Diagnoosid

Esimese psühhoosi episoodi järel on vahel raske määratleda, kuidas haigus edasi läheb ja mis inimese diagnoosiks täpsemalt kujuneb. Seda näitab aeg: kuidas inimene paraneb, kas osa sümptomitest jääb püsima, kas episoodid korduvad jne. Diagnoose on võrdlemisi piiratud hulgal, aga inimesed on väga erinevad ja igaühel on oma isiklikud iseärasused, mis hoolimata haigusest alles jäävad. See tähendab, et lisaks haigele osale on olemas ka terve osa.

Haigusseisund, mille vältel esinevad erinevad psühhoosinähud nii suurel määral, et need häirivad tema igapäevast elu. Esineda võivad kõik psühhoosi sümptomid. Sümptomid algavad kiiresti, umbes 2 nädala jooksul – see tähendab, et häire on “äge”. Psühhoosi episood võib olla erineva pikkusega.

Krooniline (pikaajaline, vahel elukestev) haigus, mille puhul psühhoosi episoodid esinevad mitmel korral. Sageli on ägedate psühhootiliste episoodide vahel inimese algatusvõime alanenud, tal on huvipuudus ning tema mõtlemine ja tegutsemine võivad olla pidurdunud (neid nähtusid nimetatakse “negatiivseteks sümptomiteks”).

Enamasti krooniline (pikaajaline, vahel elukestev) haigus, mille puhul meeleolu häire ja psühhoosi sümptomid esinevad enam-vähem samaaegselt (kuni paaripäevase erinevusega). Meeleolu võib olla häiritud languse suunas (depressioon) ja tõusu suunas (maania).

Meeleoluhäire psühhoosiga episood.

Kõige enam on väljendunud meeleolu tõus või langus ja psühhoosi sümptomid on oluliselt vähem väljendunud.

Peamiseks haigusnähuks on ebatavalised seosed, ümberlükkamatud ja teiste jaoks ebarealistlikud veendumused. Neid veendumusi nimetataksegi luulumõteteks. Luulumõtted püsivad reeglina pika aja jooksul muutumatutena.

Ainete tarvitamisest tingitud psühhootilised häired.

Sel juhul on psühhoosi sümptomite avaldumine otseselt seotud narkootiliste ainete tarvitamisega. Psühhoosi vallandanud narkootikumiks võib olla kanep, aga ka muud ained.