Menüü

Kuidas aidata kedagi, kes end vigastab?

Kuidas saab toetada?

  • Sageli piisab täiesti lihtsalt füüsiliselt kohal olemisest. Kui inimene räägib, siis tema kuulamisest. Ka siis, kui sinu arusaam tema olukorrast ei ühti tema omaga, austa tema seisukohti ja tundeid – ära vastandu, loe moraali ega anna hinnanguid! Eesmärk ei ole vaielda või vaidlustada tema mõtteid. Kommentaarid „see on nii rumal“ või „see teeb mulle haiget, et sa nii käitud“ avaldavad tihti ütleja eesmärkidele vastupidist mõju
  • Pea meeles, et väga harva muutub inimese käitumine koheselt. Uute toimetulekuoskuste õppimine võtab aega ja mõnikord võib inimene olla enesevigastamisest sõltuvuses viisil, mis nõuab pikaaegset tööd. Tagasilangus on normaalne osa ja ei tähenda, et mingeid edusamme ei oleks toimunud
  • Väljenda uhkust selle üle, kui ta tuleb keeruliste tunnetega toime muul viisil kui enesevigastamine. Teistmoodi käitumine nõuab temalt suurt eneseületust ja selle tunnustamine suurendab selle käitumise uuesti esinemise võimalust
  • Julgusta, ent ära liigselt survesta! Pea meeles, et sinu võimuses on julgustada inimest muutuste ja abi otsimise poole. Kuid tema sundimine muutuseks võib tuua hoopis tagasilööke ja suurendada ennastvigastavat käitumist. Võid teemat iga mõne aja tagant tõstatada: võib-olla kui nooruk saab aja jooksul aru, et sinu kavatsused on heatahtlikud, on ta valmis sinu mõtteid vastu võtma. Ole olemas, kuid ära käi peale. Jäta isiklik ruum alles
  • Mõned kohesed probleemilahendused: uuri, kas noorukil on turvaline koht kuhu minna/kus olla; kas tal on usaldusväärne täiskasvanu, kellega ta saab rääkida/kes saab aidata; soovita pöörduda psühholoogi, psühhiaatri poole. Lisaks on töövihiku lõpus toodud ka praktiline 6-sammuline probleemilahenduse tööleht, mida saab noorega koos lahendada
  • Ära palu tal lubada, et ta enam rohkem end ei vigasta ning ära teosta kontrolli ta keha üle. Sageli on enesevigastamise taga niigi palju häbi ja süüd. Kui nooruk ei suuda lubadusest kinni pidada, võib ta tunda veel suuremat süütunnet sinu altvedamise pärast. Keha kontrollimine võib murda usaldusliku suhte ja panna teda veel rohkem varjama kohti, kus vigastamine on esinenud
  • Julgusta professionaalset abi otsima. Paku variante ja kontakte, kus ja kellega ta veel saaks oma muret arutada
  • Uuri lisaks ka enesetapumõtete kohta. Enesevigastamine võib, ent ei pruugi olla osa suitsidaalsusest. Seepärast on oluline ka eraldi selle kohta uurida.
    • „Kas sul on vahel tunne, et sa ei taha või ei jaksa enam elada?“
    • „Kas sa mõtled enesetapu peale?“
      • Kui ta vastab sellele jaatavalt, siis küsida juurde, kuidas ja millal on ta mõelnud seda teha.

Mida täpsem ja konkreetsem on plaan, seda suurem on suitsiidioht!

  • Aita tal korrastada igapäevarütme. Söögiajad olgu iga päev enam-vähem samal ajal, füüsilist aktiivsust piisavalt, samuti und. Viimane mängib eriti olulist rolli impulsiivsete ja tungiga seotud käitumiste osas, vähene uni muudab impulsiivsemaks. Vaadake koos üle tema päevaplaan: kas see on muutunud liiga pingeliseks ja vajab mingit muutust 
  • Kui nahal on jälgi enesevigastamisest, ära jää neid pikalt vahtima – see võib süvendada häbi- ja süütunnet

 

Mida teha, kui keegi räägib, et ta ennast vigastab?

  • Näita välja, et sa saad aru, mida ta räägib. Väljenda oma hoolimist
  • Väljenda muret vigastuste pärast. Ole kaastundlik ja austa inimest, kes enesevigastamisest räägib, suhtu temasse lugupidavalt
  • Väljenda selgelt, et enesevigastamisest võib rääkida ning seda saab mõista. Kui sa oled mures vigastuste pärast, siis ole selles suhtes aus, aga anna mõista, et tuled oma murega toime
  • Anna mõista, et austad inimest, kes on end vigastanud, ning austad tema püüdu eluga toime tulla isegi siis, kui see toob kaasa enesevigastamist. Ta on andnud endast antud hetkel parima
  • Väljenda, et sa mõistad, et end vigastavale inimesele võib tunduda väga raske elada ennast vigastamata
  • Kui enesevigastamist on toimunud rohkem kui kord või paar, siis soovita pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole

 

Kuidas alustada vestlust nooruki enesevigastamisest?

