Kiindumussuhe

Inimene areneb kogemuste najal. Üks olulistest kogemustest isiksuse ja kesknärvisüsteemi kujunemisel on viis, kuidas beebi ja lapse eest hoolitsevad täiskasvanud aitavad tal toime tulla erinevate pingete, valu, stressi, ärevuse ja hirmudega. Uuringud näitavad, et esimesel kolmel eluaastal toimub eriti intensiivne aju areng ning aju areneb sõltuvalt nendest suhetest, milles ta elab. Imik ja väikelaps ei suuda ise ennast stressi tekitavate olukordade ajal reguleerida, ta ei suuda end ise rahustada või lohutada. Tema kesknärvisüsteem ei ole selleks piisavalt arenenud. Imik sõltub selles osas täielikult täiskasvanutest, kes tema eest hoolitsevad ning kes pakuvad talle turvatunnet raskuste korral. Ärevuse, rahutuse ja muude pingete ja emotsionaalsete reaktsioonide puhul vajab ta, et keegi võtab ta sülle, rahustab ja lohutab, on temaga füüsiliselt koos. Sellest, kuidas täiskasvanud teda lohutavad ja rahustavad, õpib väikelaps ajapikku ja sammhaaval ise end rahustama ja pingetega toime tulema. Väikelaps uurib maailma ja arendab oma erinevaid oskusi ning saab osade pingete ja raskustega iseseisvalt hakkama, aga vajab ikka ka täiskasvanu kohaolu, et vajadusel temalt toetust saada.

Kiindumussuhe ehk see viis, kuidas imiku ja lapse emotsionaalsete vajaduste eest järjepidevalt hoolitsetakse, loob aju närviühendusi ja mõjutab aju arengut. Turvalise kiindumussuhte korral tunneb laps ennast turvaliselt, tal on hea enesehinnang ja enesereguleerimisvõime. Uuringu näitavad, et kiindumussuhe mõjutab ka seda, kuidas laps tuleb toime koolis õppimisega ja teiste suhetega.

Mis on kiindumussuhe?

Terminiga ‘kiindumussuhe’ kirjeldataksegi hoolitseja-lapse vahelist suhet, mille eesmärk on pakkuda lapsele turvatunnet, kindlust ja hoitust. Seda eriti hetkedel, kui laps on hirmunud, ärevil, hädas, stressis või haiget saanud.  

Kiindumussuhet eristatakse teistest lapsevanema-lapse suhte olulistest aspektidest nagu õpetamine, lõbustamine ja distsiplineerimine.

Kiindumussuhe lapsega hakkab vanema jaoks kujunema raseduse ajal ning lapse jaoks peale sündi. Selle kujunemisel on määrava tähstusega esimesed eluaastad, erilist rolli omistatakse esimesele eluaastale.

Mingil kujul kujuneb kiindumussuhe lapse ja tema eest regulaarselt hoolitsevate täiskasvanute vahel alati välja. See võib olla lapse arengule soodus või ebasoodus, see võib olla turvaline või ebaturvaline, kuid kiindumussuhe on alati lapse ja tema eest hoolitseva täiskasvanu vahel olemas. Ainult lastel, kes on lühikese aja vältel mitmes asenduskodus, hooletusse jäetud või mingis asutuses, võib juhtuda, et kiindumussuhet selliselt välja ei kujunegi, ja ilmneb kiindumussuhte puudumisest tingitud häire.

Tavapäraselt kujuneb lastel kiindumussuhete hierarhia, seejuures on kiindumussuhe peamise hoolitsejaga (enamasti ema) lapse jaoks kõige olulisem. Näiteks laps, kellel on kolm hoolitsejat (ema, isa ja lapsehoidja) on eriline kiindumussuhe iga erineva inimesega ning see kujuneb välja vastavalt sellele, kuidas igaüks neist inimestest reageerib sellele, kui laps on füüsiliselt viga saanud, haige või emotsionaalselt häiritud ning eriti siis, kui ta on hirmunud.

