Ärevus ja aju

Aju

Aju biokeemia

Uuringutes on leitud, et aju biokeemilise tasakaalu häirumine on üks olulisemaid bioloogilisi aluseid ärevushäire sümptomaatikale. Täpsemalt on leitud selgeid seoseid ärevushäire sümptomaatika ning erinevate neurotransmitterite talitlemise vahel. On leitud, et siin on olulisel kohal serotoniini, noradrenaliini ja gamma-aminovõihappe (GABA) talitlemine aju teatud struktuurides.

Antidepressandid, mis mõjuvad neile süsteemidele -serotoniinile, noradrenaliinile ja gamma-aminovõihappele- vähendavad tõusnud ärevuse tasemest tingitud vaevusi.

 

Muutused aju tegevuses

Eespool kirjeldatud neurotransmitterite töö häired on ärevushäirete korral leitud eeskätt otsmikusagaras, limbilises süsteemis – hipokampuses ja amügdalas, locus coeruleusis. Otsmikusagar on seotud mõtlemise ja planeerimise reguleerimisega ning suunamisega. Need funktsioonid võivad ärevushäire korral olla teatud määral häiritud. Limbiline süsteem on seotud mälestuste ja neist tulevate emotsioonidega ning arvatakse, et just see süsteem on kesksel kohal ärevusega seotud informatsiooni vahendamisel. Eriliselt olulisel kohal on hipokampus ja amügdala, kuna nad vahendavad  otseselt mälu ning hirmutunnet ja on seotud erinevate teiste aju struktuuridega.

Ka teised emotsioonide reguleerimisega seotud aju struktuurid nagu näiteks hüpotaalamus võib olla seotud ärevushäire kujunemisega.

Erinevates uuringutes on leitud, et ärevushäirete all kannatavate inimeste ajus on teatud struktuurides muutused aju talitluses (uuritud verevarustuse, suhkru metabolismi ja teiste näitajate kaudu). Õnneks ei ole need muutused püsivad, vaid on raviga parandatavad.