Bipolaarse häirega käivad kaasas tugevad emotsionaalsed kõikumised. Kõrgenenud ja alanenud meeleoluga kaasnevad olulised muutused energiatasemes, aktiivsuses, unevajaduses ja käitumises. Iga meeleolumuutuse episood erineb oluliselt inimese tavapärasest meeleolust ja käitumisest.
Mania episoodi ajal on meeleolu ülemääraselt kõrgenenud, kaasneb ülienergilisus ja ideedetulv. Depressiivse episoodi ajal tunneb inimene end õnnetu ja masendununa, tal puudub lootus, et tulevikus võiks midagi paremaks minna. Mõnikord esinevad korraga nii mania kui depressioon. Seda kutsutakse segatüüpi seisundiks.
On normaalne, et eelpool kirjeldatud sümptomeid esineb aeg-ajalt igaühel. Bipolaarse häire sümptomid on aga tugevamad, nad esinevad igapäevaselt kogu päeva lõikes ja vähemalt 1 nädala vältel.
Bipolaarse häire tunnused:
Tavalisega võrreldes kõrgenenud meeleolu, eriti hea tuju kuni eufooriani välja või ka oluliselt kergem ärritumine.
Ebatavaliselt kõrge enesehinnang, inimene tunneb end eriti targa, tugeva ja ilusana, ta võib uskuda, et tal on erilised võimed või oskused
Unevajadus on oluliselt väiksem kui tavaliselt
Muutumine väga jutukaks, kõne on nii kiire, et teistel on raske seda jälgida
Tunne, et mõtteprotsess on kiirem kui tavaliselt, mõtteid on rohkem, samas võib teistele tunduda, et mõtted ei ole järjepidevad, inimene hüppab ühelt teemalt kiiresti teisele
Inimene ei püsi ühe asja juures, on kergesti eksitatav, tähelepanu võib kergesti hüpata kõrvalistele asjadele, ei suuda keskenduda
Inimese otsustusvõime ei ole selline nagu tavaliselt, ei suudeta mõelda tagajärgedele, otsuseid võetakse vastu kiiresti ja ootamatus suunas, võetakse ebamõistlikke riske.
Üleüldine aktiivsus on kasvanud – suhtlemises, õpingutes, töös, hobides, seksuaalsuses.
Näide:
Kiired mõtted ja ideed tulid pähe. Neid oli nii palju, ma ei saanud enam aru, mida teha ja mida mitte, ei suutnud keskenduda. Ma aina sebisin ringi, tegelikult ei olnud tegevusel tulemust. Mu sõbrad vaatasin mind hirmunult. Ma olin ärritunud, ei suutnud ennast kontrollida… Kulutasin raha asjadele, mida ma ei vajanud.
Tavalise meeleolu ja mania vahele jääb seisund, mida nimetatakse hüpomaniaks – selle seisundi korral on sümptomid sarnased maniale, kuid need kestavad vähem aega või on vähem väljendunud, inimese meeleolu ei ole nii suuresti muutunud võrreldes tavalise olekuga. Sellistel juhtudel on võimalik, et ümbritsevad ei suuda näiliselt kõrgenenud meeleolus ja sellest tingitud käitumises (mis on sageli sihipäratu) probleemi näha ega häiret ära tunda.
Näide:
Esmakordselt tundsin end suurepäraselt. Kogu minu häbelikkus oli kadunud, õiged sõnad tulid mulle ise suhu, elu oli huvitav. Ma tundsin, et suudan palju, olen ükskõik milleks võimeline. Äkki kõik muutus….
Kurvameelsus ja masendus.
Energiapuudus.
Väärtusetuse tunne ja süütunne.
Kadunud on huvi tegevuste vastu, mis varem rõõmu pakkusid.
Füüsilise tervise probleemid nagu peavalu, kõhuvalu, pingetunne vms.
Uni ei taasta jõudu, pidev väsimus.
Söögiisu on suurenenud või vähenenud, sellega kaasneb kas kaalutõus või -langus.
Surma- ja enesetapumõtted.
Näide:
Ma tundsin, et ei saa enam millegagi hakkama. Mul polnud energiat; tundus, nagu oleksin eemal, mu pea ei töötanud. Ma olin kasutu… Meeletu lootusetus… Teised ütlesid, et sa saad sellest üle, see on ajutine. Aga neil puudus arusaam, mida ma tundsin. Mul polnud jõudu. Kui sa ei tunne midagi, sa ei taha ennast isegi mitte liigutada, mõelda või hoolida, siis mis mõtet elul üldse on?