Lapsevanema võime oma lapsele pakkuda turvalist suhet sõltub sellest, milline oli tema kiindumussuhe oma vanemaga ning milline on tema isiksus ja psüühiline tervis.

Kiindumussuhe mõjutab isiksuse arengut ning edasisi lapse-, nooruki- ja täiskasvanueas loodavaid lähisuhteid. Täiskasvanul avaldub domineeriv kiindumussuhe enam olukordades, kus ollakse ärev, hirmul, väsinud, haige ning seetõttu muutub oluliseks lohutuse ja abi otsimine oma kiindumusobjektilt.

Lapse ja vanema vahelise kiindumussuhte kvaliteet ennustab oluliselt lapse hilisemat sotsiaalset ja emotsionaalset toimetulekut.

Kiindumussuhte tüüp võib elu jooksul muutuda, olles kõige püsivam lapseea pikaajalise turvalise kiindumussuhtega inimestel.

Termini ‘kiindumussuhe’ on kasutusel võtnud psühholoogid Ainsworth ja Bowlby 1960ndatel ja 70ndatel aastatel.

Milline on turvaline kiindumussuhe?

  • Kui vanemad ja lapse eest hoolitsevad täiskasvanud vastavad beebi ja väikelapse ärevusele, hirmule, haiget saamisele ja muule sellisele lohutavalt, kindlust pakkuvalt, tundlikult ja armastavalt, siis kujuneb välja turvaline, lapse jaoks usaldusväärne kiindumussuhe. Kui beebi väljendab stressi, tuleb ta kiiresti sülle võtta, talle lohutust ja turvatunnet pakkuda.
  • Turvalist kiindumussuhet pakkuvad täiskasvanud peavad lapse vajadusi ja tema lohutamist oluliseks ja pühendavad end selleks.
  • Sellist suhet loovad vanemad võimaldavad lapsel eakohaselt ja turvaliselt uurida maailma ja pakuvad tuge, kui selleks on vajadust.
  • Lapse eest hoolitsevad samad inimsed, keda laps usaldab ja teab. Laps teab, et need inimesed reageerivad tema hädadele hoolitsevalt ja hoidvalt.
  • Sellises suhtes imikud ja väikelapsed kasutavad oma esmast hooldajat (enamasti ema) kui turvabaasi.
  • Selline suhe ning lapse rahustamine mõjub hästi imiku ja väikelapse aju arengule.
  • Turvalise kiindumussuhtega kasvanud lapsed on õnnelikumad, neil on parem enesereguleerimisvõime ja nad kannatavad vähem stressi all. Neil on kogemus turvalisest kiindumussuhtest, et negatiivsed tunded on mööduvad ning nendega on võimalik toime tulla.
  • Nad taastuvad kiiremini hirmutavatest või häirivatest kogemustest ja tulevad suhtlemisolukordades paremini toime.
  • Turvaline suhe mõjutab geenide avaldumist arenevale lapsele soodsamalt.
  • Turvaline kiindumussuhe on umbes 55-65% inimestest. Leitakse, et turvaline seotus esimestel eluaastatel on ülioluline vundament kogu ülejäänud eluks.

Millised on ebaturvalised kiindumussuhted?

Kui lapse eest hoolt kandvad täiskasvanud ei oska imiku sõnumeid lugeda ja/või neile rahustavalt vastata ja seda püsivalt, siis ei kujune kiindumussuhe lapse jaoks turvaliseks. See tähendab, et imik ja väikelaps ei leia vanemalt lohutust ja toetust või ei leia seda viisil, mis pakuks talle kindlus- ja turvatunnet ning julgustaks oma tundeid vanemale avaldama ja abi vastu võtma. Kui tunded jäävad avaldamata, siis ei õpi laps neid tervel viisil reguleerima. Ka imiku ja väikelapse stressitase selles suhtluses ei alane nagu turvalise kiindumussuhte korral.  

Ebaturvalise kiindumussuhte tüübid on vältiv, ärev ja desorganiseeritud kiindumussuhe.

