Hirmutavate olukordade vältimine ja ohtudega silmitsi seismine

On väga normaalne hoiduda hirmutavate olukordade eest. Lühiajaliselt on sellest tõesti ka abi. Probleem on aga selles, et hirmutavaid asju vältides ei ole võimalik mõista seda, et need sündmused ei pruugigi olla nii ohtlikud, kui arvad. Millalgi peab nendega ikkagi silmitsi seisma, kuna paraku ei saa teatud asju vältides kogeda ka rõõme, mis nendega kaasas käivad. Hirmudega silmitsi seismist nimetatakse eksponeerimiseks. Eksponeerimine on see, kui Sa küll ettevaatlikult, aga see-eest järjepidevalt puutud kokku Sind hirmutavate asjadega kuni Su ärevus alaneb ja tunned end neis olukordades vabamalt. Alustades vähem hirmutavatest olukordadest ja asjadest, saad Sa järk-järgult liikuda hirmutavamate olukordadega tegelemise suunas.
Mida tähendab liikuda järk-järgult? Rattaga sõitma õppimist alustasid Sa tõenäoliselt kõigepealt kolmerattalisel. Edasi sõitsid Sa abiratastega jalgrattaga. Seejärel aitasid ema või isa Sul rattal tasakaalu hoida ning ratast toetada. Viimaks õppisid sõitma kaherattalisel ilma abiratasteta jalgrattal. Samasugune protsess toimub ka siis, kui õpime ujuma, või näiteks autot juhtima.

Siin on üks näide: Laura pelgab mitmeid erinevaid suhtlust nõudvaid olukordi. Teda hirmutab näiteks koolis teiste lastega rääkimine. Ta kardab klassis küsimustele vastata ja väldib seda iga hinna eest. Laura ei lähe peole, kui ta arvab, et seal ei ole ühtegi tuttavat. Kuna teda hirmutab müüjatega rääkimine, väldib ta ka poes käimist.

Laurat hirmutavate olukordade nimekiri võib olla näiteks selline:

• Klassikaaslastega rääkimine
• Õpetaja käest midagi küsimine
• Klassiruumis küsimustele vastamine
• Ettekande tegemine
• Koolipeole minemine
• Müüja käest õiget mõõtu riietuseseme kohta küsimine