psühholoogi juurde“ ning kinnita, et leiate viise, kuidas selles olukorras toime tulla ja toetad teda kogu protsessi vältel

Kõige olulisem on kuulata, kuulata ning veelkord kuulata noort! Ära ärritu, ära jaga hinnanguid ega esita talle ultimaatumeid, vaid anna mõista, et näed teda inimesena ja tahad talle pakkuda tuge. Kui vaja, leia vaimset tuge ka iseendale.

Siinkohal on hea lähtuda põhimõttest, et kuidas ma räägin võib olla tunduvalt olulisem sellest,  kas ma räägin. Paljud inimesed, kes on end vigastanud, tunnevad seetõttu suurt häbi. Rääkides tuleb meeles pidada, et igasugused sildid ja hinnangud (nt „see on nii rumal“) võivad panna inimest veelgi enam häbi tundma ja see omakorda viia uuesti ennastvigastava käitumiseni. Kui aga rääkida malbelt ja rahulikult, on ohud rohkemaks enesevigastamiseks üldiselt üsna maandatud.

Lihtsaim viis selle väljaselgitamiseks on temalt otse küsida. Välise vaatluse põhjal üksi ei saa eristada, millisel eesmärgil keegi end vigastab. Küll aga on võimalik tähele panna mõningaid ütlemisi või käitumisi, mille puhul on edasine tähelepanelikkus eriti oluline. Loe selgeks ohumärgiks, kui keegi:

• räägib ja naljatab enesetapust
• avaldab näiteks selliseid mõtteid: „Oleks parem kui ma oleksin surnud“, „Soovin, et ma kaoksin igaveseks“, „Kui mind enam ei ole, siis…“, „Varsti ma ei tüüta sind enam.“ jms
• räägib surmast positiivses ja lootusrikkas toonis, näiteks „Kui ma sureksin, siis inimesed armastaksid mind rohkem“; kirjutab surma-teemalisi jutte ja luuletusi
• käitub enda suhtes hoolimatult, temaga juhtub tihti tõsiste vigastustega õnnetusi
• annab ära, jagab laiali või viskab ära väärtuslikke esemeid
• jätab perega ja sõpradega hüvasti erilisel moel, tavapärasest erinevalt
• varub relvi, ravimeid või muid enesetapuvahendeid
• kirjutab enesetapukirju
• teeb arusaamatuid või veidraid mõtteavaldusi

Ebamäärasemad, kuid siiski ohumärgid on, kui:

• ta tõmbub enesesse, eraldub perest ja sõpradest
• käitub tavapärasest oluliselt erinevalt
• tal on koolis probleeme
• tema söögiisus ja magamisharjumustes on muutusi
• ta ei huvitu varasemalt rõõmu pakkunud tegevustest
• on jätnud hügieeni ja välimuse unarusse

Need tunnused võivad viidata ka muudele psüühikahäiretele või kriisidele ja probleemidele. Selliste muutuste tähelepanemisel on kõige parem noore käest küsida, kuidas tal läheb või mis tal mõttes mõlgub.

• A Self-Harm self-help workbook for young people in secondary school. https://cavuhb.nhs.wales/files/resilience-project/rp-changes-18-8/self-harm-self-help-workbook-english-pdf
• Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut. (2011). SEYLE Õpilaste ja õpetajate baasuuringu tulemused – Vaimne tervis ja riskikäitumine.
• Vale, H., Nixon, M. K., Kucharski, A. (2008). Working with Families and Adolescents with NSSI. In Self-Injury In youth: The Essential Guide to Assessment and Intervention (lk 237-256). Routledge.
• Quish, L. (2015). Overcoming Self-Harm and Suicidal Thoughts. Hammersmith Health Books.
• House, A. (2019). Understanding and Responding to Self-harm: The One-Stop Guide: Practical Advice For Anybody Affected by Self-Harm. Profile Books LTD.

Enesevigastamine võib tunduda loogiline kaitsemehhanism vältimaks või “saamaks lahti” häirivatest ja valusatest tunnetest. On üldlevinud hoiak, et emotsioonid on ebasoovitavad. Tõde on see, et kõik meie emotsioonid, kaasa arvatud valusad, on inimese elus normaalsed ja hädavajalikud ning me ei saa nende tundmist välistada. Enesekahjustamise harjumusest vabanemine tähendab õppimist, kuidas negatiivseid tundeid taluda ja ebatõhusate tunnetega toimetulekuviisi asendamist tõhusamate meetoditega.

Järgnevalt saad lugeda ja samaaegselt mõelda oma ennastkahjustavast käitumisest. Pane tähele, kas enesevigastamisest lugemine tekitab sinus soovi ja tungi ennast vigastada. Sel juhul loe ja tee harjutusi kellegagi koos.