Siin on näide ühest võimalikust viisist.

Esmalt pööra tähelepanu iseenda tunnetele – ära lähene noorukile enne, kui oled ise rahulik ja enda emotsioonid ära maandanud. Seejärel vali vestluseks aeg, mille puhul tead, et saate rahus rääkida kahekesi ning mingeid ajalisi piiranguid või teiste inimeste sekkumisi ei tule ette.

 

  1. Alusta vestlust sellest, mida oled märganud. Näiteks: „Mari, ma soovin Sinuga rääkida. Mulle tundub, et Sa ei ole päris Sina ise enam ja ma olen Sinu pärast mures.“
  2. „Ma olen märganud, et Su kätel on on jäljed, ja see paneb mind mõtlema, kas Sa vigastad ennast.“
  3. Tõenäoliselt muutub noor kaitsvaks, aga ära lasku temaga võimuvõitlusesse. Ole valmistunud selleks ning jää empaatiliseks. Pea meeles, et noore jaoks on see ilmselt raske hetk ning ta proovib samal ajal tulla toime oma häbi, viha ning ärevusega
  4. Kinnita noorele, et oled seal tema toetamiseks ja aitamiseks ning saad aru, et see on tema jaoks keeruline
  5. Anna ülevaade võimalikest järgmistest sammudest: „Vaatame koos enesevigastamise töövihikut“ või „paneme aja perearsti/vaimse tervise õe/psühholoogi juurde“ ning kinnita, et leiate viise, kuidas selles olukorras toime tulla ja toetad teda kogu protsessi vältel

 

Kõige olulisem on kuulata, kuulata ning veelkord kuulata noort! Ära ärritu, ära jaga hinnanguid ega esita talle ultimaatumeid, vaid anna mõista, et näed teda inimesena ja tahad talle pakkuda tuge. Kui vaja, leia vaimset tuge ka iseendale.

 

Kui ma räägin temaga sellest, kas ta võib selle peale hakata rohkem ennast vigastama?

Siinkohal on hea lähtuda põhimõttest, et kuidas ma räägin võib olla tunduvalt olulisem sellest,  kas ma räägin. Paljud inimesed, kes on end vigastanud, tunnevad seetõttu suurt häbi. Rääkides tuleb meeles pidada, et igasugused sildid ja hinnangud (nt „see on nii rumal“) võivad panna inimest veelgi enam häbi tundma ja see omakorda viia uuesti ennastvigastava käitumiseni. Kui aga rääkida malbelt ja rahulikult, on ohud rohkemaks enesevigastamiseks üldiselt üsna maandatud.

 

Kuidas ma saan aru, kas mu lähedane on lisaks enesevigastamisele ka suitsidaalne?

Lihtsaim viis selle väljaselgitamiseks on temalt otse küsida. Välise vaatluse põhjal üksi ei saa eristada, millisel eesmärgil keegi end vigastab. Küll aga on võimalik tähele panna mõningaid ütlemisi või käitumisi, mille puhul on edasine tähelepanelikkus eriti oluline. Loe selgeks ohumärgiks, kui keegi:

  • räägib ja naljatab enesetapust
  • avaldab näiteks selliseid mõtteid: „Oleks parem kui ma oleksin surnud“, „Soovin, et ma kaoksin igaveseks“, „Kui mind enam ei ole, siis…“, „Varsti ma ei tüüta sind enam.“ jms
  • räägib surmast positiivses ja lootusrikkas toonis, näiteks „Kui ma sureksin, siis inimesed armastaksid mind rohkem“; kirjutab surma-teemalisi jutte ja luuletusi
  • käitub enda suhtes hoolimatult, temaga juhtub tihti tõsiste vigastustega õnnetusi
  • annab ära, jagab laiali või viskab ära väärtuslikke esemeid
  • jätab perega ja sõpradega hüvasti erilisel moel, tavapärasest erinevalt
  • varub relvi, ravimeid või muid enesetapuvahendeid
  • kirjutab enesetapukirju
  • teeb arusaamatuid või veidraid mõtteavaldusi

Ebamäärasemad, kuid siiski ohumärgid on, kui:

  • ta tõmbub enesesse, eraldub perest ja sõpradest
  • käitub tavapärasest oluliselt erinevalt
  • tal on koolis probleeme
  • tema söögiisus ja magamisharjumustes on muutusi
  • ta ei huvitu varasemalt rõõmu pakkunud tegevustest
  • on jätnud hügieeni ja välimuse unarusse

Need tunnused võivad viidata ka muudele psüühikahäiretele või kriisidele ja probleemidele. Selliste muutuste tähelepanemisel on kõige parem noore käest küsida, kuidas tal läheb või mis tal mõttes mõlgub.

 

Kasutatud kirjandus