  • Vanem on imiku ja lapse raskuste ja emotsionaalsete vajaduste suhtes tõrjuv või jätab reageerimata.
  • Vanemat häirivad lapse emotsionaalsed raskused, ta ignoreerib ja naeruvääristab neid või ärritub ning on emotsionaalselt kättesaamatu.
  • Sageli reageerivad sellised vanemad muudes mitte-emotsionaalsetes olukordades, kuid on tõrjuvad ja emotsionaalselt eemaletõmbunud, kui imik on emotsionaalselt hädas, frustreeritud, vihane ja vajab tuge.
  • Sageli ootavad sellist suhet loovad vanemad imikult eakohatult varajast iseseisvust.
  • Sellises suhtes laps õpib endasse tõmbuma ja väldib abi küsimist.
  • Selline suhe jätab ta raskustega üksinda ning muudab raskuste talumise ja raskutega toimetuleku oluliselt raskemaks. Ta ei õpi oma tundeid mõistma ja neid taluma, nende sujuvalt toime tulema – see mõjutab tema toimetulekut ka muude elu ülesannetega.
  • Ta ei oska hiljem oma mõtteid ja tundeid teistega jagada.
  • Suureneb risk erinevate psüühiliste ja käitumuslike probleemide ja raskuste kujunemiseks lähisuhetes.
  • Sellist suhet loovad vanemad on reageerivad lapse raskustele ja vajadustele ebapüsivalt: kord on nad beebi ja väikelapse raskuste korral toetavad ja heas kontaktis, seejärel kas liigselt sekkuvad, lapse raskusi liigselt rõhutavad, tundetud või emotsionaalselt eemalolevad; vanemad võivad ka oodata lapse tähelepanu oma vajadustele.
  • Kui vanemad avaldavad erinevaid reageerimisviise, siis lapsed lähevad sellest segadusse ja muutuvad ebakindlateks, sest nad ei tea, millist reaktsiooni oodata.
  • Sellised lapsed on vanemate suhtes ebakindlad ja kahtlustavad, nad käituvad meeleheitlikult ja klammerduvalt. Nad võivad rõhutada negatiivseid reaktsioone nagu ärevus, pahameel vms, et tõmmata ja hoida vanema ebapüsivat tähelepanu.
  • Täiskasvanuks saades on sellises suhtes kasvanud inimesed lähisuhetes ebakindlad ja vajavad palju toetust ja julgustamist.
  • Nad kardavad hülgamist ja on enda suhtes kriitilised ja üldiselt madala enesehinnanguga.
  • Neil on probleeme oma emotsioonide reguleerimisega ja raskustega toimetulekul.
  • Selline suhe kujuneb peamiselt kodudes, kus lapsed kannatavad füüsilise, emotsionaalse või seksuaalse väärkohtlemise all, vanemad kannatavad sõltuvushäirete või raskete psühhiaatriliste häirete all.
  • Vanemad käituvad lapse hädaolukordades hirmutavalt, aga ka abitult ja hirmunult.
  • Sellises kiindumussuhtes on lapse jaoks lohutuse allikas samal ajal ka ohu allikas ning see muudab lapse taju ja käitumise kaootliseks.  
  • Sellises suhtes on lapsed pidevalt valvel ja nende stressitase on püsivalt kõrge.
  • Lapsed hakkavad vanematest pigem eemale hoidma, nad tunnevad end hüljatuna, maailma on nende jaoks ebaturvaline koht.

Selline kiindumussuhe on tihedalt seotud lapse- ja täiskasvanuea psüühikahäiretega.

Kuidas mõjutab ebaturvaline kiindumussuhe inimese arengut?

Sellise suhte tulemusena ei õpi laps oma negatiivseid tundeid väljendama, neid ära tundma ja neid reguleerima. Ajus ei kujune efektiivseid emotsioonide reguleerimise närviringeid.

See teeb ta haavatavamaks erinevatele psühholoogilistele ja psühhiaatrilistele raskustele. Lähisuhetes on tal raskusi usaldamisega ja ka inimsuhetest lohutuse leidmisega.  