NB! Töölehe täitmine võib vallandada enesevigastamise tungi. Kui tunned tungi ennastkahjustavalt käituda, siis täida töölehte kellegagi koos. .

• Kirjuta mõtted üksikasjalikult üles
• Muuda tekst “tobedateks” laulusõnadeks, mida võid omaette laulda
• Pane mõtted uude järjestusse, loe neid tagant ettepoole, tee mõni “naljakas” muutus
• Kasuta jõulisi mõtteid või toimetulekut väljendavaid väiteid: näiteks ma teen, mida suudan, ma saan abi, ma tulen toime

Keha “mäletab”

• Kui inimene elab läbi trauma, siis öeldakse, et ta kogeb ”sõnatut hirmu”.
• Selle sündmuse emotsionaalne mõju võib segama hakata võimet kogetut sõnadesse panna. Oma kogemuse jagamine teistega muutub raskeks.
• Hiljem “mäletame” me ohtlikke ja hirmutavaid sündmusi oma emotsioonide ja kehaga, sest see aitab meil järgmisel korral ohtu sattudes kiiremini reageerida. Meie keha reageerib enne, kui me jõuame mõelda.
• Kui juhtub midagi, mis millegagi meenutab varasemat ebaturvalist kogemust (seda  kutsutakse päästikuks), siis isegi kui sa oled hetkel väljaspool ohtu, sinu aju registreerib ohu enne kui nn mõtlev aju jõuab meelde tuletada ja keskenduda tõsiasjale, et nüüd on olukord teine ja sa oled praegu turvalises olukorras.
• Kui meile meenub midagi ilma mälupiltideta või sõnadeta, või kui me ei mäleta üldse mitte midagi, siis ei tundu see nagu minevikumälestus. See tundub nagu PRAEGU!

Toetavad ja rahuldustpakkuvad lähedased suhted on vaimse heaolu tähtsaks osaks. On leitud, et selliste suhete olemasolu vähendab leevendab stressi ning on parandab toimetulekut erinevate eluraskustega, näiteks nii vaimsete kui füüsiliste haigustega.

Inimene ei ole üksik saar, vaid igal ajal ja igas kohas samal ajal ka suhtes millegi või kellegagi. Inimene kuulub reeglina mingisse sotsiaalsesse kooslusse ning eelkõige on selleks perekond. Perekonnapsühhoteraapias vaadeldakse perekonda kui süsteemi, kus muutus ühes pereliikmes toob kaasa muutuse kogu süsteemis ja vastupidi. Igas perekonnas on oma struktuur ning toimimismehhanismid, mis püüdlevad tasakaalu poole. Sellest kontekstist lähtuvalt võivad psüühikahäire sümptomid kanda mingit funktsiooni perekonnas või olla süsteemi kohanematuse tagajärjeks. See, millised sümptomid millisel pereliikmel mis kontekstis tekkivad on teataval määral juhuslikud ning neid saab ravida ravides suhteid perekonnas.

Laste ja noorte maailmataju ja käsitlus on täiskasvanute omast mõneti erinev, neil tuleb alles õppida toime tulema endast ning ümbritsevast tulenevate raskustega, neil on vähem kogemusi ja oskusi sellega toimetamiseks. Lastel on vähem sõnu oma enesetunde ning vajaduste kirjeldamiseks, nad kasutavad rohkem mitteverbaalset suhtlust. Kuna inimene on noorena avatum kõige uue vastuvõtmisele, on ta ümbritsevast kergemini mõjutatav, see käib nii kasulike kui ebasoovitavate mõjutuste kohta. Mida pisem on laps, seda enam on ta sõltuv oma emast, vanematest ja perekonnast, lapse heaolu sõltub paljuski oma perekonna heaolust. Inimene sünnib suhtest ja suhtesse, tema maailmapildi -ja vaate kujundamisel on lähisuhted kriitilise tähtsusega. Kui inimene jõuab noorukiikka, muutuvad eakaaslased mõnes mõttes tähtsamateks kui pereliikmed, kuid iseseisvaks saamise puhul on pere toetus selleks siiski oluline.

Laste ja noorte psüühikaprobleemide puhul on pere kaasamine efektiivse tulemuse saamiseks tarvilik samm. Pereteraapias vaadeldakse sümptomit kui sümbolit pere probleemidest – mitte lapsel ei ole viga küljes, vaid viga on tekkinud pere suhtlemismustrites. Mõne probleemi korral puudub küll ideaalne lahendus ning täielikku korda pole võimalik igal juhtumil saavutada, kuid alati on võimalik leida sobivaim lahendus hetke probleemile. Pere ja lapse erinevatel arengutasemetel võib ette tulla erinevaid raskusi, perekesksed lähenemised pakuvad välja võimalusi nendega tegelemiseks.

