Kuidas anda vaimse tervise probleemide korral töökohal esmaabi?

Kuidas anda vaimse tervise probleemide korral töökohal esmaabi?

Austraalia vaimse tervise esmaabi koolitajate organisatsioon koostas 2016. aastal soovitused1, mida tuleks järgida, toetades töökaaslasi vaimse tervise probleemide korral ning need on laialdaselt tõenduspõhise koolituse osana kasutusel väga paljudes riikides. Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingu ja Heaolu ja Taastumise Kooli koolitaja Külli Mäe lühendas ja kohandas autorite loal teksti Eesti hoolekande süsteemi kontekstiga.

Vaimse tervise esmaabi kahepäevaseid koolitusi toimub aastal 2019 üle Eesti. Lähemat infot võib leida siit lehelt: http://peaasi.ee/vaimse-tervise-esmaabi/

Vaimse tervise probleemide avaldumine töökohal ei ole haruldane ja need mõjutavad iga inimese töövõimet. Enamlevinud sümptomid on probleemid keskendumise, mälu, otsuste langetamise ja/või motivatsiooniga. Mõni inimene suudab oma probleemidega ise hästi toime tulla, nii et need ei mõjuta otseselt töötulemusi, teine aga võib vajada lühiajalist või püsivat tuge ka töökaaslastelt. On hea, kui kollektiivis on inimesi, kes oskavad aidata.

Esmaabi hõlmab abistamist olukorras, kui inimesel on kujunemas vaimse tervise probleem ning ka siis, kui inimesel on olnud probleeme juba varem, kuid nüüd on tervis halvenenud. Samuti on esmaabi tarvis vaimse tervise kriisi korral. Töökaaslase abistamist tuleb jätkata kuni asjakohase professionaalse abi saamiseni või kriisi lahenemiseni.

Tähtis on püüda mõista vaimse tervise probleeme. Enamik neist on ületatavad, õigeaegne arstiabi on väga oluline ja pole häbiasi. Kui inimene abi ei saa, võib see viia probleemi süvenemise või kriisini.

Olulisemad sümptomid

Vaimse tervise probleemile võivad viidata nii käitumuslikud kui ka kehalised märgid. Näiteks paneme tähele, et kolleegi tavapärane käitumine on kuidagi muutunud või ta kaebab tervisemuresid, väsimust ja kurnatust.

Käitumuslikud märgid

  • Raskused tööülesannete täitmisel

  • Ettearvamatu käitumine

  • Üliemotsionaalne reageerimine

  • Kaebused juhtkonna vähese toetuse üle

  • Liigne keskendumine õiglase kohtlemise teemadele

  • Kaebused töökoormuse üle

  • Teistest eemaletõmbumine

  • Vähene osavõtt ühisüritustest

  • Kohvi, alkoholi, sigarettide ja/või rahustite liigtarvitamine

  • Suutmatus keskenduda ja otsustada

  • Mäluprobleemid

  • Vähene enesekindlus

  • Planeerimata puudumised

  • Konfliktid kolleegide või juhiga

  • Sage kaebuste esitamine

  • Rohkem vigu ja/või õnnetusi

Kehalised märgid

  • Pidev väsimus

  • Haige ja kurnatud olek

  • Peavalud

  • Püsiv lihaste ja/või liigeste valu

  • Aeglasem reaktsioon

  • Uneprobleemid

  • Kaalu langemine või tõus

  • Räsitud välimus

  • Seedehäired

Abi kriisiolukorras

Esmaabi osutaja peab suutma ära tunda ka võimalikud vaimse tervise kriisiolukorrad. Kriisiabi on tarvis siis, kui:

  • on oht, et inimene võib ennast kahjustada (nt üritada ennast vigastada või enesetappu ravimite, mürkainete vm abil)

  • inimene kogeb äärmuslikku stressi (nt paanikahoog, äge stressireaktsioon traumeerivale sündmusele või tõsine psühhootiline seisund)

  • inimese käitumine on teiste jaoks tugevalt häiriv (nt agressiivsus või sideme kaotamine reaalsusega).

Kriisiolukorras on vaja kasutada kriisiabivõtteid. Abi saamiseks helistage numbril 112 või perearsti nõuandeliinil 1220. Kui tegu pole lausa kriisiolukorraga, siis otsustage, kas on vaja anda esmaabi ning kes seda võiks pakkuda.