Selline probleemne kiindumussuhe jääb inimest mõjutama kogu tema ülejäänud elu.

Mida saan lapsevanemana teha, et pakkuda lapsele võimalikult turvalist kiindumussuhet?

  • Õpi oma lapse märguandeid tähele panema ja mõistma. Beebid sünnivad erinevatena – nad on erinevad isikused oma eelistustega ja närvisüsteemiga. Oluline on õppida tundma oma beebi näoilmeid ja kehakeelt, et osata talle pakkuda kindlust ja toetust. Pane tähele beebi reaktsioone sinuga suheldes ja viise, kuidas ta oma soove väljendab (et teda võetaks sülle, kallistataks, toidetaks, pandaks soojemalt või jahedamalt riidesse, võimaldataks rahulikumat keskkonda, puhkust või und). Imik väljendab end erinevate hääletoonide, erinevate liigutuste ja kehaasenditega. Märka, mida su beebi naudib – milliseid puudutusi, milliseid liigitusi, millist helitausta jms. Vahel on beebid vaatamata kõige rahutud – sel juhul jätka oma püüdlustega tema suhelda ja teda rahustada. Beebi paneb tähele su kannatlikkust, armastust ja hoolt isegi kui ta on ikka rahutu.
  • NB! Esimesel eluaastal ei saa last ära hellitada! Mida rohkem me lapse vajadustele vastu tuleme, talle toetust ja lohutust pakume ning mida enam on beebi emotsionaalsed vajadused täidetud, seda enam areneb laps emotsionaalselt toimetulevaks.
  • Ülimalt oluline on nautida aega koos beebiga. Tunne rõõmu koosolemisest ja mängimisest. Peegelda beebile tema ilmeid ja häälitsusi; vaata, kuidas ta sulle reageerib. Naudi suhtlust ja lihtsat mängu. Hoia beebit palju süles, lase tal uurida maailma oma sülest.
  • Kogu teadmisi lapse arengu kohta – on hea teada, millised on lapse eakohased vajadused. Nii ei oota me lapselt võimatut ega hoia teda tagasi. Jälgi beebi muutuvaid une- ja söögivajadusi.

 

  • Hoolitse iseenda eest!

 

  • Püüa leida võimalusi piisavaks magamiseks!
  • Võta vastu teiste pereliikmete abi!
  • Selleks, et luua turvalist kiindumussuhet, on vaja iseenda tunnetega toime tulla ja olla rahulik. Kuna imikud ei väljenda end sõnaliselt, siis seda enam on nad tundlikud mitteverbaalsetele ärevuse ja pinge märkidele. Imikud vajavad välist abi rahunemiseks. Kui ise olla ärev ja pinges, siis imik ei saa rahuneda – ta võib hoopis veelgi enam pingesse minna. Seepärast on väga oluline õppida end maha rahustama.  
  • Stressirikkas olukorras hinga sügavalt, keskendu oma hingamisele ja lõdvestu (http://peaasi.ee/lodvestusharjutused/)
  •  Käi õues jalutamas. Värske õhk mõjub hästi nii sulle kui ka imikule või väikelapsele.
  • Toetu oma lähedastele.
  • Kui sul on raske imiku eest hoolitseda, sinu pingeseisund või meeleolu alanemine on pidev ja häiriv, siis räägi mõne usalduvsäärse inimesega ja kaalu perearsti, psühholoogi ja psühhiaatri poole pöördumist. Võid ka konsulteerida peaasi.ee e-nõustajaga ( http://peaasi.ee/kysi-noustajalt/ ) ja uurida peaasi.ee lehte. Imiku ja väikelapse eest hoolitsemine nõuab inimeselt palju ja aktiviseerib oma lapsepõlve kogemused ning oma kiindumussuhted.

 

  • Turvaliseks kiindmussuhteks ei pea olema “täiuslik” vanem.

Oluline on püüda oma beebit ja last mõista ning talle sobivalt reageerida. Alati ei õnnestu see mitte kellelelgi ja ei peagi õnnestuma. Kui kontakt ei õnnestu, on oluline seda püüda parandada.