Pereteraapiat saab kasutada erinevate suhteraskuste korral, näiteks paarisuhetes. Paariteraapiasse võiksid pöörduda need paarid, kes soovivad oma suhet hoida, kuid on sattunud korduvate konfliktimustrite lõksu. Mõned paarid pöörduvad teraapiasse siis, kui juba lahkuminek on enam-vähem otsustatud ning sellest võib abi olla ka lahkumineku valulisuse vähendamisel. Samas võiks teraapia peale mõelda tunduvalt varem, kui positiivne veel negatiivse üles kaalub.

Leevendust võib leida kui tasakaal perekonnas on rikutud mõne pereliikme lahkumise või lisandumise tõttu või kui perekonnas on suurem muutus aset leidnud ning sellega ei ole suudetud sobivalt kohaneda.

Pereteraapiat kasutatakse ka erinevate psüühikahäirete puhul perekonnas nagu näiteks psühhoos, bipolaarne häire, anoreksia nervosa, alkoholi kuritarvitamine.

Pereterapeudi juurde võib minna peresuhteid arutama ka üksi, kuid kindlasti on tulemuslikum minna kogu perega. Esmalt võib terapeudiga kontakti võtta ning esitada lühike probleemikirjeldus ning usaldada terapeudi hinnangut, milliste pereliikmete kohalolek oleks vajalik.

Mitu korda on vaja käia ning kui sagedasti, oleneb olukorrast, milles pere parasjagu on. Esimesel kohtumisel terapeudiga on mõistlik mingi kohtumiste arv ning eesmärk kokku leppida. Tavaliselt toimub pereteraapia korra kuus või paari-kolme nädala järel. Kui perekond on suures kriisis, võivad kohtumised toimuda ka kord nädalas. Pereteraapia seanss kestab tund või poolteist tundi.

Kognitiivne käitumisteraapia lähtub arusaamast, et inimest häiriv enesetunne ja käitumine tulenevad elusituatsioonides tekkivatest negatiivsetest mõtetest, tõlgendustest ja tähendustest. Negatiivsete mõtete muster lähtub aga isiklikest hoiakutest ja toimetuleku reeglitest, mis omandatakse elu jooksul. Inimene mõtestab pidevalt enda ümber toimuvat. Negatiivsed mõtteahelad kutsuvad esile negatiivseid emotsioone, millele reageerib juba ka keha ja mille tulemusena hakkab inimene ebakohaselt käituma või hoopis vältima teatud tegevusi.

Mõtted, emotsioonid, füüsilised aistingud ja käitumine on kõik omavahelises vastasmõjus ning muutus ühes valdkonnas põhjustab muutuse ka teistes.

Kognitiivseid käitumisteraapiaid on mitmeid eri liike, kasutatakse erinevaid tehnikaid, erinevate häirete puhul kasutatakse erinevaid lähenemisi.

KKT-d on kohandatud enamuse psüühiliste häirete raviks, eriti sobiv on see näiteks:

Ärevushäiretele
Meeleoluhäiretele
Sõltuvushäiretele
Kroonilise valu või väsimuse puhul

Psühhoanalüüsil on sama teoreetiline aluspõhi teiste psühhodünaamiliste teraapiatega, kuid see on pikaajalisem teraapia vorm ning sessioonid toimuvad sagedamini. Psühhoanalüüs ei keskendu niivõrd konkreetse isiksusega seotud problemaatika lahendamisele, vaid tegeleb isiksuse analüüsiga  laiemalt.

Psühhoanalüüs toimub vähemalt neli korda nädalas. Teraapia kestust on keeruline kohe alguses paika panna, tavaliselt kestab see mitmeid aastaid. Teraapia lõpetamine on protsessi osa, mille üle otsustavad klient ja terapeut ühiselt.

Selle teraapia vormi puhul lamab klient diivanil, et olla võimalikult sõltumatu terapeudi võimalikest reaktsioonidest ning väljendada oma tundeid ja mõtteid välisest segamatult.

Teraapia algusjärgus on tavaline, et suure osa ajast räägib klient ning terapeut on enamasti tähelepaneliku kuulaja rollis. Pideva tagasiside puudumisega suhtluses võib olla raske harjuda, kuid oluliseks peetakse just võimalust vabalt, ilma kellegi sekkumiseta, oma mõtteid ning nende seoseid väljendada ja jälgida.

Psühhoanalüüs sobib paremini inimestele, kes oma eluga suhteliselt hästi toime tulevad, kuid siiski tunnevad, et neid teatud probleemid sügavalt häirivad. Põhiliselt võiks see sobida isiksuse sügavamat analüüsi ja paremat kohanemist soovivale inimesele.

Terapeutide kontaktid leiad siit