Praktilisi nõuandeid esmaabi andjale

Kui pole põhjust arvata, et töökaaslane vajab kriisiabi, kuid olete märganud eelkirjeldatud muutusi tema töös või suhtluses teiste inimestega, mis võivad viidata vaimse tervise probleemidele, siis peate sellest temaga rääkima. Ja rääkida tuleb ka siis, kui probleem ei ole tingitud tööst või töökohast.

Enne vestlust mõelge hoolega läbi, mida tahate öelda. Meenutage, mida murettekitavat olete märganud. Valige kohtumiseks mõlemale sobiv aeg ja koht. Rääkige inimesele oma tähelepanekutest pigem otse ja privaatselt kui kaudselt ja paljude töötajate ees, nt korraldades koosoleku „mõnede töötajatega” seotud probleemide üle arutlemiseks või viies läbi sisekoolituse.

Järgnevad soovitused on valitud vaimse tervise esmaabi juhendist:

  • Tagage konfidentsiaalsus ja privaatsus, v.a juhtudel, kui ohus on inimese enda või teiste inimeste turvalisus. Ilma inimese loata ei tohi avalikustada tema vaimse tervise probleemi ka ettevõtte juhtidele või teistele töötajatele. Kohe vestluse alguses seadke koos selged konfidentsiaalsuse piirid. Leppige kokku ka selles, kellele mida tohite edasi öelda, näiteks kas võite nõu küsida töötervishoiu- ja tööohutusspetsialistilt, personaliosakonnast või mujalt.

  • Looge vestluseks turvaline õhkkond. Seda saab teha mitmel moel. Istuge inimesest sobival kaugusel, arvestades tema isikliku ruumiga. Mõelge, mida te inimese kohta teate. Suheldes hoidke kultuuriliselt sobivat silmsidet. Küsige avatud küsimusi selle kohta, kuidas murettekitav probleem teda mõjutab. Andke inimesele rääkimiseks piisavalt aega, kuulake teda ilma hukka mõistmata, olge empaatiline ja austav.

  • Töökaaslasega rääkides kirjeldage, mida olete tema käitumises märganud. Siis selgitage, miks olete tema pärast mures. Olge rahulik, väljendage ennast selgelt ja tooge näiteid murettekitavate muutuste kohta. Rääkides väljendage ennast positiivselt, nt: „Ma olen märganud, et sa ei ole nii lõbus kui tavaliselt” või „Tundub, et sa pole sama energiline kui varem”. Võib küsida, kuidas inimene ennast tunneb ja kui kaua tal on selline tunne olnud.

  • Esitage küsimusi avatud ja huvi väljendaval viisil: „Ma olen märganud, et sa hilined viimasel ajal tihti. Kas kõik on ikka korras?” Täpsustage üle, kas inimene üldse soovib teiega oma murest rääkida või ta eelistab sellest probleemist rääkida pigem kellegi teisega.

  • Te ei pea teadma kõiki vastuseid. Olulisem on olla hooliv ja huvituda teise inimese muredest kui öelda „õigeid asju”. Kui ütlesite midagi, mis ei kõlanud päris õigesti, siis ei pea see tähendama vestluse lõppu. Lihtsalt proovige uuesti. Vajaduse korral vabandage. Jälgige, kas inimene tahab oma vaimse tervise probleemist rääkida. Kui ta on ennast avanud ja oma loo rääkinud, näidake välja, et olete selle eest tänulik.

  • Kui te ei tea, milliseid sõnu kasutada, küsige oma töökaaslaselt, milliseid väljendeid ta ise kasutab oma probleemist rääkides. Ärge kasutage meditsiinilisi termineid töökaaslase olukorra määratlemiseks.

  • Pidage meeles, et inimese jaoks on töö juures oma vaimse tervise probleemi avalikustamisel nii plusse kui ka miinuseid. Kui inimene avaldab, et tal on selline probleem, siis küsige, kuidas see teda mõjutab. Uurige ka, kas tal on teisi muresid, mis ei ole otseselt tööga seotud, kuid millest ta sooviks rääkida või teid teavitada.

