Räägime rasketel teemadel

Mõnel inimesel on küll head kavatsused, kuid need ei aita. Nad tahavad lapse valu koheselt ära võtta ja teha nii, et kõik oleks jälle hästi. Või nad lihtsalt ei tea, mida muud öelda.

Nad võivad öelda:

Sa oled nii noor. Ära nuta. Sul on veel terve elu ees.

Laps võib mõelda:

Kas sa siis ei tea, et mul on valus ja mul on tunne, et see valu ei kao iial.

Nad võivad öelda:

Mõtle lihtsalt headele ja rõõmsatele asjadele.

Laps võib mõelda:

Surm on ainus, millest ma mõelda suudan ja sina eeldad, et ma leian sellest mingit rõõmu?

Nad võivad öelda:

Ma tean, mida sa tunned.

Laps võib mõelda:

Kuidas sa saaksid? Sa ei ela minu sees, sul pole õrna aimugi…

Nad võivad öelda:

Jumal tänatud, et ta ei pea enam kannatama.

Laps võib mõelda:

Jumal tänatud? Kuid kuidas lubas Jumal sellel kõigel üldse juhtuda?

Nad võivad öelda:

Minuga juhtus hoopis hullem asi.

Laps võib mõelda:

Ma ei pea kuulama praegu sinu probleeme. Mul jätkub enda omadestki, tänan väga.

Miks võiks rääkimisest kasu olla?

  • Tunded, mida enda sees hoiad, võivad olla moondunud ja tunduda sulle isegi halvemad kui nad tegelikult on.
  • Mõtted, mis tunduvad nii kohutavad, kui nad su peas ringi keerlevad, võivad näida neist rääkides hoopis teistsugused.
  • Elu ei pruugigi nii lootusetu olla.
  • Kui räägid teistega ja teised sinuga, siis õpid sa endast paremini aru saama.

Kas ma pean kellegagi rääkima?

  • Küllap arvad, et pole mingit vahet oma mõtete mõtlemisel ja nende välja ütlemisel. Kuid seal on VAHE! Tume mõte peas võtab palju ruumi – see surub teised mõtted peast välja. Kui inimene ütleb oma mõtte välja, siis jääb see väiksemaks ja ei avalda enam nii suurt mõju. Sa võid olla üllatunud, kui kuuled end ütlemas: “Jah, see on tõesti nii. Ma kuulen seda, kui ma selle välja ütlen.“
  • Kui keegi meid kuulab, aitab see meil oma mõtetes korda luua ja annab võimaluse uutele mõtetele.
  • Osa sõpru ja täiskasvanuid kardavad survet avaldada, nad arvavad, et sinu enesetunde vastu huvi tundmine muudab sind kurvemaks.
  • Kui sa arvad, et sinu ümber on ebatavaliselt vaikseks jäänud, siis võib arvata, et just nii nad mõtlevad.

Rääkimine pole ainus viis

  • Rääkimine ei sobi kõigile ja mitte igas olukorras. On ka teisi viise enda väljendamiseks.
  • Enda mingil moel väljendamine võib siiski olla hea: kirjuta paberile või arvutisse kõik oma mõtted või räägi need diktofonilindile.
  • Nii püüad nad kinni ja võid neid lugeda või kuulata, kui tahtmine tuleb. Kui sa kolid oma mõtetega peast paberile, võib see aidata sul neid sorteerida, korrastada, ümber paigutada, uurida. Kõik ikka selleks, et saada mingigi kord sellesse segadusse, kaosesse, mis su peas valitseb. Ja nii on kohe lihtsam mõelda muudele asjadele.

Aga kui mul pole kedagi, kellega rääkida?

Alati leiab kellegi!