  • Küsige, kas tema vaimse tervise probleemi mõjutavad mis tahes tööga või töökohaga seotud asjaolud. Pidage meeles, et tööga seotud stressorid ei mõjuta kõiki inimesi ühtemoodi. Kui inimene tunnistab, et tema terviseprobleemi mõjutab tõepoolest tööl toimuv, julgustage teda sellest rääkima asutuses töökeskkonna eest vastutava isikuga.

  • Pakkuge abi vajaliku teabe ja toe leidmisel. Vestluse lõpus leppige omavahel kokku, mis saab edasi ja kes mida teeb. Kui leiate töökaaslasega rääkides, et te ei ole tema aitamiseks siiski õige inimene, öelge seda talle ja arutage omavahel, kust ta võiks abi saada. Võite soovitada, et ta paluks abi kelleltki, kes on saanud vajaliku väljaõppe.

  • Olge valmis selleks, et töökaaslane ei soovi teie toetust. Kui inimene reageerib negatiivselt nt eituse või vihaga, siis jääge rahulikuks. Kui ta ei taha rääkida, siis ärge võtke seda isiklikult. Inimene ei pruugi oma vaimse tervise probleemidest rääkida mitmetel põhjustel. Austage tema soovi, kui ta ei soovi teiega töövälistel teemadel vestelda. Kui inimene ei soovi teiega rääkida, siis öelge, et olete olemas, kui ta peaks ümber mõtlema, ja julgustage teda rääkima kellegi teisega, keda ta usaldab. Samuti võite talle anda teemakohast materjali, millega ta saab tutvuda hiljem. Mõne aja pärast võite üle küsida, kas ta on teiega rääkimise suhtes ümber mõelnud.

  • Pärast vestlust on vaja hoolitseda ka enda eest. Kui tunnete end pärast vestlust kurnatuna, leidke keegi, kelle käest võite ise tuge ja nõu saada, kuid seejuures tagage, et töökaaslasega räägitu jääb konfidentsiaalseks. Kui te ei saavutanud vestlusega soovitud tulemust, siis pidage meeles, et see võib siiski mõju avaldada, nt võib-olla arutab teie töökaaslane oma vaimse tervise probleemi kellegi teisega.

Töökeskkonna ebasoodne mõju

Toetav töökeskkond mõjub kõigi inimeste vaimsele tervisele hästi. Samas võib ebasoodne töökeskkond suurendada terviseprobleemide riski. Töötajate vaimset tervist mõjutavad ebasoodsalt näiteks järgmised asjaolud:

  • Tööle esitatavad nõuded on kõrged, kuid töötaja kontroll ülesannete üle on vähene ja ta saab kolleegidelt vähe tuge.

  • Töö nõuab suurt pingutust, kuid seda ei väärtustata (rahaliselt, edutamisega vms).

  • Tööl esineb kiusamist, diskrimineerimist või ahistamist.

  • Töötajaid koheldakse ebaõiglaselt.

Probleem abivajaja vaatenurgast: avalikustada või mitte

Probleemi avalikustamine tööl tähendab oma mure selgitamist ja kogemuste jagamist töökaaslastele. Inimene võib otsustada seda teha mitmel põhjusel, näiteks toetuse saamiseks või oma käitumise selgitamiseks terviseprobleemide või töövõime analüüsimise käigus. Ta võib jagada ainult osa teabest, näiteks kinnitada diagnoosi olemasolu, ja rääkida töö kohandamise vajadusest oma juhiga. Samas võib ta oma kogemusi jagada ka avatult ja paljude kolleegidega. Tabelis on kokkuvõtlikult välja toodud mitmed võimalikud plussid ja miinused, millega inimene oma probleemist rääkides arvestab.

Avalikustamise plussid:

  • See võimaldab mõistlike kohanduste tegemist.

  • Võimaldab toe saamist.

  • Harib teisi vaimse tervise probleemide teemal.

  • Vähendab probleemi varjamisest tingitud stressi.

  • Selgitab vaimse tervisega seotud käitumisviise, mida võidakse muidu valesti tõlgendada või hinnata.

  • Võib anda positiivse kogemuse teistele kolleegidele, nt keegi teine võib avalikustada oma probleemi.

  • Töötaja saab olla aus oma terviseprobleemi puudutavas.

Avalikustamise miinused:

  • Võib põhjustada ebaõiglast kohtlemist / diskrimineerimist, nt töökaotus, edutamise tõenäosus väheneb.

  • Tööandja ei pruugi sobivat toetust pakkuda.

  • Võivad tekkida kuulujutud.

  • Võib tingida kõrvalejäämist või tõrjutust.

  • Töökaaslased võivad hakata oma kolleegi alahindama või tema tegevust õõnestama.

Töökaaslasest rääkimine ja töökultuur

Kui räägite mõne töökaaslasega oma murest ühise kolleegi pärast, olge konkreetne ja vältige kriitilisi kommentaare. Kui räägite töökaaslasega, kes on oma kolleegi pärast mures, keskenduge võimalikele lahendustele ja toele, mitte ainult probleemile.

Ärge rääkige teistele töökaaslastele asjast niisama ega levitage kuulujutte. Kui kuulete, et teised töökaaslased räägivad inimese vaimse tervise probleemist viisil, mis ei ole abistav, andke neile märku, et see ei ole sobiv. Samuti teavitage sellest asutuse, töörühma vm juhti.

Emotsionaalselt traumeerivad kogemused töökohal

Kui kolleeg on tööl kogenud emotsionaalselt traumeerivat ja stressi põhjustanud olukorda, siis ärge jätke seda tähelepanuta – juhtunu mahavaikimine võib muuta olukorra halvemaks.

Kui see sobib olukorra ja teie rolliga, siis kaaluge järgmisi tegevusi:

  • Leidke sobiv koht, kus inimene saab oma emotsioone vabalt väljendada ja ennast koguda.

  • Hinnake kriisiolukorra tõenäosust (vahetut ohtu inimesele endale või teistele) ning tegutsege töökoha käitumisjuhiste põhjal.

  • Keskenduge sellele, mis hetkel stressi tekitab, ärge proovige kohe probleemile lahendust leida.

  • Kinnitage talle, et teda hinnatakse töökohal ja on loomulik, et läbielatuga võivad kaasneda tunded. Ta võib olla juhtunu pärast õnnetu või tunda piinlikkust.

  • Andke inimesele mõista, et kuulate teda. Ka sellest, kui ta saab lihtsalt kellegagi rääkida, võib abi olla.

  • Öelge kolleegile, et talle pakutakse abi ja tuge.

  • Ärge tundke, et peate kohe lahenduse välja pakkuma, eriti kui tarvis on pikaajalist tegutsemist.

  • Küsige, kas ta sooviks, et võtaksite tema nimel kellegagi ühendust.

  • Selgitage, et kui ta on piisavalt taastunud, siis võib ta tööd jätkata, teha pausi või paluda luba kojuminekuks.

Pidage meeles, et inimene ei pruugi selgelt mõelda ega suuta palju teavet vastu võtta. Kui ta on rääkimiseks liiga suures stressis, siis kinnitage, et võite oma vestlust ka teisel ajal ja teises kohas jätkata. Vajadusel otsige stressis inimese tõhusamaks abistamiseks ka ise abi, kuid tagage seejuures konfidentsiaalsus. Töökaaslase nõusolekul võtke ühendust tema lähedastega.

Kokkuvõtteks

Töökollektiivides tuleb osata vaimse tervise probleemidega inimesi ära tunda ja aidata. Vale on arvata, et neid saavad aidata ainult professionaalid. Probleemi avaldumise varajases staadiumis osutatud abi annab alati paremaid tulemusi.

Vaimse tervise teemalised koolitused töökohal võiksid sisaldada teavet ja treeninguid kogu kollektiivile, eraldi peavad sellele teemale tähelepanu pöörama juhid.

Vastavad esmaabikursused on paljudes riikides tavalised ning need võiksid sama tavalisteks kujuneda ka meie töökollektiivides. Teadlikud kaastöötajad saavad luua toetavama ja hoolivama töökeskkonna ja sekkuda varakult, et vaimse tervise probleemiga inimestele antaks ruttu asjakohast abi. Siis nad taastuvad paremini ja naasevad ka kiiremini tööellu.

1 Mental Health First Aid Australia. Providing mental health first aid to a coworker. Melbourne: Mental Health First Aid Australia; 2016. Vt: https://mhfa.com.au/sites/default/files/mhfa_workplace_guidelines.pdf.